Hiljutine artikkel Postimehes ja selle kommentaarid ajasid minul kopsu üle maksa. Millegipärast üritatakse jätta muljet, et puuetega inimesed saavad riigilt kolepalju raha, neid on üle mõistuse palju ning vähemalt pooled neist on petised, kes üritavad VEK-is kõigi vahenditega näidata end hädisemana kui nad tegelikult on.
Kurb on see, et leidub veel nii palju inimesi, kes sellist möla ka tõsimeeli usuvad. Ei vaevuta endale isegi põhimõisteid selgeks tegema - mis on puue, mis on töövõime kaotus, mis on toetuse eesmärk.
Esiteks: puue ja töövõime kaotus EI OLE sünonüümid. Puue tähendab füüsilise, meelelise või vaimse funktsiooni puudumist või alatalitust, mistõttu inimene vajab oma igapäevaelus kõrvalist abi. Praegu veel kehtiva klassifikatsiooni järgi jaguneb see kolme astmesse: keskmine, kui abi vajatakse vähemalt kord nädalas, raske, kui abi on vaja igapäevaselt ning sügav, kui abi ja järelevalvet vajatakse ööpäevaringselt. Seadus on ümbertöötamisel ning see klassifikatsioon kaob, jääb ainult määratlus, kas puue on või mitte. Praegune toetuse määramise süsteem, kus toetussumma suurus sõltub puude raskusastmest, peaks muutuma kulupõhiseks, seega tegelike lisakulude korvamiseks (millega kaasneb muidugi oht bürokraatia suurenemisele, sest kõik kulud tuleb ju dokumentaalselt tõestada).
Töövõimekaotuspension on hoopis teine asi, seda makstakse eelkõige inimestele, kes mingil põhjusel (invaliidistumine või üldhaigestumine) ei saa töötada täie jõuga, kui üldse saavad. Jutt, et nt 80%-se töövõime kaotusega inimene vehib viis päeva nädalas kaheksa tundi päevas rasket tööd teha, on täielik jama. Ta võib töötada (ja hea õnne korral töötabki) päris asjalikul kohal. Ei takista ju ratastool näiteks tööd IT vallas, kui pea ja käed terved. Kuid ehitusel tal midagi teha pole.
Puudega inimesele ei määrata tingimata töövõimetuspensioni ning töövõimetuspensionär ei pruugi saada puudetoetust, sest talle ei määrata puuet. Pensionieas inimestele üldreeglina lisaks enam töövõimetuspensioni ei määrata, kuid puudeastme võib ta saada küll. Et vanemas eas tervis logisema kipub, siis on see üsna loomulik.
Muud toetused sõltuvad ju konkreetsest inimesest. Aga näiteks puudega lapsevanema toetust saab ainult juhul, kui ollakse üksikvanem või abikaasa ka puudega ning kuigi määr on 300.- lapse kohta, siis üle 800.- kuus kätte ei saa, olgu lapsi 3 või 13.
Õppetoetus puudega õppurile on mõeldud õppimisega seotud lisakulude katteks (siia alla mahub ka õppematerjalide paljundamine), kui aga kulu on alla 100.- kuus, siis toetust ei saa.
Miks paljud inimesed siiski tahavad puuet vormistada? Üks põhjus on ka see, et vajalike abivahendite saamine on pandud sellest otsesesse sõltuvusse. Kui puue on vormistatud, saab sotsiaalosakonnast isikliku abivahendite kaardi, mille alusel siis soodushinnaga abivahendit osta. Kui seda kaarti pole, maksad täishinna, kui üldse midagi saad. Kõikide abivahendite hindadest mul ülevaadet pole, aga näiteks digitaalne kuuldeaparaat (millel on mitu programmi ja mida saab erinevates keskkondades eri režiimidele lülitada) maksab minimaalselt 11000.- Pole isegi keskmist palka teenivale inimesele just väike väljaminek. Lisaks on vaja osta patareid, kõrvaotsikud ja ega needki vähe maksa.
Paksu verd on tekitanud ka invaparkimiskohtadel seisvad kallid autod, millel parkimiskaart tuuleklaasil. Et kuidas ikka vaene invaliid sellise osta jaksas? Aga võib-olla on tal hea ja veidi jõukam sõber, kes taksot nõustus mängima? Kaart on ju nimeline ning pilt kah peal ning käib kaasas just selle konkreetse puudega inimesega. Või peaksid neil invaparkimiskohtadel seisma ainult omaaegsed mootorkärud (autoks on sellist palju nimetada), mida nõukaajal invaliididele tasuta eraldati? Käsijuhtimisega sapakaid vist enam ei liigu.
Nii et pole need puuetega inimeste rahakotid niiväga paksud midagi. Jah, olen nõus, et meie ühiskonnas on palju teisigi, kes toetamist vajavad. Ja olgu öeldud, et puuetega inimesed pole sugugi need, kes käsi pikal, kangesti tahaksid kogu riigi rahakoti endale saada. Palju rohkem valmistaks neile heameelt võimalus jõukohast tööd teha, ise midagi anda ja saavutada. On ettevõtjaid, kes sellest on aru saanud ja üritavad võimalusi pakkuda (ning on nõus võtma riski, et inimesed alati ei saa täisjõus töötada, et nad võivad ootamatult haigestuda, et neid tuleb rohkem aidata ja juhendada). Kokkuvõttes oleks sellest kasu meie kõigi rahakotile.
3 kommentaari:
See on vaese riigi viga, et abi vajavate inimeste aitamise asemel peaaegu et soositakse olukorda, kus teiste rahakotis sorimist peetakse läbipaistva riigi tunnuseks. Sellega on tekkinud pidev vastasseis näiteks pensionäride ja lasterikaste vahel, kes selmet üksteist omis taotlusis toetada hoopis teineteise kaukasse piiluvad ja kadetsevad.
Ma näen väga lähedalt töövõimetuspensionäri elu ja tegelikult saan hästi aru, miks nende hääl nii tasane on: energia läheb eluspüsimise peale! Kuidagi ei taipa, kuidas üldse üks üksik töövõumetuspensionärist inimene oma naha toore peaks suutma hoida, kui peale eluliselt vajalike ravimite ostmist ja elektriarve tasumist- sellest mitusada krooni kulub meditsiiniaparatuuri poolt kulutatavale elektrile- jääb kõige muu, kaasa arvatud arvete tasumiseks vähem kui paartuhat krooni.
Küüniline olles: tean küll mida nad teevad. Nad lihtsalt surevad ära.
Ohhhoo! Tundub, et me oleme jälle Sinuga miski tundliku närvi pihta vajutanud! Igati õige teema(k)ajastus, pai-pai, Kukupai!:)
On olemas n.n. hooldaja toetus
Niikaua, kui seda otsustas ja maksis pensioniamet, polnud sellega probleeme nüüd otsustab seda vald ja vald on võtnud vastu otsuse, et hooldaja toetust saavad vaid inimesed kes liiguvad vaid ratastoolis, seega pean päevad läbi talvel istuma külmas toas niikaua kui keegi töölt ja koolist tuleb ja ahju puud toob ja tule alla teeb, sest halu liigutaminegi on mulle raske
Suuremad kodu tööd aitab mind endine abistaja, kes mulle oli valla poolt määratud, kui rahasid jagas pensioniamet , kellele maksan muidugi oma taskust
Kui raha napib ja seda napib alati sest pensionist tuleb ju maksta maksud, lapsed koolitada ja midagi peab ju ka sööma, istun mustas ja külmas toas,
sest solki ma välja viia ei saa, puid tuua ja ahju kütta ei saa
Inimene on muidugi leidlik:
vingun õhtul oma kodakondsete kallal niikaua kui nad puud ahju toovad valmis, et mul tikutõmbamise vaev vaid, aga kui ei jaksa sedagi või on kütmine jäänud hilja peale ja puid ahju panna ei saa, olen hädas. Samas tean, et elu oleks veidi kergem , kui saaksin kasutada seda toetust, mis mulle riiklikult ette on nähtud, aga ma ei saa, sest vald on otsustanud teisiti.
Proovin teha sellist toitu mis vähe nõusid määrib , mida saaks süüa näpu vahelt, aga võileiva söömine on kallis ja pirukaid ka ei jaksa koguaeg teha, et ei peaks vett ja solki tassima .Olen õnnelik, kui on soe, et ei pea kütma ja püüan elada suvel rohkem õues, siis saab käsi ja mõned nõud loputada õues aiavoolikuga-jääb vee ja solgi vedamine ära.
See jutt on muidugi jama, et invaliididele kõike makstakse ja kompenseeritakse- kui ei ole sügav puue ja tavaliselt selle puudega on inimene lamaja, on sõidupiletid täishinnaga nii linnaliinis kui kaugliinides.
Kui kõva kisa teed, võetakse viimanegi raha ära, nagu Arnold Oksmaaga juhtus või kui keegi kadekops avastab, et mingi tööotsa oled saanud, kaevatakse kuhu vaja ja võid oma puudest lahti saada nagu on mõne noore inimesega Põlva maakonnas juhtunud .See et inimene tööle on saanud, ei tähenda et ta tervise probleemid, ravimatu haigus jne ära kaoks. Seega olemegi rõõmsad, et üldse midagi saab, et hing sees ja kodakondsed terved. Iga päev on kingitus ja teadmine, et 5ndal tuleb kindel kopikas annab turvatunde , õpid piskuga läbi saama ja lõpuks ei oskagi rohkem tahta
Aga see kisa et palju saame ja ilma asjata muidugi solvab, aga kuidas ütlus oli: las koerad hauguvad karavan läheb edasi ja niikaua kui riigimeeste või nende lähedastega midagi ei juhtu midagi ka ei muutu
Postita kommentaar