Tupsul on viimasel ajal kombeks saanud õhtuti pikemaid jalutuskäike ette võtta. Mänguväljakult läbi, natuke ronimist ja liulaskmist ning siis tuleb üle silla edasi minna. Sihtpunktiks on Vanakas.Kunagi, kui mina kooliplika olin, oli see ümbruskonna armastatuim suusamägi. Parajalt järsk ning kes sellest kukkumata alla sai, oli tunnustatud tegija. Nüüd vaatan ja imestan - pole see mägi kuigi kõrge ega järsk kah. Ning nagu kuulnud olen, lasevad sealt alla ikka päris tited juba.
Aga suvel pole Vanakal muud kui hunnik tühja liiva. Ümbruskonna põõsaalused on täis seltskondi, kel kotiga joodavat ligi võetud, suitsukonid ja paberipraht jäävad sageli sinnasamma. Liivast vahivad vastu klaasikillud.
Kurb. Lapsepõlvelegend on muutunud millekski tavaliseks. Pean Tupsule uue ja põnevama marsruudi leidma jalutamiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar