Kevadine suurkoristus paneb ka riidekapi kriitilise pilguga üle vaatama. Ikka koguneb sinna asju, mida keegi enam selga panna ei taha. Kas on liiga kulunud, moraalselt vananenud või lapsele lihtsalt väikseks jäänud. Tõstadki siis neid sealt välja ja laod kilekottidesse. Saabki uutele asjadele ruumi.
Aga edasi?
Mõned lasteriided saab tuttavatele ära antud uuele ringile, mõni asi on lootusetult läbi ja läheb kaltsuks. Aga ikka jääb veel suur hulk selliseid hilpe, millega midagi peale pole hakata. Puhtad, enamasti terved. Prügimäele saatmiseks liiga head, mahamüümiseks jälle liiga kehvad.
Varem võttis Taaskasutuskeskus (mis vahepeal sujuvalt Uuskasutuskeskuseks muutus) kõik kraami nurisemata vastu. Mis müüki või humanitaarabina jagamiseks ei kõlvanud, läksid kaltsuvaipadeks või lapitöödeks. Enam mitte. Juba paar aastat tagasi hakati vingus näoga soprama toodud asjade hulgas ja virisema - siin nööp puudu, seal õmblus lahti - ei kõlba. Taheti ainult moekaid ja kallimaid asju.
Ühelt poolt arusaadav - sellise keskuse ülalpidamine nõuab raha ja kust seda siis veel mitte teenida kui annetuste müügist. Teiselt poolt - esialgne kontseptsioon pöördus pea peale. Algne eesmärk oli ju aidata inimestel soodsalt ja mugavalt kõigest mittevajalikust lahti saada, propageerida säästlikkust ja taaskasutamist, anda vanadele asjadele uus elu.
Sellist kohta on vaja ja just niisugusena kui ta esialgu oli. Koht, kuhu saab ära anda kõik majapidamises mittevajaliku - sest kellelgi teisel võib neid vaja olla. Olgu seal siis müügipunkt, olgu humanitaarabi jagamine, olgu taaskasutustöökojad, kus vanadest asjadest uusi tehakse.
Minul aga kilekotitäied hilpe esialgu seisavad ja raiskavad ruumi.
6 kommentaari:
Eestis on second hand poode nii palju, et kirbuturg ei suuda konkureerida. Poes on teistsugust (ka heade firmade) kaupa. Mul üks tuttav tegi nö. komisjonipoe moodi asja väiksemas maakohas, kuhu ma oma vanad ehted sain ära viia. Ega ma nende eest raha ei saanud( ma ei oodanudki seda), sest tuttav ei tulnud oma bisnesiga välja. Vaatamata sellele, et rent oli odav.Hinnad olid madalad, aga sellisel rahval, kes sealt ostaks, oli ka raha vähe.
Nii et äri vormis sellisel asjal jumet ei ole.
Olen mõelnud, et seda peaks korraldama mingi sotsiaalabi või omavalitsuse liin. Et oleks üks ruum, kuhu ühed tooksid oma riidekraami tasuta ja teised saaks seda sealt tasuta võtta. Ja töötaks üks inimene, kes sorteerib ja korrastab seda värki.
Olen kuulnud, et Humana võtab ka tasuta korralikke asju vastu. Ise pole proovinud, aga mõtlen minna vaatama.
Ma viin pidevalt trääni Humana ukse taha kasti. Mis sellega edasi saab, ei tea, antud poes pole neid asju iial müügis näinud. Äkki viiakse mujale poodidesse?
Veel on meie linnas üks lasteriiete komisjonipood, sinna müüki lähevad kobedamad kombekad ja nende ukse taha riiulile kehvemad asjad. Mida iganes ma sinna riiulile toonud olen, ära on viidud kõik.
Kirbukas võiks olla küll, kasvõi ajutised töötud võiksid seal rakendust leida.
Aga ma mullu sügise ostsin Balti jaama juurest ühe tädikese käest väga kifti veneaegse ühetassi teekannu ja veidi hiljem teise tädikese käest teise samasuguse.Hind oli ühel korral 18 krooni, teisel pisut odavam. Samma serviisi kuuluv moosikauss õnnestus ka sealt Balti jaama ümbrusest kätte saada.
Nii et ärge öelge, et Eestis täikakultuuri pole:)
Täiturg eksisteerib igal turul. Sealt võid saada elektripirne ja tööriistu ja muid tehnikajubinaid. Samad mehed müüvad ka raamatuid. Vanu riideid, jalanõusid, mänguasju ja toidunõusid müüakse turuväravates.
Neid ajab keskturu juures politsei ära.
Miks?
Üks asi on kasutatud asju müüa, teine asi aga neid parandada või neist hoopis muu toode valmis teha.
Oli kunagi Koidu tänaval hoolekandekeskus, kuhu lubati tuua kõike, ka katisi asju, et need siis parandatakse jne. Ei parandatud ega toodetud ümber. Asjade hunnikud kasvasid üle pea ja tuli viia prügimäele.
Nii oli ka Paekaare tänava hoolekande keskuses.
Mis meil puudub, on võimalus kasutatud puhtaid ja terveid asju humanitaarabina vaestesse maailmapaikadesse saata.
Kui on kusagil mingi katastroof toimunud, siis saadetakse riigi kulul uusi tekke jm taolist, aga nälgivaid ja paljasjalgseid kolmandate riikide inimesi rõõmustaksid kindlasti ka Eestist saadetud humanitaarabi pakid.
Kohalikele kodututele pole vaja sitsikleite ega siputuspükse, neile on vaja terve tallaga jalatseid, sokke, tuultpidavaid ja vett tõrjuvaid pükse, talvel ka pikki dressipükse viigipükste all kandmiseks ja häid vooderdatud kilega käpikuid. Ja kodututele kulub sellist kaupa palju, sest asju kantakse pesemata kunu äraviskamiseni.
Ma ei tea, kes või kust tuuakse haiglate EMO osakondadesse vahetusriideid kodututele, kuid haigla sattunud kodutuil vahetatakse igatahes riided ja vanad vistakse minema.
Mina ise olen 'kaltsukatest' saanud väga häid riideid väga odavalt. Aga just see süsteem, et meie omad inimesed saaksid oma asjad taaskasutusse anda, lonkab. Neis 'kaltsukates' on ju ka kuskilt mujalt toodud kraam. Ja meie Humana juures näiteks kogumiskasti ei ole.
Olen pidanud ise sellist poodi,kuhu inimesed tasuta tõid ja sümboolse hinnaga osta said.Rahvas oli väga rahul.Kuni selle päevani,mil tõsteti rendihind nii kõrgele,et paraku tuli kohake sulgeda.Meie riigis ei jätku ainult heast tahtest...kui sul rahakat investorit pole,siis sured varem või hiljem välja.
Postita kommentaar