Neli aastat tagasi äratas tütar mu poole nelja ajal hommikul - vist on minek. Uimasena (magama olin saanud ju veidi enne kella kahte) arvasin, et äkki siiski valehäire. Igaks juhuks valisin 112 ning tütar hakkas oma telefonil tulevast issit taga ajama - too oli ju mitusada km põhja pool keikkal. Lubas esimese võimaliku transpordiga Tallinna jõuda. Meie aga istusime vahepeal kohale jõudnud kiirabiautosse.
Keskhaigla vastuvõtutoas mõtlesin, et vist pole nende aastatega midagi muutunud - tädike laua taga morn ja tige, õiendamist oli iga võimaliku asjaga. Mulle käratas: "Õde läheb istub sinna ja ei sega!" Hm, mõnes teises olukorras oleksin seda lausa komplimendina võtnud. Õnneks sai ta oma paberid kähku täidetud ja edasi juhatas meid hoopis kenam noor daam.
Tütrele öeldi, et valehäiret ei ole, aga kiiret ka veel mitte. Pandi monitorid külge, vaadati, et titaga on kõik korras ja lasti meil palatis tukkuda. Vahepeal muidugi käidi kontrollimas. Tasapisi hakkas tütar valutama ka. Lepiti kokku, et kui aeg sealmaal, tehakse selga tuimestus, seniks pakuti naerugaasi (millest paraku üldse tolku polnud).
Aegajalt helistas ka issi, oli saanud rongile ja kihutas juba Helsingi poole. Kõigi arvestuste kohaselt oli lootus Tallinna jõuda alles kella neljaks õhtul. Mõtlesime, et ehk tibuke nõustub niikaua ootama. Igatahes poole 11 ajal ämmakas vaatas ja ütles, et läheb veel aega. Mina seepeale küsisin, kas ma võiks kuskil kohvi joomas käia, hommikusöök oli ju ära jäänud. Lubati lahkesti. Nii ma siis üle tee sõõrikubaari läksingi. Rahustasin telefonis veel poega ja väimeest, et pole kiiret midagi. Mõnulesin kohvitassi taga ikka jupp aega.
Veidi peale 11 läksin haiglasse tagasi ning avastasin oma suureks üllatuseks, et ämmakas on täiesti stardivalmis - titt leidis, et tema enam ei oota. Mingist seljasüstist polnud enam juttugi - liiga hilja juba, sellest polevat kasu ja nüüd tuleb ilma hakkama saada. Tütre haledat: "Aga ma ju tahtsin..." oleme hiljem tihti meenutanud ja naernud.
Siis see suur töö algaski. Mõne aja pärast paistis väike näoke ning siis vupsas kogu titt välja. Ning just siis helises mu telefon - väimees muidugi. Suutsin vaid öelda: "Just sündis!" ning seejärel alles sain vaadata - kumb siis on? Tüdruk!
Ämmakas ulatas käärid: "Vanaema lõikab nabaväädi läbi!" Käed värisesid päris tublisti.
Selleks ajaks, kui värsket emmet korrastati, anti tibuke mulle sülle. Ilusate suurte siniste silmadega vaatas teine.
Tupsu anti emme hoole alla ning mina läksin õue telefoni piinama - uudist tuli ju sugulaste ja sõpradega jagada. Issi jõudis kohale just selleks ajaks, kui tütart Tupsuga palatisse hakati viima, nii et mina sain valvekorra talle üle anda ja koju sõita. Järgmisel päeval avastasin oma õlalt korralikud sinised pigistusjäljed...
Ja nüüd juba neli aastat täis. Tupsust on saanud asjalik neiu, vahel ninatark kah. Kohe-kohe lähmegi pidu pidama.
8 kommentaari:
Õnne sellele tupsukesele :)
Järgmine 4 olgu sama rõõmsad, kui need neli olid!
vat mis armas lugu. palju õnne Tupsule ja tema emmele ja vanaemale ka:)
Õnne kõigile kolmele, tupsukesele :), tema emmele ja vanaemmele.
Õnne Tupsule, tema vanematele ja tublile vanaemale! :-)
Õnnelikke oma - mina avastamisi Tupsule :) Õnne kõikidele, kes avastamistel teda aitavad :)
Tupsu poolt suur aitäh! Teiste poolt ka.
Palju-palju õnne! Ja meie oleme natuke kadedad, et Tupsul on nii nooruslik ja lahe vanaema, kellel ometigi jagub ka lapselapse jaoks aega!
Nuuuh, sellest nüüd juba õige mitu päeva, aga ongi hea, kui õnnitlusi ikka mitmeks päevaks jagub...:) Palju õnne nii pisikesele kui tema emmele ja vanaemmele:D
Postita kommentaar