"Tule, õeke, sõidame koju aasta viimaseks ööks," laulsid kord Siiri Känd ja Ervin Lillepea.
Jah, võib ju kodus ka uut aastat vastu võtta. Me arvasime, et kuna jõulude ajal pere laiali oli, võiks tõesti seekord aastavahetuseks koju jääda. Söögitegemisele päris poolt päeva ei kulunudki, sõime, vaatasime telekat (paar päris head momenti oli vahepeal). Vähe enne keskööd otsustasime Nõmme mäele ilutulestikku vaatama minna - miljonid taevasse lasta - peab ju ka väärt vaatepilt olema. Oli, miks ta ei olnud. Kesklinna tulevärk paistis kenasti kätte, Mustamäe ja Õismäe omast rääkimata. Ümberringi käis selline paugutamine, et iseenda mõtteidki ei kuulnud.
Kinnitust leidis ka väide, et eestlane on üks kuradi individualist küll - kui ikka oma tuttav ei ole, ega siis naljalt head uut aastat ei soovita, seistakse tuimalt kõrvuti ja vahitakse taevasse.
Plaan oli, et kui koju tagasi jõuame, teeme veini lahti ja istume veel väheke. Aga vaat tagasiteel oskas üks inimene ülejäänud niiviisi välja vihastada, et veiniisu on sootuks kadunud. Poeg keeras end juba magama (tal oli ikka tõsine tööpäev ka selja taga), Tupsu vajus ka ära ja ülejäänud mossitavad igaüks oma nurgas.
Head uut aastat!
Aga järgmisel aastavahetusel ma küll kodus ei kavatse olla.
2 kommentaari:
Head uut!!!!!!
muide su blogi pealkiri "elumere lainetel" sobib mu uueaasta õnnetina valmisega kokku. Sest enamus meist valasid välja suured merelained ja surfarid. Me oleme elumerelainetel surfajad. Kes pruudikimu ja porganditega kes ilma. ;)
Alates aastast 1989 olen vanaaasta viimasel päeval lubanud sama, aga eile ei tulnud nagu meeldegi.
Head uut aastat, pole vahet kus see vastu võetakse, oluline kus see veedetakse. :)
Postita kommentaar