Elava liiklusega ristmik Nõmme keskuses.
Roosas kombekas arvata kolme-nelja-aastane tüdrukuke, ühes käes krõpsupakk, teises mingi muu asjake, ukerdab keset ristmikku. Ema pole kuskil näha. Fooris juba tuled vahetuvad, autod tahavad sõitma hakata. Appikene! Kraban tüdrukul varrukast ja transpordin ta kõnniteele. Vaatan siis ringi - kus ema või keegi, kellega laps koos peaks olema, siis ometi on?
Mõned meetrid eemal bussipeatuses avastame noore naise, kummagi käe otsas pungil kilekott, kes samamoodi otsivalt ringi vaatab. Näinud tüdrukut, käratab: "Mis sa koperdad, ma ju ütlesin, et tuled minu järel!" Sa püha müristus! Mina end enam talitseda ei suuda ja pragan selle naise korralikult läbi - kas ta tõesti mõtleb, et nii väike laps üksinda sõidutee ületamisega hakkama saab! Naine ei oska enda vabanduseks muud kosta kui et tal ju kotid käes, ei saa lapse käest kinni hoida. Oi jeerum - kumb on tähtsam, kotitäis träni või oma laps?!
Kui mina Tupsuga poes käin, võtan seljakoti - ikka selleks, et vähemalt üks käsi vaba oleks (ja mugavam ja kergem on tassida ka). Aga kui minu lapsed väikesed olid, oli meil üks tore asi - lapse jalutusrihm. Lapsele traksid ümber, rihm külge ja teine ots kindlalt minu käes. Sai laps vabalt kõndida, aga samas oli kontrolli all. Äkki on kuskil kapipõhjas veel alleski. Peaks üles otsima ja sellele mammale kinkima...
5 kommentaari:
See jalutusrihm oleks ikka tänapäeval ka päris praktiline asi. Tuleks moodi tuua jälle.
minu põnnil olid küll jalutustraksid, humanast ostsin. kusagil beebipoes vist müüdi neid ka.
perekooli foorumis oli vahel sõnavõtte, et oi kui kole vaadata, laps nagu koer rihma otsas. mina oma lapsele küll midagi sellist külge ei pane!
ma arvan, et pigem olgu see laps nagu koer rihma otsas kui surnuna sõiduteel.
neid rihmu võiks propageerida tõesti, mu vanem poeg on korra ühe bussi ette tormava mudilase pärast hüppeid teinud, jõudis lapseni mõned meetrid enne bussi ja rabas lapse lihtsalt kaenlasse. siis oli emal küll "uih!"
Tubli poeg Sul siis.
Minu lastel oli kohustus kotisangast kinni hoida või siis pidi ta minu ees kõndima üle tee.
täitsa jube värk!
kusjuures jalutusrihma kiideti tollastes lapsekasvatuskäsiraamatutes, et pidada rühile parem olema kui käe otsas rippumine.
Aga tänapäeval tuleks selline rihm kindlasti helkuritega varustada - kogu pikkuses võiks helkurriba joosta. Teate isegi milleks (kujutlege ennast autorooli)
Postita kommentaar