Tõlk on ka inimene!

Hundi ulg küsib, mida peaks arvestama lektor, kui tal on kuulajate hulgas kurt koos viipekeeletõlgiga. Samas jagab ta ka oma praktilisi kogemusi. Tundub, et tegu on ühega vähestest õppejõududest, kes ilma erilise meeldetuletuseta on taibanud, et ka viipekeeletõlk on inimene ja talle on edukaks töötamiseks veidi tähelepanu vaja.

Aga esimene soovitus oleks kõigepealt: räägi rahulikult ja selgelt, ära pobise ühetooniliselt oma nina alla. Ausõna, siis on jutust võimalik aru ka saada ja tõlk ei pea pingutama, et kas tegu oli nüüd teemakohase märkuse või lihtsalt vahepalaga.

Tohutult palju on abi sellest, kui loengumaterjal on eelnevalt kättesaadav (internetist) ning loengu ajal kasutatakse tehnilisi abivahendeid - dataprojektor, Powerpoint jms. Selles osas on mul ülipositiivsed kogemused Tehnikaülikooliga. Absoluutselt kõik on juba enne loengut netis olemas, loengu ajal saab väljaprinditud materjale täiendada ja uusi mõisteid ei pea puust ja punaseks tegema.

Vastupidine kogemus on ühest teisest kõrgkoolist, kus õppejõud küll kasutas slaide, aga välja printida neid ei lubanud, õpilased pidid usinalt konspekteerima. Kurt üliõpilane lihtsalt ei jõua korraga jälgida õppejõudu, tõlki, slaide ja samal ajal veel kirjutada. Õppetooli juhataja abil õnneks sai olukord positiivse lahenduse, aga alles pärast seda, kui mitu kontrolltööd oli aia taha läinud.

Kui õppejõud kasutab tahvlit, peaks ta jälgima, et kirjutamise ajal ise ette ei seisaks või siis kordaks kirjutatu veel üle, mitte ei kappaks jutuga edasi.

Seminarides on probleemiks kurdi üliõpilase kaasarääkimine, kuna seal tavaliselt kõik räägivad läbisegi, üksteist katkestades. Tõlk peab jõudma kõike edasi anda, aga pahatihti ei jõua (ja paljud üliõpilased ka lihtsalt ei oska rääkida! podisevad vaikselt midagi oma nina alla) ning kui tahakski midagi öelda, minnakse teemaga juba edasi. Siin aitab sageli õppejõu enda tähelepanelikkus, vahel on abi konkreetse küsimuse esitamisest just sellele üliõpilasele.

Vähetähtis pole ka see, millised tingimused tõlgile luuakse - kas tal on piisavalt mugav, kas ta saab tõlkida nii, et samal ajal ei häiri teisi (st ei varja nende vaatevälja). Kui tõlk peab istuma, ei tohiks temale jääda ruumi kõige ebamugavam ja logum tool. Minul on kogemus ühe rakenduskõrgkooliga, kui pidin kaks aastat harjutustundides kaasas olema. Õpilastel olid spetsiaalsed töötoolid, mulle leiti kipakas sööklatool, mis oli liiga madal veel pealegi. Ei aidanud mingi rääkimine, isegi siis mitte, kui mu klient töötervishoiu seminaris otse ütles, et tema tõlgil on ebanormaalsete tingimuste pärast selg haige ja võiks ikka midagi paremat olla. Kusjuures muidu olid seal vägagi toredad õppejõud...

Loomulik oleks, et kui on ees ootamas terve semester viipekeeletõlgi seltskonnas, küsib õppejõud ise tõlgilt, kuidas too end tunneb ja kas oleks vaja midagi arvesse võtta, et tõlk oma tööd hästi saaks teha. Ja kindlasti ei tohiks suhtuda tõlki kui abiõpetajasse - ole nii hea ja seleta talle... Ei, seletab ikka õppejõud ise ja tõlk ainult vahendab! Ning õppejõud ei pöördu kurdi üliõpilase poole kolmandas isikus! Seda reeglit on mul tulnud päris mitmele inimesele selgitada.

Ja igal juhul on palju sümpaatsemad need õppejõud, kes suhtuvad tõlki kui partnerisse või kolleegi, mitte kui tülikasse lisandisse õppeprotsessis. Ning vahel võib väike "aitäh" südame vägagi soojaks teha.