Tegin ühe lühikese freelanceri tööotsa. Asutuses, kust ma kaks aastat palka sain. Nüüd oli vaja lihtsalt otsad kokku tõmmata. Tõrge tekkis siis, kui lepingut nõudsin. Tuletasin meelde, et varasemast oli jäänud osa asju arvesse võtmata ja need võiks ka selle viimase lepinguga ära kompenseerida. Selle peale tõmbusid näod üsna kõveraks. Neis asjakesi pole ju nii palju ja kuidas ikka neid tunde arvestada jne. Ma ei viitsinud pikalt jageleda, ütlesin, et olgu mõistlik lahendus leitud, ma ei pea ka päris kõike heategevuse korras tegema ju. No lubati siis teha.Leping, mis postiga koju jõudis, pole küll päris see, mida lootsin. Aga kuna tean, et mul selle asutusega enam kunagi koostööd pole vaja teha, lõin käega. Samas on kahju, et need kaks toredat aastat üsna toredate inimestega just nii pidid lõppema.
2 kommentaari:
see on jah selline kultuuri küsimus... ja enesest lugupidamise küsimus - see sinu koostööpartner ei pea endast lihtsalt lugu, et niimoodi "rotib". soomes on näiteks elementaarne, et iga tööna tehtud ajsa eest iga enesest lugupidav firma või asutus ka maksab...eestis me pole ju enam nii vaesed, et koguaeg heategevusest ja hädaabist peaksime elama...aga mõtteviisi on vist raske muuta...
Firma käitumine on kahjuks tüüpiline Eesti:(
Aga sinu käitumine on meeldivalt ebatüüpiline Eesti:) Kui siin ainult rohkem selliseid inimesi elaks, kes endale pähe istuda ei lase, ei saaks ka firmad niimoodi käituda:)
Kahjuks on eestlane enamasti täpselt selline tegelane, kes õllelauas võib ju ülekohut kiruda, tegelikult aga tõmbab alati kõrvad lonti ja laseb endale suure tagumikuga otse pähe prantsatada. Ning on nõus vastuvaidlematult mõisatalli kõmpima, kui härra tahab 25 tagumiku peale mõõta:(
Ei ole meie rahval enda eest seismise oskust ja kogemust, ei ole:(
Postita kommentaar