Rullnoklus kuubis

Kui mu õemees mulle täna ette oleks jäänud, oleks ta mu käest niimoodi piki mune saanud (Gerd, ega Sa seda väljendit ometi patenteerinud ole?), et oleks pikemaks ajaks suguvõimetuks muutunud.

Lugu ise järgmine:

Oli kokku lepitud, et õemees tuleb täna hommikul ja korjab Tupsu koos emmega auto peale, viib linna ära, et auto siis puhastusse viia. Esiteks ajas ta bussipeatused segi, ootas hoopis teises kohas kui pidi. Kui siis lõpuks kohale jõudis, oli juba kiire.

Tütar tõstis lapse autosse, ise enam sisse istuda ei jõudnudki, kui õemees juba gaasi andis ja kihutama pistis. Tütar jõudis õnneks lapse autouksest kaugemale lükata, ise kukkus maha ja väänas jala välja. Autouks jäi lahti pealegi. Õnneks oli poeg ka autos, lasi masina kinni pidada ja tagurpidi tagasi sõita. Siis sai ka tütar autosse ja laps korralikult rihmaga kinnitatud. Ehmatusest kukkus Tupsu veel oksendama ja nuttis terve tee.

Vanavanaema juures rahunes laps maha, riided pesti puhtaks ja laps sai veeta toreda päeva. Aga Tupsu emme oli ligi pool päeva infarktieelses seisundis, süda kloppis, käed värisesid ja pea valutas. Igasugused mõtted jooksid peast läbi, mis kõik oleks võinud juhtuda. Väljaväänatud jalg loomulikult valutab ka.

Minule aga ei jõua kohale, kuidas saab nii vana mees nii rullnokk olla. Paari kuu pärast on ta ise vanaisa. Kahtlen, kas tema lapselast tema autosse panna julgetaksegi pärast seda kõike.