Ja ilma igasuguse nähtava põhjuseta pealegi. Keegi pole midagi valesti teinud, keegi pole isegi pahasti öelnud. Üldiselt peaks nagu kõik hästi olema. Minul aga on tahtmine karjuda ja jalgu trampida.
Keemikutel hea naerda - mingi biokeemiline reaktsioon on paigast ära. Aga tegelikult - mis mul ikkagi viga on?
3 kommentaari:
Kui on selline tunne tuleb ta välja elada. Kui vähegi võimalik, leia selline koht, kuur või kelder või mis iganes kus teisi ei häiri ja karju ja trambi jalgu ja rebi midagi katki kah, kasvõi vanu ajalehti ja natukese aja pärast hakkad ise naerma ja kõik on möödas :). ole tubli.
tead, tähtede seis seline - kui mu blogis oled käind, siis....siinpool ka köik sassis...ainus seletus, lihtsalt aeg selline. lyll läheb yle kukupaike. sa ju tegelikult oled hea :)
Tean seda tunnet :)
Soovitan ka, mine ela end välja . metsa või jõe äärde või kui leiad, siis lumeväljale... karju, sõima, trambi jalgu või mis iganes...
Pärast naeratad iseendale ja tead isegi, et OLED PAGANA TUBLI :)
Postita kommentaar