Tütar naerab, et ei saa Tupsut enam minuga poodi lubada, tuleme tagasi täis kotiga, kus pooled on Tupsu maiustused. Ja muidu ka - kui riieldakse, ronib kohe minu juurde lohutust otsima.
Aga eks see ole ju ajast aega nii olnud. Ma ise olin ka vanaema laps ju. Vanaema hellitas ja muidugi kuulusid selle juurde mitmesugused head asjad, mida vanemad sugugi alati polnud valmis ostma. Oma vanematel on tavaliselt kiire ning ega nad lase end nii kergesti ümber sõrme keerata.
Vaatan oma laste pealt ka, kuidas see vanavanemate ninnutamine käib. Mu vanem tütar võlus täiega ära maavanaema, tänase päevani on ta meheema lemmik. Eks tema omal ajal kõige rohkem tüdrukut ootas ka.
Noorem tütar seevastu pani leebuma mu küllaltki karmi isa. Nüüdki, nii kui kuuleb, et tütar sinna külla minemas, pannakse kohe midagi head sööki hakkama. Tegelikult poleks vajagi midagi erilist teha, mu tütar sööb kõike. Aga vanaisa tahab teda rõõmustada ju.
Õepoeg seevastu mõnuleb mu ema hellitustes. Isa vahel lausa kaebas, et näe, poisile vaja uusi sokke või kindaid ja vanaema kohe koob, jätab kõik muu kõrvale. No pole see asi nii hull midagi, sokid-kindad on kõigile kootud.
Loomulikult jätkan mina seda traditsiooni siis Tupsuga. See on lihtne ka, niikaua kui me koos elame. Samas on mul kahju, et vanema tütre tütar vähem hellitamist saab, aga me kohtume harvemini ja lihtsalt pole võimalust teda niiviisi poputada.
Aga oma kogemustest võin öelda küll, et vanaema olla on ikka maru tore.
1 kommentaar:
Mina vanaema veel pole, aga ootan hirmsasti seda aega. Ma kohe kindlasti armastaksin ja hellitaksin oma lapselapse nii ära, et võib-olla konfiskeeritaks ta minu käest.
Minu laps pole vanaema hellust ja lahkust tunda saanud, sest ta oli liiga väike, kui vanaema suri. Ja teist vanaema tundsime väga põgusalt, ka tema suri varakult.
Postita kommentaar