laupäev, 21. juuni 2008

Riitustel osalemisest


Meie ellu kuulub suuremal või vähemal hulgal erinevaid riitusi. Põhimõtteliselt on need siis talitused või toimetused, mis märgivad mingi eluetapi lõppu ja uue algust. Üleminekud seega. Nendel osaleme sedavõrd, kuivõrd oluliseks me mingit sündmust enese jaoks peame, vahel ka ainult sellepärast, et nii on üldiselt kombeks ja oma eemalejäämisega võime meile olulisi inimesi solvata.

Sellesse ritta kuuluvad sünnipäevad, matused, mitmete tähtpäevade tähistamised, ka koolilõpuaktused. Mingi asi on läbi saanud, algab midagi uut.

Nirti kirjutab, et ta ei lähe gümnaasiumi lõpuaktusele. Kommentaarium hakkas seepeale kihama, kusjuures vaid üksikud rääkisid otseselt asjast, ülejäänud kukkusid omavahel vaidlema (nagu tavaliselt, eks ju?).

Ma ei tea praeguseks hetkeks, kas Nirti võttis mõnede heasoovijate nõu kuulda ja siiski läks või mitte. Tema poolt väljatoodud põhjused on mõne meelest vaieldavad ja tõepoolest, ma ei tunne ju Nirtit isiklikult ega ole ka nii pikka aega tema blogi jälginud, et arvata, kas nii on või on põhjused sügavamal. Võin ainult üldiselt arutleda.

Mõne inimese jaoks on igasugused tähistamised üldse mõttetud, ta ei pea nendel osalemist vajalikuks - on samal ajal parematki teha. Teine põeb pikalt, kui ta mingil põhjusel eemale peab jääma. Suurem osa inimestest suudab leida kuldse kesktee.

Oma sisult on igasugune muutus kriis, olgu siis positiivne või negatiivne. Riitus on üks oluline samm selle kriisiga toimetulekuks, see annab lõpetatuse tunde, on märk, et edaspidi jätkub elu teistmoodi. Sellepärast on riitused meile psühholoogiliselt vajalikud. Nendeks valmistumine annab tööd meie mõtetele, sunnib muutunud olukorda oma ajus läbi töötama ja loob aluse edasiminekule.

Tagantjäreletarkusena arvan, et Nirti oleks siiski võinud aktusele minna, kasvõi selleks, et tõdeda - jah, nüüd on tõesti kõik, ja koolimaja ukse enda selja taga lõplikult kinni virutada.

3 kommentaari:

Ninataga ütles ...

Mina käisin su cheetat söötmas igatahes :) Ta oli päris näljane :)

Mis aga Nirti koolilõppu puutub, siis see kas ta läks või mitte polegi nii oluline, minu arvates on olulisem see, kuidas ta sellesse suhtus - kibestunud vanainimesena....
.. ennast vihkavalt....

helle ütles ...

Olen kusagilt lugenud, aga eks Sina, Kukupai, tead ju paremini, et matused on olulised eelkõige mahajääjatele. Lahkunu ei tea sellest enam midagi.

Minu praktikas on jäetud üliharva lõpuaktusele tulemata. Nüüd küll üks tüdruk ei tulnud, ta oli juba läinud Iirimaale tööle. Leidis, et on mõtteteu edasi-tagasi sõita selle tühja aktuse pärast.
Ütlen, nagu Nirtilegi, et eelkõige jätab inimene iseennast millestki olulisest ilma(isegi, kui see ei tundu talle sel hetkel oluline).
Raske uskuda, et kogu see koolivärk oli nii vastik. Nirti lõpetas ju väga hästi, siis ei saanud ju kõik halb olla.
Aga noh... kipun jälle "täditama"...

Ray D. Noper ütles ...

Mnjaa, eks nipitiri teab ise väga hästi, kuidas kibestunud vanainimesed mõtlevad, tal omast peast kogemus olemas ju.
Ainult see teistele oma mõtete projitseerimine hakkab juba patoloogiliseks muutuma, peaks mõne psühhiaatri Virumaa metsadesse saatma...