Surmast ja suremisest

Kõvasti kütab kirgi põhjanaabrite idee teha tõsielusari surijatest. Paljude meelest on see õõvastav - tuua lootusetult haige avalikkuse ette, lasta tal rääkida oma mõtetest ja tunnetest.

Surm on kaasaegses ühiskonnas kuulutatud tabuks. Sellest ei peeta viisakaks rääkida, ka lootusetult haigele korrutatakse, et ta peab mõtlema positiivselt, et kui ta mõtleb ja räägib surmast, siis ta on allaandja ja kindlasti sureb ka kiiremini kui teisiti mõeldes. Tagajärjeks on sageli rääkimata jutud, lõpetamata ja sassis suhted, hilinenud kahetsus - ma oleksin ju võinud öelda oma lähedasele, kui palju ja kui tõsiselt ma temast hoolin.

Sellest pole ju veel sadat aastatki möödas, kui sünniti ja surdi kodus, kui surm oli elu loomulik osa, kui surija sai elavatele edasi anda oma kogemused ja soovid. Meditsiini ja haiglasüsteemi arenguga on surm kodudest välja surutud, surija on saadetud omade keskelt võõraste hulka. Tõsi, seal püütakse tagada talle hooldus, valude leevendamine ja nö. inimlik ja väärikas lahkumine. Samas on ta jäetud ilma võimalusest olla koos oma lähedastega, need pääsevad tema juurde ainult kindlaksmääratud külastusaegadel ja peavad sageli kohkumusega tõdema, et võrreldes eelmise külastusega näeb lahkuja palju halvem välja.

Perekonnalt võetakse võimalus lähedase lahkumisega harjuda, sellega leppida. Kui inimene on haiglas, olgu või hooldushaigla surijate palatis, hoitakse ikka elus lootust, et arstid teevad kõikvõimaliku ja ehk siiski muutub midagi paremuse poole. Siis ühel päeval tuleb telefonikõne või leitakse külla minnes eest tühi voodi...

Hoopis iseküsimus on see, et lahkuja on jäetud sisuliselt üksi, üksi oma küsimuste ja hirmudega. Arstidel ja õdedel lihtsalt pole aega istuda mineja voodiserval, hoida tema kätt, lohutada ja julgustada. Surma palge ees aga on inimesel sageli vajadus selgeks mõelda oma suhted maailmaga, saada kinnitust sellele, et ta pole siin ilmas asjata elanud, et ka tema elu ja surm on väärtused. Väga vähe on neid inimesi, kellel need asjad juba palju varem on läbi mõeldud ja enesele selgeks tehtud, kes võivad surmale rahulikult vastu minna.

Mina ise põetasin oma vähihaiget vanaema üle aasta. Alles viimasel nädalal jõudis lahkumise lõplikkus mulle tõeliselt kohale ja alles siis suutsin ma selle teadmisega leppida. Selle aasta jooksul rääkisime me väga palju ja selle ajaga kogutud elutarkus on andnud tugeva põhja mu praegusele minale. Ning see viimane päev, kui ma sain vanaema voodiserval istuda, tema kätt hoida ja temaga vaikselt hüvasti jätta, oli ühtpidi kurb, aga samas ka väga helge. Oma elu jätkamine ka pärast seda päeva oli lihtne ja loomulik, ma teadsin, et vanaema on rahu saanud ja ka mina olin oma kohuse täitnud.

Seepärast olen mina küll selle dokumentaali poolt. Seda võib olla raske vaadata, kindlasti. Kuid see kõik kuulub inimeseksolemise juurde.