Palju ei puudunud, et oleksin kriminaalsüüdistuse kaela saanud - kolleegi surnuksehmatamise eest.
Ei tulnud mina selle peale, et mõni meesterahvas, kellega teistkümmend aastat koos töötatud, on nii ära harjunud minu igapäevase suht ontliku väljanägemisega, et teistsugune mina teda toolist mööda paneb istuma! Nojah, tavaliselt liigun ma ringi pikkade pükste, üsna toekate jalavarjude ja viksilt kinnipandud juustega. Aga täna oli vaja töö juures käia paari pooleliolevat asja lõpetamas ning ilusa sooja ilma puhul sai veidi tibilikum välimus - seelik lehvimas, kõpskingakesed jalas, juuksed valla.
Tegelikult on mulle ennegi öeldud, et seelikuga mind ära ei tunta. Harva saab kantud teist jah. Lihtsalt on alati nii kiire ja pükstega mugavam ringi tormata. Aga nüüd olen leidnud just sellise seeliku, mis mulle endale ka meeldib ning ei kavatse seda kappi seisma jätta.
Paar tükki veel ja minust võib päris naisterahvas saada niiviisi. Hakaku kolleegid aga harjuma.
1 kommentaar:
Oh kui armas näha, et ka teistega nii juhtub. Kui ma enam-vähem samamoodi seeliku ja kõpsikutega tööle läksin, hõikas üks noor kolleeg koridoris mulle järele:"Hei, kutt, sul on täna seelik seljas!" Jaa....
Postita kommentaar