kolmapäev, 2. aprill 2008

Iseseisvuse ränk hind


Selle loo algus ja taust on Tiia juures ja lõppu veel ei paista.

Minule lihtsalt ei mahu pähe, kuidas saadakse olla nii kinni reeglites ning üldse ei arvestata konkreetset olukorda. Kui palju on siin tegemist hoolimatusega, kui palju piiratud mõtlemisega ja kui palju lihtlabase mugavusega?

Probleem on tekkinud juba mitu kuud tagasi, aga päriselt hulluks on asi läinud just viimase nädalaga.

Tiia isa tervis on nii kehv, et ta ei suuda enam iseseisvalt liikuda, jalad on paistes ja ajavad vett välja. Loomulikult ei taha ta haiglasse minna, esiteks juba sellepärast, et kes sinna ikka niiväga kipub ja teiseks muidugi sellepärast, et haiglas ta oma harjunud alkoholikogust kätte ei saa. See aga tekitab lisavaevusi - võõrutusnähud on üpris rängad. Vägisi meie riigis kedagi haiglasse ei panda ka, isegi kiirabi ei saa midagi teha.

Aga - kedagi ei näi huvitavat, kuidas haige kodus toime tuleb, kes teda hooldab ja aitab. Kõik mõtlevad - küll Tiia teeb. Tiia teeb jah niipalju kui jaksab ja suudab ja ilmselt vähe rohkemgi. Ent Tiia liigub ju ise ratastoolis, pealegi peab ta kõike tegema jalgadega, kuna käed ei kuula sõna. Ühe täiskasvanud liikumisvõimetu meesterahva hooldamine nõuab paraku lihtlabast füüsilist jõudu ja terveid käsi. Miks keegi sellest aru ei saa?

Arst kirjutas isale ravimid, kuid ei vaevunud huvi tundma, kuidas need apteegist kätte saadakse. Tiia ju üksinda korterist välja ei pääse. Perearst, kes ometi peaks pere olukorda teadma! Ja tedagi ei huvitanud, kuidas Tiia hakkama saab või kas on kedagi veel aitamas. Tema on üle vaadanud, rohud kirjutanud ja head aega! Et Tiia mitu ööd-päeva magamata on - no kelle asi?!

Valla sotsiaaltöötaja laiutab käsi - pole midagi parata, pead ise hakkama saama. Vaat siin tuleb meelde aastatetagune jant laste hooldusõigusega - siis leiti, et nii raske puudega inimene ikka tervete lastega hakkama ei saa. Aga teist liikumisvõimetut invaliidi hooldama kõlbab küll! Loogikat pole kuskil.

Kiirabi suunab perearstile tagasi. Reeglite järgi igati õige, aga selles olukorras äärmine hoolimatus ja ükskõiksus. Diagnoosiks pannakse südamepuudulikkus - see tähendab ju, et atakk võib iga hetk korduda ja veel hullemini. Aga kui Tiia sel hetkel üksipäini kodus on? Südamemassaži ja kunstlikku hingamist ta vaevalt teha suudab...

Tundub (ja seda keegi muidugi valju häälega tunnistama ei hakka), et kõik nagu arvaksid: Noh, Tiia tahtis iseseisvalt elada, eks saagu nüüd ise hakkama kah. Jõhker ja julm minu meelest.

Milline saab olema selle loo lõpplahendus?
*pilt pärineb Tiia blogist

7 kommentaari:

Maria ütles ...

Olen ka mõtetes seal Tiia juures ja ei mõista kuidas see olukord saab just selline olla nagu sa kirjeldasid.

Morgie ütles ...

jah, kes üritab ISEendaga ise hakkama saada, seda karistataksegi tihti ka teiste inimeste probleemide pealeladumisega. Julm, ebaõiglane ja... totter.

Ingrid ütles ...

Kukupai!

Sa ei saa asjast aru.
Või õigemini, sa saad aru, kuid ei tea, et sellises olukorras on kõige vähem süüdi arstid.Süüdi on meie sotsiaalpoliitika. Muide, see hooldamatus oli ka nõuka ajal, kuid siis sai lihtsalt vanu inimesi haigas hoida mitu kuud.
Krooniliselt haigel vanainimesel ei hakka keegi käsi väänama ja teda politsei abil haiglasse viima, kui ta sellest keeldub.
Osa vanainimesi (aga ka osa nooremaid) on langetanud kindla otsuse, et surevad kodus.
Kiirabil pole siin mingit sõnaõigust. Kiirabil on vaid haige transpordivõimalus kui haige jaoks koht haiglas olemas.
Enamasti on aga haiglates kohtade puudus. Ka erakorralise meditsiini osakonnad on pilgeni ootamatu haigestumisega patsiente täis.
Sellisel juhul on kiirabi kroonilise haigega sellises tupikus, et peab haigega lihtsalt koju tagasi sõitma ja ta raamiga tuppa tagasi viima ja kiirbiarst saab haiglas sõimata veel pealekauba.
Antud olukorras vajab inimene ravimeid, haiglavoodi koht teda ei ravi. Ja ka haiglas sureb raskelt haigeid inimesi iga päev, vaatamata heale ravile, sest surematuid inimesi lihtsalt pole.
Et Tiia isa keeldub haiglast, siis tõenäoliselt keeldub ta ka hooldekodust ja jääb üle ainult hooldaja võtmine. Aga hoolajaid pole, sest mittetöötava hooldaja palk on riigipoolselt 400 krooni kuus, 30X24 tundi igas kuus töötunde.
Olen ise väljapääsmatus olukorras oma liikumispuudega õe hooldamisega, kes keeldub üldse arstide nägemisest ja vajab abi kõiges.
Selle sotsiaalprobleemiga on hakatud pisitasa tegelema, sest riigikontroll leidis siin koduhoolde küsimuses täieliku kaose.
Tiia isa puhul aitaks ainult veenmine. Ja teatud hetkedel on inimese trots haigla vastu nõrgem, siis tuleb seda nõrkushetke kohe ära kasutada.
Samuti tõstatub võimalus, et tal võib olla teatud määral dementsust, mis teeks võimaluse tema sundkorras hospitaliseerimiseks.Ja seda jällegi vaid teatud ohu esinemisel, sest teatavasti on ka rahutud dementsed koduhooldusel.

Hundi ulg ütles ...

Siinkohal olen täiesti nõus Ingridiga. Vabandan ette Tiia isa ja ka Tiia ees. Ma ei räägi teist, vaid üldistan.

Ma arvan teadvat mõndagi alkohooliku mõttemaailmast. Ühel hetkel saabub punkt, kus enesehävitamine on alkohooliku teadlik tegevus. Tegelikult on soov, et keegi ei häiriks sind valitud tee lõpulekäimises. On kurb, kui olud ja võimalused ei võimalda seda teha üksinduses, vaid sinu mandumises on pealtnägijad - lähedased.

Jättes kõrvale situatsiooni traagilisuse, leian, et abi ei vaja sedavõrd oma tee valinud isa. Abi vajab alkohooliku lähedane. Seda meie sotsiaalsüsteem aga ei võimalda. On ebaõige panna meediku õlule sotsiaaltöötaja töö. Vaatamata omandatud haridusele, kursustele, enesetäiendamisele pole enamik sotsiaaltöötajaid tegelikult üleüldse kutsesobivad oma töös. Tagumiktundide ja instruktsioonidega sotsiaaltööd ei tee!

Anonüümne ütles ...

miks mitte:)

Anonüümne ütles ...

Antud olukorras vajab inimene ravimeid, haiglavoodi koht teda ei ravi""

Ei. HAIGLA-voodikohaga käib kaasas ka ravimine.
Ja kiirabi EI osuta transporditeenust. Just siis, kui koht haiglas olemas, öeldakse, et ise vaatate, kuidas sinna saate.
Kiirabi viib vältimatu abi osakonda, kus otsustatakse, mis edasi saab.
Kodune hooldus on tellitav, aga paraku tasuline ja mitte odav.

/olen selle kadalipu läbinud. edukalt, kuna tõstsin kisa ja avalikustasin probleemi.

Anonüümne ütles ...

vabandust, alkoholiprobleemi puhul on jah teine asi. abi vajab lähisõltlane.