Tänu naabripreili Bettile on meie kutsu, kes enne lausa kartis väravast välja minna, hakanud nautima jalutuskäike. Nii kui jalutusrihm võetakse, läheb rõõmutants lahti.
Eks rihma otsas käimist ja kuulekust tuleb veel harjutada, aga Betti eeskuju tundub olevat nakkav. Ja oh seda rõõmu, kui koos joosta ja mängida saab! Siis pole ka probleemi toidukausi tühjaks söömisega. Neil päevil, kui sõbrannat pole, jääb pool kausitäit järele.
Naabrinaine rääkis vapustava uudise - ära antakse nelja-aastane bernhardiin! Lihtsalt sellepärast, et pere läheb lahku ja kumbki endale seda koera ei soovi. No ma ei saa sellest aru!
Oh, ja mina ei saa seda koera endale ka võtta, juba sellepärast, et meie Sir William enda kõrvale teist printsi ei luba. Samuti on praktiliselt võimatu pidada kahte suurt isast koera, seda enam, et juurdetulija oleks kindlasti stressis ja tema kohanemine uues peres vägagi keeruline. Nuuks! Ma tahaaan!
Ei jää üle muud kui loota, et sellele koeranoormehele siiski uus kodu ja armastav peremees leitakse.
5 kommentaari:
Oh kui armas, et Sa ka südant valutad!
Originaal pärineb www.bernhardiin.ee, lahkuminek on kinnitamata külajutt.
Inimeste elu keerdkäikude tõttu oleme sunnitud heasse ja hoolivasse peresse ära andma oma isase bernhardiini. Ta on pikakarvaline, väga sõbraliku iseloomuga ja nelja-aastane.
mob: 53092883
Ma tahaks seda poissi väga endale, aga puuduvad oskused KAHE suure looma kasvatamiseks. Ja ilmselt napiks aega ja õuepinda KAHE loomaga tegelemiseks.
Ka Betti naudib väga sõberkoerte seltsi. Peale mänguõhtuid norskab ta varakult. Kauss on niikuinii kogu aeg tõule omaselt tühi.
Vaidleks vastu veidi - on küll võimalik pidada ja väga hästi, sõltub pererahvast ja suhtumisest, muidugi ka koerte iseloomust ja nende endi ego suurusest. ;)
:)))
Minu meelest on kahte koera lihtsam pidada kui ühte koera - ühe koera puhul oli mul kogu aeg mure, et ma ei jõua teda piisavalt ära väsitada (sest õpetamiseks ja muuks selliseks leiab ikka aega, kasvõi telekat vaadates saab samal ajal koera treenida), aga nüüd viin ma koerad parki või põllule, nad ajavad üksteist taga, mängivad ja üpris ruttu on mõlemal keel ripakil :) Kui koerad on kenasti kasvatatud pole ka jalutamisega probleemi, aga alguses, kui Oskar oli küll juba suurt kasvu, aga näiteks kassi nähes veel sõna kuulata ei tahtnud, oli suureks abiks kahe otsaga rihm, mis mõjus nii, et koer ei sikutanud ainult mind, vaid ka teist koera. Nii et igasugu kavalate nippide abil on vähemalt minul kahe koeraga lahedam kui enne ühe koeraga. Nad on muidugi pisikesed kah, umbes 30-35 kg kumbki.
No siin need probleemid ongi - esiteks on meie koera ego vägagi suur, teiseks on meil raudselt õuekoer, tuppa ei saa lubada juba lihtsalt sellepärast, et ei mahu (meil praktiliselt vaba põrandapinda polegi, 5 inimest kahes toas). Loomal peab ikka olema oma kindel koht, mitte kõigil jalus tallata. Ja ega mul ka KAHE suure koera pidamiseks kogemusi ja jõudu ole, paraku.
Minul on bernhardiin ja hundisegu - mõlemad isased. Minu ego on suurem kui nende kahe oma kokku, s.t. olen nad tolerantseks kasvatanud. Bernhardiin on isekam, aga noorem paar aastat, seega saavad ilusti hakkama.
Iga koera on võimalik ringi suunata - vastavalt oma tahtmisele, mõne puhul võtab lihtsalt rohkem aega.
Ja 2 tegelevad tõepoolest kenasti kahekesi omavahel, jutustavad terve päeva - neil juba igav ei hakka (mul on koeri ka 4 korraga olnud, aga vähemalt 2 alati, terve mu teadliku elu - igas vanuses, mastis, mõõdus ja soos).
;)
Postita kommentaar