esmaspäev, 21. jaanuar 2008

Surmast ja suremisest


Kõvasti kütab kirgi põhjanaabrite idee teha tõsielusari surijatest. Paljude meelest on see õõvastav - tuua lootusetult haige avalikkuse ette, lasta tal rääkida oma mõtetest ja tunnetest.

Surm on kaasaegses ühiskonnas kuulutatud tabuks. Sellest ei peeta viisakaks rääkida, ka lootusetult haigele korrutatakse, et ta peab mõtlema positiivselt, et kui ta mõtleb ja räägib surmast, siis ta on allaandja ja kindlasti sureb ka kiiremini kui teisiti mõeldes. Tagajärjeks on sageli rääkimata jutud, lõpetamata ja sassis suhted, hilinenud kahetsus - ma oleksin ju võinud öelda oma lähedasele, kui palju ja kui tõsiselt ma temast hoolin.

Sellest pole ju veel sadat aastatki möödas, kui sünniti ja surdi kodus, kui surm oli elu loomulik osa, kui surija sai elavatele edasi anda oma kogemused ja soovid. Meditsiini ja haiglasüsteemi arenguga on surm kodudest välja surutud, surija on saadetud omade keskelt võõraste hulka. Tõsi, seal püütakse tagada talle hooldus, valude leevendamine ja nö. inimlik ja väärikas lahkumine. Samas on ta jäetud ilma võimalusest olla koos oma lähedastega, need pääsevad tema juurde ainult kindlaksmääratud külastusaegadel ja peavad sageli kohkumusega tõdema, et võrreldes eelmise külastusega näeb lahkuja palju halvem välja.

Perekonnalt võetakse võimalus lähedase lahkumisega harjuda, sellega leppida. Kui inimene on haiglas, olgu või hooldushaigla surijate palatis, hoitakse ikka elus lootust, et arstid teevad kõikvõimaliku ja ehk siiski muutub midagi paremuse poole. Siis ühel päeval tuleb telefonikõne või leitakse külla minnes eest tühi voodi...

Hoopis iseküsimus on see, et lahkuja on jäetud sisuliselt üksi, üksi oma küsimuste ja hirmudega. Arstidel ja õdedel lihtsalt pole aega istuda mineja voodiserval, hoida tema kätt, lohutada ja julgustada. Surma palge ees aga on inimesel sageli vajadus selgeks mõelda oma suhted maailmaga, saada kinnitust sellele, et ta pole siin ilmas asjata elanud, et ka tema elu ja surm on väärtused. Väga vähe on neid inimesi, kellel need asjad juba palju varem on läbi mõeldud ja enesele selgeks tehtud, kes võivad surmale rahulikult vastu minna.

Mina ise põetasin oma vähihaiget vanaema üle aasta. Alles viimasel nädalal jõudis lahkumise lõplikkus mulle tõeliselt kohale ja alles siis suutsin ma selle teadmisega leppida. Selle aasta jooksul rääkisime me väga palju ja selle ajaga kogutud elutarkus on andnud tugeva põhja mu praegusele minale. Ning see viimane päev, kui ma sain vanaema voodiserval istuda, tema kätt hoida ja temaga vaikselt hüvasti jätta, oli ühtpidi kurb, aga samas ka väga helge. Oma elu jätkamine ka pärast seda päeva oli lihtne ja loomulik, ma teadsin, et vanaema on rahu saanud ja ka mina olin oma kohuse täitnud.

Seepärast olen mina küll selle dokumentaali poolt. Seda võib olla raske vaadata, kindlasti. Kuid see kõik kuulub inimeseksolemise juurde.

7 kommentaari:

Kirjatsura ütles ...

Arvatavasti vaataksin ma seda seriaali suure huviga, sest tegemist on vaieldamatult huvitava teemaga...seni kuni see sind liiga lähedalt ei puuduta.

Minu vanaisa suri kodus keset perekonda, kui ma olin kuuene. Mäletan selgesti, kuidas ta veel surma-eelsel päeval äkki hirmsasti jõhvikaid hakkas tahtma ja vanaema talle need kuskilt välja võlus. Ja suri ta nii, et lamas rahulikult oma voodis, kuni äkki jäi täitsa tasa. Sellest, et kõik ümberringi hakkasid nutma, sain aru, et vanaisa on surnud. Nendel 80ndatel näiteks oli vist tavaline, et surnu ka pesti ja hoiti kuni matusteni kodus. Vähemalt meil käis kodus surnupesija (keegi naaber vist) ja riietaja. Ja vanaisa lamas mitu päeva kõrval jahedas toas lavatsil. Oli väga hirmus, aga vähemasti sai vanaisa juures õhtul pimedas salaja nutmas käia niipalju kui kulub. Nimelt ei meeldi mulle lapsest peale nö avalik itkemine.

Vanaema suri haiglas ja sellest on mul väga-väga kahju. Ma ei saanudki öelda, et ta oli minu kõige-kõige kallim inimene. Loodan vaid, et haiglas osati tema hirmsate vähivaludega paremini toime tulla ja neid leevendada, kui kodus oleks saanud.

Anonüümne ütles ...

Ainult ajab imestama kas selleks on tõesti telekat vaja et surev saaks oma lähimatele viimase tervituse läkitada.

Karuema ütles ...

täiesti teisest teemast, kukupai,vaheta mu blogi aadress, uus on http://karuema.blogspot.com/

Minuke ütles ...

Meie ühiskond on suletud ja ei ole valmis kodusuremisteks. Meil on ju ainult noored ja ilusad ja terved ning edukad ja rikkad.

Nii ei tahetagi kuulda vaevavast murest, liiati haigusest või surmast. Ja kahjuks ka lähedaste tunnetest...

Üks Kõik ütles ...

Suremine on huvitav küll ja suremist ei tasu maha salata. Aga suremisest tõsielusarja tegemine näitab veidike justkui austuse puudumist.

Ti:a ütles ...

http://tiiauspaikka.blogspot.com/2008/01/surmast-saate-kaudu-my-last-words.html

Ramloff ütles ...

Vastuoluline teema, kahtlemata. Olen ka kümme aastat tagasi seda kodus vähkisuremist lähedalt näinud ... kummalisel kombel ütleks, et selle nägemine vähendas tunduvalt surmahirmu. Sellises protsessis puudus see dramaatika, milline on suremisel filmides või kirjandusteostes ning seetõttu tekkis surmaga sootuks isiklikum, emotsioonidevabam side.

Nüüd kas telekas? Kui arvestada seda, et suur osa inimesi üritab vanaduse ja surma ees silmad kinni pigistada, siis ehk on see lausa hädavajalik, et neile seda telekas näidatakse. Kui ma midagi aga kardan, siis seda, et ühel hetkel leiavad saate tootjad, et "saates on liiga vähe tegevust" ning kas siis mingite ootamatult sisseastuvate tegelaste või kasvõi sündmuste oskusliku montaažiga loovad olukordadesse dramaatilisuse, mida neis tegelikult pole. Siin sõltub väga palju ka saate tegijatest, sest halvemal juhul luuakse saade, mis suurendab surmahirmu veelgi.