Pealtkuuldud kõnelus bussis.
Istuvad kaks soliidses eas daami, üks seletab teisele:
"Tead, ma helistasin paar nädalat tagasi notarile testamendi asjus. Leppisime aja jaanuarikuusse, et ma jõuaksin järele mõelda, kuidas ma täpselt oma vara jagada tahan. Aga minia vist kuulis teises toas seda juttu pealt, tead, kui kenasti ta nüüd minuga käituma on hakanud! Enne ikka vingus, kui ma midagi palusin, nüüd tulevad pojaga ise küsima, kas ma ehk poest midagi ei sooviks ja kas nad võivad mind autoga kuhugi viia, et ilm nii kole ja ebamugav käia ju.
Tütar pole paar kuud külas käinud, nüüd helistas, kas nad võivad lastega tulla meile. No muidugi võivad, ma ju seda alati öelnud."
Teine daam kuulab, kuulab ja küsib: "No on sul siis nii palju seda vara, et kohe testamendiga pead jagama?"
"Eks maja ja suvila ju, natuke midagi on kogunenud sukasäärde ka."
Rohkem ma ei kuulnud, pidin maha minema. Aga kummitama jäi mõte - kas vanematest hoolima ja nendega arvestama paneb ainult lootus mammonat saada?
8 kommentaari:
Nojah, kas usud või ei, aga ma tean vähemalt paari meessoost inimest, kes oma vanematega suhtlevad edasi ainult sellepärast, et nende käest on mingit pärandust loota. Kui sealt vara poleks tulemas, oleks nad oma emad-isad ammu täiesti ära unustanud... See on jube karm maailma, aga tänapäeva mammona-kummardajate kirikus täiesti normaalne.
ma pole küll soliidses eas (või äkki juba olen?), aga testamendi tegin kohe peale lapse sündi. Aeg ajalt täiendan. Lisaks vara jagamisele määrasin lapsele kasvataja, igakuise kulusumma ning mille müügist raha laekub. Püüdsin olla põhjalik ja mitte jätta tülidele ruumi.
Meelega esitasid nii provokatiivses "ainult" vormis oma küsimuse?
Eks neid varast mõjutatud peresiseste suhete kombinatsioone ole seinast seina, nt ka vanemaid, kes ostavad/üritavad osta omale illusiooni hoolimisest + "taksoteenust" stiilis "muidu pärandan oma vara tuletõrjele".
Aga üldiselt on minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt perekondades, kus üksteist ostetakse-müüakse-vahetatakse konkreetselt rahas mõõdetavate väärtuste eest, midagi lihtsalt mäda ja seda ammu enne, kui "tehingud" üldse päevakorda ja kõne alla tulevad.
Vabandame mu düsgraafiat ja lauseehituse omapärasid, ma pole eriti ärkvel. :)
Mis siis teha, kui kogu varandus seisnebki ühes väljaostetud korteris ja asjades, mis selle sees? ei hakka ju testamenti koostama raamatute peale, mis kõige suuremat (vaimset?) väärtust omavad.
Olen alati mõelnud, et enne peaks kõik "oma asjad" ära sorteerima, hävitama ja ära jagama, kui minek tuleb.
Uhh, milline teema!
Kõige parem pärandus oma järglastele oleks see, kui sa ise oma eluga kuni lõpuni toime tuled.
Varandus on alati tülli ajanud!
Minu ämm toetab meid ikka vahetevahel, kui külas käime, ja ütleb, et tahab meile ikka eluajal raha anda, siis ei pea me tema surma ootama. :) Hiiu huumor. :D
Siinkohas ei maksa unustada, et vanainimesed kipuvad vananedes kergelt nupust nikastama. Yks v2ga kergesti tekkiv kiiks on just see "ootate minu surma, jah"
K6ige kurvem on muiudgi see, et vanainimene ise loomulikult aru ei saa, et tal kruvid logisevad. V2lised m6jurdi ainult toidavad seda paranoiat. Kui temaga kenasti k2ituda siis on "ootate minu surma jah, sellep2rast poetegi"
Pole just harvad juhtumid, kus mitte enam parima vaimse tervise juures olevad vanainimesed on oma vara p2randanud v6hiv66rale v. siis hooldust88tajale. Osav, psyhholoogikoolitusega ja omakasupyydlik hooldust88taja oskab sellise vanainimese luulusid veel syvendadagi.
huvitav, millised suhted sellistes peredes on, kus vanemad peavad oma lastega manipuleerima, et lapsed nendest hooliks või vähemalt teeks näo nagu hooliks? mu vanaema ei osanud sellise võimaluse peale tullagi, et pärandusega oma laste armastust ja hoolitsust osta. miks ta muidu kogu oma maise vara juba oma elu ajal kõigi oma laste vahel ära jagas ja nüüd rõõmsalt vaheldumisi oma laste juures elab, olemata kellelegi neist koormaks :) ja ärge tulge ütlema, et ju ta tegi ettemaksu :P
Postita kommentaar