Istusin peielauas täna. Eriliseks tegi selle koosolemise see, et peaaegu kogu aeg lauldi. Kui nüüd selle peale keegi ütleks, et eestlased ongi ju teada-tuntud laulurahvas, siis võin vastu väita, et ingerisoomlased teevad selles osas eestlastele pika puuga ära.
Üks rahvas, kes ajalootormides on ilma jäetud kodumaast, laiali pillutatud, väntsutatud, olnud lähedal oma keele kaotamisele (sest mida muud võis loota, kui pärast sõda ei lubatud tagasi minna Ingerimaale, uutes elupaikades aga tekkisid segaperekonnad ning tuli omaks võtta teise poole keel, Eestis siis eesti või vene keel), on säilitanud oma identiteedi suuresti tänu laulule.
Olen kuulanud ingerisoome memmede jutustusi läbielatust, imetlenud nende säilinud elurõõmu - nad ei ole kibestunud, kuigi põhjust oleks rohkem kui küll. Ja ükski koosviibimine ei möödu lauluta. Vanad soomekeelsed laulud on enamusel peas, vahel harva võetakse appi Virsikirja. Lauldi isegi rahvast Siberisse viinud rongides. Ise nad ütlevadki, et see aitas vastu pidada, aitas alal hoida soome keele ja meele, aitas elus hoida lootust.
Kodudes ju paljud neist enam soome keelt rääkida ei saa - teinepool on teisest rahvusest, lapsed ära eestistunud (või ka venestunud). Mingi osa on küll pärast Eesti vabanemist saanud Soome kolida, kuigi seegi pole just lihtne olnud - Soome ei võtnud kadunud poegi ja tütreid sugugi avasüli vastu. Elviina võib sellest põhjalikumalt rääkida.
Aga tänases peielauas kõlas soome keel oma täies ilus. Ning olemine oli kuidagi väga kodune, ühtehoidev, armastav ja imelikul kombel täis rõõmu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar