Hetked Kirjanikuga

Üks ring on täis saanud. Pikk tee on lõpule jõudnud. Jäävad raamatud ja mälestused.

On minulgi paar ilusat hetke meenutada.

Esimene

Keskkoolis toimus Eesti kirjanduse nädal. Programmi kuulus lisaks kirjandivõistlusele ja raamatumüügile ka kohtumised kirjanikega. Õpetaja andis minule ülesande helistada Aadu Hindile ja Jaan Krossile, et neid kooli paluda. Hindiga oli asi lihtne - oma kodutänava mees, kuigivõrd ma teda tundsin ka, helistatud, kokku lepitud.

Aga vaat Kross... Tollal polnud ta ju midagi muud kui kaasaegne mitte eriti tunnustatud Eesti kirjanik, kes kirjutas teemadel, mis tavalisele koolilapsele suurt huvi ei pakkunud. "Kolme katku vahel" oli alles ilmunud, polnud veel kooli kohustusliku kirjanduse nimekirja lisatud (Hindi "Tuuline rand" juba oli). Paar raamatut oli veel ning nende põhjal oli mulle jäänud mulje ühest ajalooürikutesse mattunud nohikust - kuidas selline noortega suhtleb? Helistasin siiski. Telefonis vastas hämmastavalt jõuline ja soe hääl, lahkelt kuulati ära ja lubati tulla.

Kohtumispäeval aga sain tõelise üllatuse osaliseks. Hint - uhke ja dotseeriv, vaidlemist mittesalliva häälega räägitud jutt, ei julgenud õieti valmismõeldud küsimusigi esitada. Ja Kross - humoorikas, lõbus ja ääretult huvitav. Õpetajate puhketoas kohvilauas sai veel küsida ning kõigele oli Kirjanikul vastus olemas. Sellest päevast on mul ka Kirjaniku autogramm raamatus "Klio silma all".

Teine

Oma kolmkümmend aastat hiljem. Püha Vaimu kirikus oli hakatud korraldama koduõhtuid (koguduse laupäevane kohvilaud koos kutsutud külalistega). Loomulikult oli ühel korral külaliseks Jaan Kross kui omaaegse Püha Vaimu kiriku õpetaja Balthasar Russowi raamatusse kirjutaja. Tollal oli ta juba tunnustatud ja pärjatud, Nobeli preemiast äsja ilma jäänud (aga "Kallid kaasteelised" oli veel ilmumata). Juttu oli paljust muustki peale Russowi. Julgesin meenutada ka omaaegset koolikohtumist. Ja ta mäletas! Ise tunnistas, et ega teda tollal veel eriti noortega kohtuma kutsutudki, seepärast liigutas meie kooli kutse teda väga (ikkagi Tallinna eliitkool).

Jah, ja minu lastele oli "Kolme katku vahel" juba kohustuslik lugemisvara, "Wikmani poisse" lugesid nad aga ise, omaalgatuslikult.

Tänu nende hetkede eest!