Sirje ja Kati väitlevad teemal "Väikekodanlus ja lauakombed". Mulle tuli siis meelde, kuidas mina õndsal sotsialismiajal koolisööklas alati hädas olin, kui tuli alumiiniumkahvliga (mille kõik harud eri suundades vaatasid) praadi süüa. Nuga ei võinud ometi nõukogude kooliõpilase kätte usaldada, mine tea, mis terariistaga ette võtab.Aastaid hiljem, sotsialism hakkas juba lagunema ja kapitalism polnud veel kohale jõudnud, šokeeris mu vanem tütar sama kooli köögipersonali, kui kõndis praepäeval söökla köögipoolele (kuhu sanitaarnõuete järgi õpilasel kohe mitte luba polnud siseneda) ja nõudis valju häälega nuga. Leiti sahtlipõhjast, õigemini küll õpetajatele ette nähtud riistvara hulgast, talle siis nuga. Järgmisel praepäeval jälle sama lugu, ja selle järgmisel ja selle järgmisel ka. Siis hakkasid klassiõed ka nõudma. Nii palju nugasid koolis aga vist polnudki. Köögipersonal juba infarki äärel. Asi võeti isegi lastevanemate koosolekul arutusele. Seda nad poleks pidanud tegema. Enamus lapsevanemaid teatas, et kodus ju süüakse noa ja kahvliga, miks koolis ei tohi?! Või peaks laps iga päev kodunt noa kaasa võtma?
Järgmise õppeveerandi alguseks olid noad sööklas olemas. Ja mu poeg, kes seitse aastat hiljem kooli läks, isegi ei mäleta, et oleks pidanud nuga köögist küsima minema.
1 kommentaar:
Meie kodus noa ja kahvliga ei söödud. Ma ei teagi miks. Ja võibolla oli laual ka nuga. Kuid kui ma ühel hetkel pidin hakkama nuga kasutama... Arva ära kui vana ma siis olin? Ma ei usu elusees, et sa hetkel pakkusid 18. Aga nii ta on. Minu lapsed oskavad mõlemad noa ja kahvliga süüa. Kodus saavad nad ise valida, et kuidas söövad ja pigem valivad nad ikka noa ka.
Postita kommentaar