3.detsember...

... on rahvusvaheline puuetega inimeste päev.

Ei, see ei ole ammu enam siin Eestis päev, mil virisetakse ja halatakse, kui raske on puudega inimesel meie ühiskonnas toime tulla, kui vähe temast hoolitakse ja kui palju oleks riigilt abi ja toetust vaja. See on päev, mil tehakse kokkuvõtteid saavutatust ja seatakse sihte edaspidiseks.

Kogu maailmas arvatakse olevat 650 miljonit puudega inimest, Eestis 113 tuhat. Hinnanguliselt 10% inimkonnast on ühel või teisel viisil meditsiinilistel põhjustel vähemsuutlik oma elu korraldamisel. Aga puue ei ole ammu enam puhtmeditsiiniline mõiste. ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon ütleb: puue on kahjustustega isikute ning suhtumuslike ja keskkondlike takistuste vastasmõju tagajärg, mis takistab nende isikute täielikku ja tõhusat osalemist ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel.

Haridusminister Tõnis Lukas ütles naljaga pooleks, et see päev on just sellepärast advendiaja algul, et advendiaeg on üldse selline aeg, kus inimesed on tavapärasest vastuvõtlikumad, on hea aeg korraldada mitmesuguseid kampaaniaid, mil inimesed saavad annetada nõrgemate toetuseks. Nad justkui ostaksid sellega endale indulgentsi, võivad enesega rahul olla ja isegi ennast kiita. Ülejäänud aastal polegi vaja sellistele asjadele mõelda.
Et see päris nii ei ole, näitas eilsel konverentsil räägitu.

Mõned märksõnad.

Ligipääsetavus. See ei tähenda ammu enam lihtsalt kaldteid ja invalifte, vaid hõlmab juurdepääsu füüsilisele keskkonnale, transpordile, teabele ja suhtlusvahenditele, aga ka juurdepääsu haridusele, tööle, õigusemõistmisele, osalemisele poliitikas, tervishoiule, spordile ja kultuurile. See polegi niivõrd sotsiaalne kuivõrd keskkonnaprobleem – meid ümbritsev keskkond tuleb ümber kujundada universaalse disaini põhimõtetest lähtuvalt. See tähendab, et pakutavad teenused peavad olema kasutatavad kõigi inimeste poolt.

Kohandamine. See on elu- ja töökeskkonna ümberkujundamine inimese vajadustest lähtuvalt, et tal oleks seal mugav ja ta saaks seal iseseisvalt toime tulla. Suur töö on selles osas tehtud just liikumispuudega inimeste jaoks, riigieelarves on isegi vastavad vahendid ette nähtud. Kuid nagu Toomas Sepp välja tõi, on paljuski lahendamata kuulmispuudega inimeste probleemid. Ka nemad vajavad elukeskkonna kohandamist – alarmseadmed ja muu. Paljud asjad, mis kuuljate jaoks on tavalised, nagu uksekell, telefon, tuletõrjealarm, peavad kurtidele olema teistsugused. Siinkohal peabki meelde tuletama, et paari aasta pärast on tuletõrjealarm ju igas kodus kohustuslik, aga senini valgussignaaliga seadmeid pakkuda pole. Samuti on otsustamata, kes nende eest peaks maksma – ilma riigi toeta on selline komplekt ikkagi väga kallis.

Aga meeldiv oli kuulda, et riigi ja kohaliku omavalitsuse jaoks on puuetega inimestest saanud koostööpartnerid, eksperdid, kelle arvamus on oluline ja kes ju tegelikult teavadki kõige paremini, mida ja kuidas on vaja teha.

Inimväärne elu kõigile, erinevustest sõltumata – see on tänase päeva peamine juhtmõte.

PS Lubati, et mingi aja pärast ilmuvad konverentsi materjalid ka EPIK kodulehele www.epikoda.ee