Andekusest ja õppimisest

Eile küttis blogosfääris kirgi eliitkoolide teema. Kuna seal puudutati ka minu vana kooli, julgen sõna sekka öelda.

Minu enda kooliaeg jääb juba nii paljude aastate taha, et tänapäevaste oludega seda otseselt võrrelda ei saa. Aga on minulgi kogemus nii tava- kui eliitkoolist.

Ma ei pea ennast eriliselt andekaks. Tavaline tubli koolilaps, võib-olla natuke lahtisema peaga kui mõni teine. Aga seegi on ju suhteline. Lugema õppisin ammu enne kooli, arvutama ka. Nii oligi esimeses klassis päris igav. Paradoksaalsel kombel olid esimesed hinded hoopis kolmed - õpetaja pööras suurt tähelepanu tähtede ilusale väljamaalimisele, mina aga seda ei viitsinud, kribasin kiiruga lehekülje täis ja vahtisin siis ringi. Aga võib-olla päästis see mu hilisemast laiskusest.

Hästi õppimist peeti meie kodus normaalseks, sellist juttu, et pea ei võta või ei saa aru, ei tahtnud keegi kuulda. Ole hoolikam, püüa rohkem - see oli tavaline ütlemine. Samas ei pingutanud mu kõrgharidusega vanemad sugugi selles suunas, et mind ülemäära arendada, ei peetud kodus mingeid kõrgelennulisi vestlusi teaduse ja tehnika saavutustest. Ainus, mida nad tegid - panid mu juba esimeses klassis inglise keelt õppima. Koolis nimelt oli selline võimalus. 25 rubla tuli õppeaastas maksta. Ja see pool klassist, kes varem alustas, õppis kooli lõpuni süvaprogrammi järgi. Selle baasiga vedasin ma end lõdvalt läbi keskkoolist ja kõrgkoolist, viimases käisin ainult arvestusi tegemas, tunnis nägu ei näidanudki.

Eks oli meie klassiski neid, kes suure vaevaga läbi said, mõni ei saanud ka. Ja samas oli üks klassivend, kes alla viie hinnet ei tunnistanud. Temaga läks hoopis kehvasti - ülikoolis õppis end sõna otseses mõttes lolliks. Teised, kes põhikoolis töö ja vaevaga end neljaliste hulka vedasid, olid kõrgkoolis järsku parimate seas.

Keskkooli läksin siis tollasesse eliitkooli, praegusesse GAG-i. Ega siis veel seda eliitkooli mõistet eriti ei pruugitud, aga vaikival kokkuleppel peeti mõningaid koole teistest paremaks ja mõningaid jälle nii kehvaks, et sinna läksid ainult need, kes mujale ei kõlvanud.

Tagantjärele olen imestanud - mida ma sinna mate-füssi eriharusse otsisin. Ega mul kehvasti ei läinud, seda mitte. Aga selles klassis oli neid, kes olid tõesti andekad. Ja mina olen siiski humanitaar. Ainus, milles ma paljudest peajagu üle olin, oli kirjutamine. Emakeeleõpetaja ei võtnud kaks aastat pärast kooli mu teret vastu, oli nii solvunud, et ma ikkagi ei läinud ülikooli filoloogiat õppima. Füüsikaõpetaja seevastu ütles päris kindlalt, et mul pole mõtet kuhugi sellisesse kohta edasi õppima minna, kus sisseastumiseksamiks füüsika on. Samas - ega lõputunnistuse hinne kehv ei olnud. Õpetaja lihtsalt teadis, et see just loomulikust intelligentsist ei tulnud.

Jaa - TPI-s esimene eksam loomulikult füüsika. Põhimõtteliselt ma jalutasin sellest läbi (teistest eksamitest ka) ja küllaltki suur osa selles oli eksamilehel kirjas olev kooli nimi. Nii et oli ikka oluline küll, kust tulnud oled.

Ja nüüd tuleb üllatus: TPI-s vallutasin esimesest sessist peale liidripositsiooni. Kuidas - ei tea ise ka. Aga seda mäletan küll, et teoreetilise mehaanika kodutööd said tervele rühmale ära tehtud ja teeks praegu ka.

Oma lapsed panin samasse põhikooli, kus ise käisin, ei hakanud nendele mingeid kallakuid ega eriharusid peale suruma. Keskkooli said ise valida ja edasi ka. Ei saa kurta - kuigi mõned asjad, mis minu jaoks olid lihtsad, valmistasid neile üksjagu peavalu (kõigil erinevad), on nad nüüdseks sobivad töökohad leidnud, kusjuures üsnagi prestiižikates firmades, tulevad eluga toime ja kui tahavad, võivad alati uusi asju õppida, just neid, mille vastu endal huvi.

Aga Tupsu kohta võin 95% kindlusega väita, et teda ootab muusikakool. Tema puhul on see anne nii selgelt väljendunud, et oleks patt jätta arendamata.