Teeks veidi enesekriitikat kah?

Üks tont käib ringi mööda blogisid. Alguse sai ta siit. Ja see tont paneb blogijad higistama ja kukalt kratsima. Mõtlesin tükk aega, kuidas neid tondilevitajaid karistada. Välja nuputasin!

Vähem kui inimpõlv tagasi oli meie suurel ja laial kodumaal selline komme, et igal töökollektiivi või organisatsiooni koosolekul esines keegi enesekriitilise sõnavõtuga. Luges oma puudused üles ning andis pühaliku lubaduse ennast parandada. Pole üldse paha või kuidas?

Nii et, armsad sõbrad - palun avalikustage 5 oma puudust või pahet ning suunake see kohustus edasi vähemalt viiele seltsimehele!

Et mitte tühje sõnu teha, alustan siis endast. Olgugi, et olen igati ilus, tark ja osav, viis puudust siiski leiab pika otsimise peale.

1.Mul on raskusi kellatundmisega. Varasematel aegadel olin lausa krooniline hilineja. Nüüd ei saa ma endale seda lõbu kuidagi lubada, minust sõltuvad teised. Igasuguseid nippe on proovitud, äratuskell ja köögikell vähemalt 10 min ette keeratud. Toimib!

2.Võin olla üpriski terava keelega. Olen sellepärast mingil ajal isegi Nähvitsa hüüdnime kandnud. Elu peaks olema küll õpetanud, et ka kõige ebameeldivamaid asju saab öelda viisakalt, teist inimest solvamata. No aga kui ikka lauslollus ja nõmedus vastu vaatab....

3.Ei armasta majapidamistöid. Eriti käib see nõudepesu ja triikimise kohta. Miks? Olen seda juba korra seletanud. Töölaual valitseb mul ka paras segadus teiste meelest. Ise ma tean täpselt, kus miski on ja lohutan end ühe hea sõbra sõnadega: "Mida tühjem laud, seda tühjem on ka laua peremehe pea."

4.Jälestan igasuguseid putukaid ja mutukaid. Sääskedele ja kärbestele olen kuulutanud halastamatu sõja. Muideks, isegi haritud teoloogid on järeldusele jõudnud, et sääskede tapmist viies käsk ei keela!

5. ja viimane - kannatan lalomaania all. Eesti keeles siis krooniline mölapidamatus. Mu kadunud vanaema ütles ikka, et see ongi kõigi nende kutsehaigus, kes suuga leiba teenivad. Ma tõepoolest olen suuteline inimestega tundide kaupa lobisema kõigest ja eimillestki. No aga sellest olete mu blogi lugedes isegi juba aru saanud.

Et olen piisavalt vana, siis ennast parandada ma ei luba. Küürakat parandab ainult haud, kas teate.

Nii, Tiia ja Kaja, nüüd on teie kord. Enesekriitilisi sõnavõtte ootaks veel Arnilt , Märdilt ja Sirjelt (kas nüüd on korralikult lingitud?)