Lõunavaheajal helises telefon. Helistaja number täitsa võõras ja ega nimigi esimese hooga tuttav ette tulnud. Jutt aga enam kui tõsine.
Helistajaks oli ühe noore mehe ema. Pojaga oli mõni aeg tagasi juhtunud õnnetus, misjärel ta koomasse vajus. Nüüd aga olid arstid veendumusele jõudnud, et noormees on ajusurmas ning teda elushoidvad aparaadid tuleks välja lülitada. Ema oli palunud natuke mõtlemisaega ning helistaski siis mulle.
Peamine probleem aga polnudki selles. Tundus, et poja minekuga oli ema juba leppinud - kuivõrd üks ema sellega üldse leppida saab. Ent arstid olid öelnud, et poja rahakoti vahel oli organidoonori kaart ning nad sooviksid seda ka kasutada - võtta poja organid siirdamiseks.
"Ma ei taha! Mulle ei rääkinud ta sellest midagi!" oli ema lausa hüsteeriasse langemas. "Miks nad peavad teda veel lõikuma?"
Oh, telefoni teel sellist jutuajamist pidada on võimatu ju! Ja polnud mingit võimalust ise haiglasse minna, et silmast silma rääkida...
Tegelikult ma ei teagi, kas organidoonori kaardi olemasolul peabki enam omastelt luba küsima. Ilmselt mitte, kuid ju arvas arst, et on inimlikum ema teavitada. Praktiline põhjus muidugi ka - kui on vaja siirdamiseks midagi võtta, ei saa ju lasta emal aparaatide väljalülitamise hetkel poja kõrval istuda ja rahulikult hüvasti jätta, vaid tuleb kiiresti tegutseda.
Vaat nüüd oleks sinna haiglasse hingehoidjat vaja olnud, kes emaga räägiks ja tema kätt hoiaks! Aga pole ju neid...
Ei jäänud mul muud üle kui hästi rahuliku häälega paluda emal järele mõelda, kas ta ei peaks siiski poja soovi austama - mõne teise ema laps saaks abi ju. Ja kes teab - kui ta praegu keelduks, jääks see teda ennast hiljem vaevama. Mina ise olen lapsepõlves veel vanematelt inimestelt kuulnud, et surija viimne soov tuleb täita, muidu ei saa tema ega lähedased hiljem rahu.
Lõppes jutuajamine sellega, et ema nutuseguselt ohkas. "Aga ma ei saa ju kunagi teada, kellele need asjad lähevad..."
Niisiis on üks noor mees ilmas vähem... Aga ehk sai keegi teine omale elupäevi juude. Mul on endal päris mitu tuttavat, kes ootavad just niisugust asja. Jube olukord tegelikult - oodata ja loota, et kellegi sobivas eas ja sobiva koetüübiga inimesega juhtub fataalne õnnetus, selleks, et sina saaksid elada... Äkki sai seekord abi keegi nendest?
4 kommentaari:
Minu rahakoti vahel on ka doonorikaart, millele olen alla kirjutanud. Siin ehk räägitakse rohkem sellest ning traditsioon on olnud pikaajalisem. Aga see ei tähenda, et kõik libedalt läheks, sest lähedastel on õigus minu soov ümber kummutada, kui ma samas olukorras oleks. Ning arstid peavad aktsepteerima elus olevate sugulaste soovi! Ei tähenda midagi, mis mina oma südames kunagi tundsin...
Sellepärast rõhutatakse aegajalt uuesti ja uuesti, et need, kes on taolisele kaardile alla kirjutanud, räägiksid sellest oma abikaasadele, lastele, emadele-isadele. Neile võib taolises olukorras raskeks osutuda oma viimase jah-sõna ütlemine.
Kui ma lahkununa mingeid tundeid omaks, siis oleksin väga kurb, kui minu soovist ei hoolita... Nii teab minu kaasa, et ma tahan vajadusel oma organeid jagada ning kuigi talle see mõte just väga ei istu, on ta sellega leppinud.
UrbanTurban blogis on organidoonorlusest pikemalt juttu olnud: http://krissu.wordpress.com/2008/03/01/organidoonoriks-saamine-eeldab-pingutust/
mul on ka selline kaart täitsa olemas. olen rääkinud ka, et kõik võib võtta ,aga silmad jätke palun mulle endale.äkki lõpuks maetaksegi ainult 2 silma, prillitoosis :) julmad naljad, õnneks enda kulul. ja ja ja, kohe lähen söön need tabletid!
Minule oleks minu tagavaraosade saaja isik täiesti ükspuha aga kui kedagi väga huvitab, kellele su lähedase organ siirdatakse, kas siis ei anta teada? Oli ju kunagi üks romantiline film, kus mees armus naisesse, kellel oli tema eksnaise süda..
Ei saa aru, miks ei ole haiglates hingehoidjaid! isegi mitte psühholoogi ja seda asutuses, kus masendus, valu ja hirm on inimeste igapäevasteks kaaslasteks.
Postita kommentaar