Ametikaaslastega teist päeva koos oldud, igasugustel teemadel mulisetud, mitu loengut kuulatud. Läbivaks teemaks on elukestev õpe, täiskasvanud õppija motivatsioon, koolituse efektiivsus. Siin tõusiski üles küsimus - mis on koolitus ja mis on haridus.Täiskasvanud inimest me ju koolitame ja täiendkoolitame, eeldusel, et haridus on tal juba omandatud. Nüüd tuli välja, et võib mõelda hoopis teistpidi.
Koolitus on teadmiste ja oskuste kogum mingi konkreetse asja tegemiseks. See on siis see, mida me õpetame. Haridus aga on oskus neid teadmisi süsteemi panna, oskus kasutada oma teadmisi ka selliste asjade tegemiseks, milleks me otseselt koolitust saanud ei olegi, kuid meil on baas ja me oleme võimelised juurde õppima, oleme võimelised uut vastu võtma.
Siit edasi aga tekkis minul küsimus: kui suurel määral on tänapäeva kool üldse haridusasutus ja kui suurel määral lihtsalt koolitaja? Koolis on nii palju erinevaid õppeaineid, igasühes kindel teadmiste ja oskuste hulk, mis tuleb oma pähe mahutada. Samas kurdame me üha enam ja enam, et need teadmised ei ole süsteemsed, õpilased ei oska eri ainetes saadut ühendada ja seostada, neil on olulisi puudujääke mõtlemisvõimes.
Kuidas saame siis loota elukestvale õppele? Ei ole mingit kasu uute oskuste ja teadmiste andmisest, kui neid ei suudeta seostada olemasolevaga, kui neid ei nähta osana suuremast tervikust.
Mis saab edasi?
1 kommentaar:
Ma arvan, et ... haridus ja koolitus omavad efektiivsust juhul, kui õppijal on sünnist saati töökorras aju, mida annab arendada, mis oskab asju analüüsida, vastavalt vajadusele erinevatesse kontekstidesse asetada ning omalt poolt täiendada.
Kui minnakse üle õppija loomuliku potentsiaali piiri, hakkab efektiivsus drastiliselt kahanema.
Postita kommentaar