Oli täna vaja käia ühes haiglas, intensiivraviosakonnas pealegi. Üldiselt on seal ju rasked haiged, kelle juurde korraga palju rahvast ei lubatagi. Juhtus aga nii, et meid oli veidi hulgem. Kitlid kõigil ilusti riiete peal, sinised sussid jalas, pidasime palatiukse taga aru, kuidas või mis järjekorras haige juurde minna. Kargas kuskilt välja sanitar ja kukkus pröökama.
Liiga palju korraga, kas te siis ei tea, et ei tohi! Me muide polnud palatiski veel. Siis oli ütlemist, et keppi ei tohi ka palatisse kaasa võtta, tont teab, mis pisikuid selle küljes (kepiomanik vanem härrasmees, jalg pärast luumurdu veel tugilahases). Ja daam viigu oma käekott kohe heaga külastajate ruumi. Ühesõnaga, kisa rohkem kui rubla eest.
Tuli arst, vaatas sanitarile karmilt otsa, mille peale too kadus. Meiega rääkis kenasti, me muidugi vabandasime ka, et juhtus nii, et korraga tulime, ei olnud plaanis. Polnud probleemi, lubas kõik koos palatisse, seletas rahulikult, milline haige olukord on ja mis edasi tehakse. Härra kepp teda ka ei seganud ja daam tohtis käekotist haigele tulnud posti välja võtta ja ette lugeda.
Kui lahkusime, arutasime omavahel, miks see nii on, et kõige väiksemad tegelased kõige kõvemat kisa teevad. Et palk väike, pole ju põhjus külastajatel nägu täis sõimata.
4 kommentaari:
Eh, kas sa siis seda vana tõde ei tea, et direktori puudumisel asendab direktorit ikka koristaja?
See juba saba ja sarvedega nali :)
Üldistada muidugi ei tohiks, kuid mu tähelepaneku järgi on igas eluvaldkonnas teatav inimkontingent, kellele on õige pisut võimu kaasinimeste üle antud ja sageli kipuvad just need inimesed võimutundest ennast täis puhuma ja oma võimu liialdama. Vastavalt pole sageli sellistel inimestel vajadust oma tähtsust üle rõhutada, kes reaalselt millegi eest vastutavad.
kurb on see „väikese” inimese elu, kui peab kuidagi enda tähtsust teistele tõestama... ja sanitar on ju tähtis, kes oleks valmis rõõmuga tema tööd tegema hakkama?
tegelikult tahtsin kirjutada sellest, et mul on eesti haigla kogemus (küll paarikümne aasta tagune ning ehk on palju muutunud) ja kogemus ka kanadast. kui ma eestis tundsin end haiglas olles nagu vangi sattununa, kuhu ainult teatud ajal külastajad sind vaatama said tulla, siis siin ei suutnud ma esiteks ära imestada, et keegi ei küsigi, keda sa just vaatama lähed ja kas oled ikka õigel ajal tulnud või kas sul on vahetusjalatsid kaasas või muud sarnast. imestama pani taoline avatus ning mõtlema pisikute ja puhtuse peale. aga ilmselt on siinsed koristajad ning sanitarid nagu haldjad haiglas ringi liikumas, kes vaikselt ruumid puhtad hoiavad...
ja loomulikult on osakondi, kuhu sa kergelt sisse ei saa tormata, kuid tavaline palat, kus patsient jõudu kogub, on siiski lähedastele avatud, ilma et keegi prooviks ninatarka mängida.
18 aastat tagasi, kui mu esimene laps sündis, kippus asi halvaks. Kuni arst käis tangide ja anestesioloogi järel, hüppas rinnutsi mu kõhu peal hullunud sanitar ja nõudis, et pressigu ma nüüd aga, või tahan, et laps sisse ära sureb. Paraku ei suutnud ta kogu oma "vilumuse" juures au arsti eest endale napsata (koledatele tangijuttudele vaatamata läks meil kõik väga hästi). :)
Postita kommentaar