Kui armastad mind...

... lase mul minna.

Tahan vaadata elu oma silmade läbi, mitte sinu silmade kaudu, mis siiski on sinu omad.

Purjetad suurel tundmatul merel.

See on minu maa - sina oled seal võõras.

Niisiis kuula mind.

Me viipleme omas keeles.

Sa võid olla selles meiega.

Sõna selle jaoks, minu arvates, on kommunikatsioon, või õigupoolest see on rohkem, osadus...

Me räägime viibetega ja koos, millest tahes ja kõikide vahenditega, pääsemaks eesmärgile.

Miljonid tähed ei tee minust tähte...

Miljonist unistusest ei pruugi ükski olla minu.

Palverändureid oli käputäis tundmatul rannal, mis siiski oli nende oma.

Anna mulle võimalus

olla erinev kui teised.

Õppida, et ka üksainus täht võib olla iseeneses valgusandja,

et võin leida rahu ja rahulolu iseendast.

Nagu tulvalaine on see üleoleku välgatus teilt, kes te isegi ei ürita mõista, et iga uus päikesetõus ja loojang on eriline, nii nagu iga viljaterake.

Selle eluga on sul võimalik tutvuda,

aga mina otsustan selle üle.

Õpeta mind, armasta mind,

nagu armastad kunstiteost või mägimände.

Ära ürita aheldada mind, suruda mind vormi, kuhu ma ei sobi.

Kasta, toida, väeta kasvavat puud.

Ära haara sellest, või sunni seda, ära ka painuta.

Lase sel õitseda, lase sel kasvada.

Kui armastad mind,

lase mul minna.

Merrin D. Garretson

*algupärane luuletus on viipekeelne