Nagu öö ja päev...

Et ühes ja samas firmas võivad klienditeenindajad üksteisest kardinaalselt erineda, sai järjekordselt kinnitust.

Meie arusaamad veekulust on Tallinna Veega olnud jätkuv mõttevahetuse teema juba ammusest ajast. Tookordne jant lahenes lõpuks üsna viisakalt, tehti kreeditarve ja seniajani polnud mul vaja sentigi maksta. Viimane arve aga tuli jälle küllalt arvestatava summa peale. Ega midagi, maksin ära ja teatasin, et tegelik näit on siiski nii-ja-niisugune, palun ülekantud summa lugeda ettemaksuks.

Läks paar päeva mööda, heliseb telefon. Teisel pool otsas daamike AS-st Tallinna Vesi. Käredalt hakati aru pärima, kuidas meil ikka vett nii palju vähem kulub kui nendel arvestatud. Pole ju võimalik, majas elab ometi nii mitu inimest. Hm, kust neil need andmed? Ja mis see üldse nende asi peaks olema? Vastasin, et mõõtja nii näitab, ju siis nii on. Selle peale öeldi, et ega tea, ju te võtate kõrvalt, eramaja ja aed tahab ju ka kastmist saada (väljas sadas hetkel paduvihma!). Soovitasin daamil järele mõelda, enne kui hakkab süüdistusi loopima ja lõpetasin kõne.

Eile helistas aga hoopis teine, hääle järgi otsustades tunduvalt noorem daam. Viisakalt päris, millal mulle sobiks, et nad tulevad mõõtjat vahetama, olla plaaniline vahetuse aeg kätte jõudnud. Temale mainisin, et viimase poole aasta jooksul on juba paar korda mehaanik helistanud ja aja kokku leppinud, siiski tulemata jätnud. Kinnitas, et seekord tuleb kindlasti. Saigi siis täna pärastlõunaks aeg kinni pandud.

Paar tundi tagasi aga helistas mehaanik (hoopis teine kui viimati), vabandas ja küsis, kas ta tohiks siiski varem tulla, ta üsna lähedal ja pärast peaks linna teisest otsast tagasi tulema. Sobis. Tuli, vaatas, kümne minutiga oli töö tehtud, kuivatas enda järelt mõõtja aluse ka ära.

Sellised klienditeenindajad mulle meeldivad.