Hundi ulg võrdleb blogide lugemist kardinate vahelt sisse piilumisega ja toob paralleeli Hollandiga, talle tundus, et seal elutubadel kardinaid polegi. Hollandi kohta täiesti õige tähelepanek kusjuures. Sellel on oma kindel ajalooline tagapõhi, miks just nii.
Reformatsiooni ajal sai Hollandist üks kalvinismi kantse, Calvin ja Zwingli arendasid oma tegevust just sealkandis. Kõige muu kõrval suhtub kalvinism aga väga sallimatult välisesse uhkeldamisse ning omal ajal olid puritaanlastel küllaltki ranged riietumis- ja toitumisreeglid. Kõik pidi olema suhteliselt lihtne, keegi ei tohtinud massist oluliselt erineda. Olid olemas spetsiaalsed korravalvurid, kes õhtuti mööda linna käisid ja akendest sisse vaatasid - mida pere sööb, kuidas elamine välja näeb (puhas ja korralik pidi ka olema). Seepärast saigi kombeks kardinaid mitte ette tõmmata - vaadake, meil pole midagi varjata.
Mina olen üles kasvanud ajal, mil oli tavaline, et toa akna ees on õhuke tüllkardin ja paksemad küljekardinad, mis siis õhtul enne lambi süütamist kinni tõmmatakse. Väga vähe oli kodusid, kus see õhuke kardin puudus. Kasu oli tast niipalju, et otse tänavalt sisse vaadata hästi ei saanud.
Kui aastaid tagasi hakkasin tihedamini Soome vahet liikuma (ma ju lausa õppisin seal), hämmastas mind kõigepealt just selle õhukese kardina puudumine enamuses kodudes. Küljekardinad olid olemas ja ette nad õhtuti ka tõmmati. Aga päeval - vaata kui soovid!
Blogi on tõepoolest teise inimese virtuaalne tuba, kuhu lubatakse piiluda. Aga see ju ei tähenda, et kõiki ka tuppa sisse kutsutakse. Ning sissekutsutut ei viida ka kõikidesse ruumidesse, ei näidata ette kõikide kappide ja sahtlite sisu. Igaühel on oma ring (tegelikult isegi mitu ringi), keda ta endale kui lähedale lubab.
Niisiis - kui mul tuju on, tõmban kardinad lahti, kui tahan, jätan vaid väikese prao ning kui tahan, tõmban hoopis kinni. Teie ju teete samamoodi.
7 kommentaari:
Mul on vahel mõnda blogi lugedes tunne, nagu ma oleks üles korjanud mahakukkunud kirja või päeviku vahelt pudenenud lehe..., neid ei loeta edasi..., internetis on punane rist ülal, reeglina paremal.
(See ei käinud Sinu blogi kohta, liht tuli siuke mõte, postitust lugedes... aknad... no neist ma ka sisse ei vahi, isegi kui kardinata, iseasi, kui pärani lahti.)
Blogide avatusest ja sulgemisest on viimasel ajal mitmel pol juttu. Sellest, et lastest jutustavad blogid, eriti fotod, lukku pannakse, saan ma võib-olla aru, aga muidu blogide parooli alla panemne mulle ei meeldi. Ütlen kohe ausalt välja.
Ise ei pane lukku, parem lõpetan hoopis, kui hakkan selekteerima lugejaid.
See kardinate kujund siin on Sul, Kukupai, väga hea. Ja tõsi on ka see, et külalistele ei näidata kodus kõiki panipaiku, segamini magamistuba ja pesemata pesu - las jääda saladused - sellest lihtsalt ei blogita.
Mul on siiani kahju mõnest, kes lõpetasid blogimise...mis tahes põhjusel või leidsid hoopis, et reaalelu on toredam.
Kas blogida või ei? - lausa hamletlik küsimus. Ja alles siis tuleb: kuidas blogida ja kellele blogida?
Mõnes mõttes on wordpressi kasutajad paremal positsioonil, sest seal on võimalik panna parooli alla eraldi postitusi, ilma kogu blogi sulgemata.
Blogil on mitmeid funktsioone, kõige muu kõrval võib ta olla omamoodi iseenesele psühholoog olemine või siis pihiisa. Need mõlemad on intiimset laadi toimingud, mis eeldavad väiksemat lugejaskonda, samas on need mõlemad ka sellised toimingud, mille puhul me tihti tahame mingitki tagasisidet - seega seda laadi teemad ja postitused lausa nõuavad lugejaskonna selekteerimist.
Teemad, mille puhul ma ise seda punast ristikest kasutan, on igasugused peresisese musta pesu pesemised, eriti kui mul tekib tunne, et kirjutatud on väga erapoolikult.
Võib olla olen ma neurootiline, aga kardinate kinni-lahti tõmbamise asemel, panen ma oma musta pesu lihtsalt kappi ära. Osav piiluja näeb ka läbi kardinate. ;) Kõigel, mis internetis lahti lastud, on kombeks ringiga tagasi tulla. Ei aita siin paroolid ka. Ehk küsimus taandub minu silmis selle lahtilaskmise sõela tihedusele.
Minu kodus kardinaid pole. Tegelt on suures tas ühes kardinad, aga need n seal ilu pärast. Sobivad mööbliga kokku.
Rullkardinad tõmban ma ette vaid päikesekaitseks.
See kõik on sellpärast, et elan piisavalt kõrgel ja kaugel teistest akendest.
Blogiga n muidugi teistoodi. Kunagi arvasin, et ma ei pane oma blogi paroolide taha. Nüüd mõtlen teistmoodi. Ei teagi miks, aga korraga n mul vaja kaitsta seda mida ma kirjutan. Kõikidele blogikirjutajatele ja sõpradele on parool kergelt kättesaadav.
Claara
Hi-hii! See kardinate jutt.:-)
Oli minulgi jäänud vanastisest ajast panipaika pitskardinaid, sest ei kasutanud neid enam aastaid, kuni....
Kuni naabrinaine oma pesu rõdule kuivama riputades end koogutas minu tuppa vaatama. Teate küll neid paneelmaju: minu aken kõrvuti naabri rõduga.
Noh, noogutasin siis talle viisakusest teretuseks vastu, aga otsisin samal päeval panipaigast välja oma pitskardina, mille pesin, triikisin ja akna ette sättisn. :-(
Internett ilma kardinateta pole aga minu stiil. On asju, mida ma internetti ei pane ja tuttavate ega sõpradegi seltsis ei aruta. :-)
kui esimest korda kohtusin oma praeguse koduga
oli eelmine omanik aknad paksult kardinatega kinni toppinud maja tundus pime ja jube
kui teisel korral läbi astusin oli omaniku noor tütar maja puhtaks ja valgeks teinud
maja soojaks kütnud aknad avanud ja päike vaatas maja igast nurgast vastu
nüüd kui elan siin ise, on mu majal kardinad vaid kaunistuseks akna kõrvale lükatuna
düll on vaid akna keskel või üleval servas dekoratiivse detailina
bussijaama poolse akna ees on tõesti düll aga ülejäänud klaasid on paljad, sest ümber maja on suured puud ja kui ma veel kardinad ka ette riputan on siin ikka jube pime
esimest korda elus saan ma vabalt ringi liikuda oma kodus ilma et peaksin kartma võõraid pilke, mu maja ümbritseb kõrge hekk ja tara
aknad saavad rahlikult ilma vaadata ilma kardina lämmatamiseta
mis blogi kardinatesse puutub siis iga asja ma siis ka ei kirjuta niiet mul pole vaja neid "kardinaid"
ja viimasel ajal kirjutan üldse harva sest olen nii väsind et ei jaksagi kirjutada
ju on ka mõtted tühjad mida pole mõtet üles riputada teistele imetlemiseks
Postita kommentaar