Poes kuuled ikka igasuguseid asju.Jalutan mina korviga riiulite vahel ja otsin omale vajalikku, kui kuulen, et kellegi mobiil heliseb. No ikka juhtub, mul endal ka vahest. Aga siis ma tavaliselt vabandan ja helistan hiljem tagasi. Too tipsi seda muidugi ei teinud ja järgnev jutt kostis vist küll kõigi poesolijate kõrvu.
"Oi tere! Einoh, mis ma ikka teen, poes olen, Jaa, saan rääkida ikka."
----
"Jaa, tead, me käisime eile R. titte vaatamas. Oi, sa ei kujuta ettegi, see titt oli nii kole! No üldse pole armas! Ja ta ise on veel nii õnnelik!"
----
"Eino mina ei saa aru, kuidas saab sellisest titest nii vaimustuses olla! Ma ei julgeks küll niiviisi kekata!"
Selle aja peale sain mina oma kaubad kätte ja tegin, et poest minema sain. Aga paha tunne jäi. Hirmus tahtmine oli sellele tibile midagi salvavat öelda. Ainult vaevalt sellest kasu oleks olnud.
Selge see, et kõik tited ei ole inglinäoga lokkispäised nukukesed. Aga oma emale on tema laps ikkagi kõige armsam ja loomulikult on ta õnnelik. Vaevalt ta rõõmustanud oleks, kui oleks kuulnud, kuidas 'sõbranna' oma suhtumist kõigle demonstreeris. Ilmselt sel tibil endal veel lapsi pole ja loodetavasti niipea ei tulegi. Enne peaks ikka ise täiskasvanuks saama.
8 kommentaari:
Hm, aga mida halba või ebaviisakat on poeriiulite vahel telefoniga rääkimises? Telefoni röökimine, nii et pool ilma seda kuuleb, on muidugi teine asi ning häiriv ükskõik millises olukorras :P Hoopis omaette teema on muidugi kellegi (avalikus kohas) taga rääkimine...
eks see ole kultuuri küsimus, kuivõrd on lollust-tarkust kogu maailmal kuulda lased :) Jyväskylä rongis on näiteks tehtud spets telefoniga rääkimise kabiinid, et kui keegi helistab, siis lähed sinna ja räägid, ja keegib teine ei pea kuulma su elu detaile:)
Ilmselt ma olen siis erand, et ma räägin alati piisavalt vaikselt ega aruta praktiliselt iialgi avalikus kohas isiklikke teemasid. Samas ma ei armasta niikuinii telefonis lobisemist, ma pigem saadan sõnumi kui helistan (oleneb muidugi olukorrast) ja mu kõned on enamasti väga lühikesed ja konkreetsed. Ma pole ka avalikes kohtades pidanud kuigi palju kokku puutuma nendega, kes arvavad, et torusse lõugamine parandab levikvaliteeti (mitteavalikes paikades paraku küll...), seega tundub, et mul on lihtsalt vedanud.
Telefoniga rääkimise kabiinid rongis on muidugi mõnus lisandus, kui on tõesti vaja midagi isiklikku arutada :)
Äkki oligi sensatsiooniliselt mudainetu. Ikka juhtub.
No olen mina ka tõesti koledaid tittesid näinud, ei pea seda ometi tervele maailmale kuulutama. Pole nagu tellimiskaup ju. Ja tead, kasvavad välja ja muutuvad päris kenadeks hiljem.
Tõepoolest, kuulutada pole vaja, maailm näeb ise ka.
A see väljakasvamisteooria on küll kahtlane, vaata kasvõi mind, piimahambad ammu läinud, ikka kontideni inetu ja tige pealegi. Viimast leevendavad ehk kunagi proteesid.
minu meelest ei saa nii küsimust esitadagi... meenutame muinaslugu "inetust pardipojast"...
mina pole küll näinud ühtki koledat last, ammugi titat... muidugi käitumine on ise teema, kuid iga tita karjub jne.
avalikus kohas mina püüan küll vähe mobiili teel arutada isiklikke probleeme... see on tõesti kultuuri küsimus.
Ma poes olles olen telefoniga rääkinud küll - 95% juhtumitest selleks, et paluda mehel kööki piiluda, et kas meil leiba ja piima ja koort ikka jätkub, või peaksin tooma, ja et ehk on tal mingeid erisoove ka veel. (Kuna ma tavaliselt lähen poodi pärast trenni ja Tartus ning ei mäleta oma külmakapi sisu väga täpselt.)
Titasid on jah niisuguseid ja naasuguseid, aga neid niimoodi taga rääkida on ikka suht madala lauba näitaja. Ja see väljakasvamise värk on kah igati tõene :) - mulle mu pliks ka päris pisikese titana just mingi imeilus inglike ei tundunud (noh, mitte et ma teda just koledaks oleks pidanud, pigem selliseks suht tavaliseks - üleüldse ma ei ole eriti fanaatiline imikufänn), aga nüüd, pooleteiseaastasena on mõne nurga alt vaadates ikka hästi armsa näoga tibin ju täitsa kohe :). (Eriti kui pea ära kammida ja nende udujuustega midagi kokku kombineerida üritada :).)
Postita kommentaar