Nõnda imestas ühe vene telekanali saatejuht, kui täna kokkulepitud intervjuud läksin andma. Tuletasin talle meelde, et oli ju kokku lepitud - mina räägin eesti keeles, nemad ise tõlgivad.
Ei, asi ei olegi põhimõttes. Ma saan venekeelse suhtlusega hakkama küll, aga ametliku jutu korral eelistan eesti keelt. Kui inimesega näost näkku rääkides võin oma mõtet mitu korda üle korrata, vajadusel kasvõi käed-jalad appi võtta, siis teles see kuidagi ei lähe ju. Ametlik info peab olema vaatajale üheselt mõistetav ning kui toimetaja või tõlk selle edasiandmisega hakkama ei saa, on see nende vastutada.
Tegelikult polnud mingit probleemi - kümmekond minutit meigile, kümmekond lindistusele. Saatejuht rääkis ja esitas oma küsimused vene keeles, mina vastasin eesti keeles. Saatejuhi tekst oli ju varem ette valmistatud, jooksis monitoril ja ei tekkinud hetkekski teineteisest möödarääkimise võimalustki.
Ma ei mäletagi, millal ma viimati eestikeelse meediaga suhtlesin. Kuidagi on nii välja kukkunud, et meie tegevuse vastu tunnevad huvi ja soovivad täiendavat infot saada just venekeelsed kanalid. Üks põhjus on meie erinev kultuuritaust kindlasti. Eestlased ei usalda meediat nii palju, nemad eelistavad ise infot otsida. Venelased aga on palju rohkem meediausku, see info, mis sealt tuleb, on neile oluline ja nad usaldavad seda. See muidugi paneb esinejale ka suure vastutuse, iga sõnavõtt ja intervjuu peab olema läbi mõeldud.
Pärast lindistust vahetasime saatejuhiga veel paar minutit mõtteid keeleteemadel, kusjuures tema rääkis väga korrektset eesti keelt, üsna väikese aktsendiga. Minule tõi see meelde ühe seiga lapsepõlvest (mida ma talle siiski ei rääkinud). Kunagi koolitüdrukuna jäin ühes kesklinna toidupoes hätta, ei osanud vene keeles seletada, millist vorsti ma täpselt tahan. Müüja sõimas mu lihtlabaselt läbi ning lõpetas sõnadega: "Ega ma sinusuguse plikanati pärast pea eesti keelt hakkama õppima!"
Ajad on muutunud...
pildil Faehlmanni tänava telemaja
2 kommentaari:
Nii ja naa, intekad annan ise kaikkagi eesti keeles. Tobe on kuulata, kuidas eestlased puuvenet pursivad. Professionaalne tõlk annab üldiselt info paremini edasi. Aga olen tabanud ka põhimõtteliselt valesti tõlkimist.
Olen täitsa seda meelt, et eestlane peaks vähimagi võimaluse korral andma intervjuud emakeeles. Põhjused on puhtalt esteetilised, sest mul on korduvalt häbi hakanud, kui ma näen teles abitult ja valesti vene keelt purssivaid poliitikuid või ametnikke.
Jah, tõlk võib (kogemata või meelega) eksida, aga samahästi võib ka telekanal intervjuud pahatahtlikult lõikuda või nõmedasse konteksti panna... Noh, et kui hunti kardad, siis ära metsa mine!
Postita kommentaar