Minemise lugu

Aga võib-olla hoopis tulemise lugu?

Laenasin kah naabrinaiselt Irja Kassi raamatu. Poes seda ju enam pole. Eelinfo oli veidi vasturääkiv, niisiis võtsin natuke hoogu ja kogusin ennast, enne kui lugema hakkasin. Siis aga enne enam käest ei pannud kui läbi oli.

Mõnes osas pean naabrinaisega nõustuma - kerge see raamat ei ole. Alguses häirivad tõepoolest pikad ja lohisevad laused, ei saa kohe arugi, mida öelda on tahetud. Aga tegelikult, mida edasi, seda vähem. Haige, valudes, hämaroleku piiril olev inimene mõtlebki nii - alustab kuskilt, mõtted jooksevad omasoodu ning välja võib jõuda hoopis kuhugi mujale kui algselt plaanis.

Samastuda ma autoriga loomulikult ei saanud, mul pole sellist kogemust ligilähedaseltki mitte. Aga - veidi vähem kui kolmkümmend aastat tagasi nägin ma kõrvalt oma vanaema võitlust vähiga. Õigemini ei saanud tema puhul võitlemisest rääkida, kogu ravi piirdus paari kohaliku kiiritusseansi ja peotäie valuvaigistite väljakirjutamisega. Öeldi meile (mitte talle endale!), et mingit lootust pole ja ainus, mida teha saadakse, ongi valude äravõtmine. Hämmastaval kombel see isegi õnnestus, tugevaim valuvaigisti, mida vaja oli, oli pentalgiin, morfiumini ei jõudnud vanaema selle veidi üle aasta kestnud põdemise ajal kordagi. Ta lihtsalt hääbus vaikselt ning lahkus täie teadvuse juures.

Ma ei tea, milliseid mõtteid tema selle aasta jooksul heietas nendel pikkadel päevadel, kui ta üksi kodus oli, mina ju olin tööl. Vähk oli tollal diagnoos, mida haigele endale ei öeldudki, ainult lähedastele ning sellest rääkimine oli kuidagi tabu, justnagu muutuks sellest midagi paremaks. Vanaema polnud ju haiglaski rohkem kui umbes kuu aega päris alguses, ülejäänud aja oli kodus.

Me rääkisime paljudest muudest asjadest, surmast vist mitte kordagi. Või õigemini - paar vihjet nagu oli, aga mina olin siis ilmselt ka liiga noor, et neist kinni haarata ja jutuks võtta.

Irja avameelsus ja otsekohesus - usun, et alguses oleks selline asi lähedastele väga raske, kuid tundub, et see tegelikult on ainus asi, mis aitab olukorraga hakkama saada, aitab edasi elada ka siis kui tundub, et elu polegi muud kui üks suur mõttetu kannatus.

Päris nõrganärvilistele ja hüsteerikutele ma seda raamatut siiski ei soovitaks. Kes aga suudab ka kõige surmtõsisemaid asju musta huumoriga võtta, neile võib see üpris hea lugemine olla.

Uus käsiraamat

Eelmisel nädalal ilmus trükist venekeelne „Omastehooldaja käsiraamat“, mis jagab praktilisi teadmisi ja näpunäiteid, kuidas hooldamisega paremini hakkama saada – kuidas mõista hooldatavat, saada aru tema seisundist ja vajadustest, osata teda aidata. Samuti annab käsiraamat soovitusi, kuidas hooldajana mitte läbi põleda ning kuhu abi saamiseks pöörduda.

Enamikel juhtudel on omakseid hooldavad pered jäetud üksi, ilma nõustamise ja abita, kuid neile pandud koorem väga suur. Sageli tekib lähedase hooldamisvajadus äkitselt ning nii ei olda selleks valmis ega osata esialgu kusagilt ka abi paluda. Eaka, raskelt haige või raske puudega inimese hooldamine kestab päevast päeva ja kuust kuusse. Kui hooldaja peab vaid omal jõul ja ilma vähemagi kõrvalise abita toime tulema, võib tal ühel päeval jõud lihtsalt lõppeda ning siis vajab oma eluga toime tulekuks abi juba kaks inimest.

*Nii eesti- kui venekeelset „Omastehooldaja käsiraamatut“ on võimalik osta Inkotubadest, venekeelse raamatu hind on 35 krooni.

*Inkotubade aadressid ja lahtioleku ajad leiate: www.kuivaks.ee

Raamat valmis MTÜ Inkotuba ja Sotsiaalministeeriumi eakate poliitika komisjoni koostöös.

Ligimene

on Juhan Nurme elulooraamatu pealkiri ja seda raamatut esitleti täna Tallinna Puuetega Inimeste Kojas.

Juhan, oma vanemate kauaoodatud poeg ja loodetav suure talu pärija, jäi arstide lohakuse tõttu 18-aastaselt ratastooli ning raamatus kirjeldabki ta oma tollaseid ja hilisemaid läbielamisi vapustava siiruse ja avameelsusega. Ise ütles ta, et tegelikult on kirjutamine aega võtnud 50 aastat ning tundub, et seda on kirjutanud mitu eri inimest, kuigi on tegu ühe ja sama Juhaniga erinevatel eluetappidel.

Igapäevaelus tuntakse Juhanit kui tublit invasportlast, samuti laheda kaaslasena, alati naeratavana, killuviskajana. Raamatus avab ta ka oma varjatumat poolt, mis ei olegi nii naerusuine. Mõne meelest on see kohati lausa depressiivne. aga eks elu ongi selline - tõusude ja mõõnadega, kuid siiski elamist väärt.

Eesti invaspordiliidu esinaine Signe Falkenberg andis Juhanile üle diplomi ja kuldmedali raamatu eest ning arvas, et see raamat saab olema hea kingitus tublidele invasportlastele.

Raamatu andis välja kirjastus Varrak, toimetas Krista Kaer.

Kas häbi ka on?

Ausõna, ei ole!

Ma ei põe juba ammu sellepärast, mida keegi arvab minu raamatumaitsest või sellest, mida ma telekast vaatan. Ning ei leia, et oleksin kohustatud vaimustunult kaasa õhkama, kui kõik minu ümber mingit asja taevani kiidavad, aga mulle see millegipärast ei meeldi.

Üks, mis sageli teisi imestama paneb, on minu huvi John Grishami vastu. "Isepäine vandekogu" ja teised advokaadiraamatud - minu meelest superlugemine. Mõned tema raamatutest on mul veel puudu, aga küll nad mu riiulis olema saavad.

Üldse olen ma suur krimikirjanduse fänn. Miss Marple, Hercule Poirot, Nero Wolfe, Archie Goodwin, Perry Mason ja teised - huvitav on jälgida, kuidas nad mõtlevad, pisiasjadest järeldusi teevad ja lõpuks lahenduseni jõuavad. Vahel arvan lõpu enne ära, vahel mitte.

Naistekate vastu pole mul ka mitte kõige vähematki. Tegelikult on neis ju elu ise oma mitmekesisuses. Lugege kasvõi Maeve Binhcyt - selliseid karaktereid võite oma naabruskonnas iga päev kohata.

Samas jätab mind kaunikesti külmaks suur osa kaasaegsest eesti kirjandusest. Olen pisteliselt lugenud Kenderit, Kõusaart, Õnnepalu, aga ei puuduta eriti. Ilmselt pole me samal lainel.

Teleka vaatamist olen kõvasti kokku tõmmanud, aga kui sealt tuleb sari CSI või mõni selle kloon, tahan kindlasti seda näha. Huvitav oli ka nüüdseks lõppenud sari Kondid, samas suure osa tutvuskonna fännatud Lost erilist muljet ei jätnud. Ning suurtest filmidest olen alati nõus vaatama nn. katastroofifilme, eelkõige sellepärast, et niisugustes olukordades tulevad välja inimeste varjatuimadki iseloomuomadused.

Julgen tunnistada ka, et ma ei jälgi uudiseid rida-realt, isegi praeguses ärevas olukorras mitte. Mulle on olulisem üldpilt kätte saada kui viimast kui üht üksikasja teada. Olen Gruusias käinud ja Abhaasias ka. Mulle meeldis Suhhumi kohutavalt, aga sellisena seda enam olemas ei ole. Kelle süül? Ühest vastust on vist võimatu anda...

Eestlane olla...

... ja eesti kirjandust mitte tunda on vist vähe piinlik. Kui juba loetud raamatute meenutamiseks läks, korjasin siit üles ühe nimekirja, viskasin mitte-eestlaslikud loetelust välja ja pisut täiendasin. Nagu kõik nimekirjad, on seegi subjektiivne, aga mingisuguse kaalu peaks andma see, et vähemalt alguseots on koostatud eestlaste endi hääletustulemuste põhjal.

Ning reeglid ikka samad, on ju?

1. A.H. Tammsaare “Tõde ja õigus”

2. Oskar Luts “Kevade”

3. Friedrich Reinhold Kreutzwald “Kalevipoeg”

4. Juhan Smuul “Muhu monoloogid”

5. Eduard Vilde “Mahtra sõda”

6. Eduard Bornhöhe “Tasuja”

7. Albert Kivikas “Nimed marmortahvlil”

8. Jaan Kross “Kolme katku vahel”

9. Eesti Entsüklopeedia

10. August Gailit “Toomas Nipernaadi”

11. Lydia Koidula “Kogutud luuletused”

12. Friedrich Reinhold Kreutzwald “Eesti rahva ennemuistsed jutud”

13. Jaan Kross “Keisri hull”

14. Friedebert Tuglas “Väike Illimar”

15. Jaan Kross “Wikmani poisid”

16. Hando Runnel “Punaste õhtute purpur”

17. Aabits

18. Juhan Liiv “Luuletused”

19. Eno Raud “Naksitrallid”

20. Lennart Meri “Hõbevalge”

21. Anton Hansen Tammsaare “Põrgupõhja uus Vanapagan”

22. August Kitzberg “Libahunt”

23. Marie Under “Sonetid”

24. Gustav Suits “Elu tuli”

25. Anton Hansen Tammsaare “Kõrboja peremees”

26. Juhan Viiding “Ma olin Jüri Üdi”

27. Eno Raud “Sipsik”

28. Karl Ristikivi “Hingede öö”

29. Jaan Kross “Kallid kaasteelised”

30. Silvia Rannamaa “Kadri. Kasuema”

31. Eduard Vilde “Pisuhänd”

32. Viivi Luik “Seitsmes rahukevad”

33. Betti Alver “Tähetund”

34. Oskar Luts “Suvi”

35. Betti Alver “Luuletused ja poeemid”

36. Enn Kippel “Meelis”

37. Aadu Hint “Tuuline rand”

38. Carl Robert Jakobson “Kooli lugemise raamat”

39. Raimond Kaugver “Nelikümmend küünalt”

40. Mait Metsanurk “Ümera jõel”

41. Anton Hansen Tammsaare “Elu ja armastus”

42. Karl Ristikivi “Lohe hambad”

43. Jaan Kaplinski “Tule tagasi helmemänd”

44. Oskar Luts “Nukitsamees”

45. Emil Tode “Piiririik”

46. Eesti Nõukogude Entsüklopeedia

47. Nikolai Baturin “Karu süda”*

48. Heino Kiik “Tondiöömaja”

49. Lydia Koidula “Säärane mulk”

50. Karl Eduard Sööt “Kogutud luuletused”

51. Artur Alliksaar “Olematus võiks ju ka olemata olla"

52. Carl Robert Jakobson “Kolm isamaa kõnet”

53. August Kitzberg “Kauka jumal”

54. Jaan Kross “Paigallend”

55. Mati Unt “Sügisball”

56. Mats Traat “Tants aurukatla ümber”

57. Marie Under “Mureliku suuga”

58. Kaur Kender “Yuppiejumal”

59. Uku Masing “Pessimismi põhjendus”*

60. Lennart Meri “Hõbevalgem”

61. Karl Ristikivi “Rohtaed”

62. Juhan Smuul “Polkovniku lesk”

63. Mati Unt “Hüvasti, kollane kass”

64. Eduard Vilde “Külmale maale”

65. “Eesti rahva kannatuste aasta” *

66. Eduard Bornhöhe “Ajaloolised jutustused”

67. August Gailit “Karge meri” *

68. Eduard Laaman “Eesti iseseisvuse sünd” *

69. August Mälk “Õitsev meri”

70. Veera Saar "Ukuaru"

71. Paul-Eerik Rummo “Lumevalgus … lumepimedus”

72. Marta Sillaots “Trips, Traps ja Trull”

73. Aimeé Beekman Väikesed inimesed

74.August Gailit “Ekke Moor”

75. Anton Hansen Tammsaare “Juudit”

76. Matthias Johann Eisen “Esivanemate varandus”

77. August Jakobson “Vaeste-Patuste alev”

78. Mihkel Kampmaa “Eesti kirjanduseloo peajooned”

79. Andrus Kivirähk “Ivan Orava mälestused, ehk, Minevik kui helesinised mäed” *

80. Andrus Kivirähk “Rehepapp ehk November”

81. Egon Rannet Kivid ja leib*

82. Juhan Smuul Jäine raamat

83. Juhan Peegel “Ma langesin esimesel sõjasuvel”

84. Oskar Luts “Sügis”

85. Ellen Niit “Pille-Riini lood”

86. Hugo Raudsepp “Mikumärdi”

87. Karl Ristikivi “Õige mehe koda”

88. Andres Saal “Aita. Leili. Vambola”

89. Eno Raud “Naksitrallid”

90. Herman Sergo “Näkimadalad”

91. Jaan Kaplinski “Isale”

92. Friedebert Tuglas “Kriitika”

93. Albert Uustulnd “Tuulte tallermaa”

94. Tõnu Õnnepalu “Flandria päevik”

95. Arved Viirlaid “Ristideta hauad”

96. Eduard Vilde “Mäeküla piimamees”

97. Henrik Visnapuu “Amores”

98. Eesti rahva elulood*

99. Läti Hendriku Liivimaa kroonika

100. Silver Anniko “Rusikad”

Nii see kord nende loeteludega on - kunagi ei saa kokku kõikidele ühtviisi meeldivat ning alati avastab keegi, et midagi väga olulist on välja jäänud. Kirjandusega on eriti nii - kogu aeg tuleb uut ja huvitavat peale, pole võimalik ette ennustada, millest saab klassika ja mis unustatakse peagi.

Idanaabri raamatud kah

Minu põlvkond pole muidugi saanud keskkooligi ilma idanaabri kirjanduseta lõpetada. Seepärast korjasin Urbaanikalt ka selle (täiendatud, aga Ramloffi algupära) meemi üles.

Reeglid ikka samad: loetud paksuks, osaliselt loetud kursiivi, meeldinud roheliseks, mittemeeldinud punaseks ja plaanisolevatele tärn taha.

1. Fonvizin “Äbarik”
2. Krõlov “Valmid”
3. Gribojedov “Häda mõistuse pärast”
4. Puškin “Jevgeni Onegin”
5. Puškin “Luuletused”
6. Puškin “Näidendid”
7. Lermontov “Meie aja kangelane”
8. Gogol “Surnud hinged”
9. Gogol “Õhtud külas Dikanka lähedal”
10. Turgenev “Isad ja pojad”
11. Turgenev “Aadlipesa”
12. Turgenev “Küti kirjad”
13. Gontšarov “Oblomov”
14. Gontšarov “Järsak”
15. A.Ostrovski “Kaasavaratu”
16. A.Ostrovski “Äike”
17. Nekrassov “Luuletused”
18. Dostojevski “Idioot”
19. Dostojevski “Kuritöö ja karistus”
20. Dostojevski “Vennad Karamazovid”
21. Dostojevski “Sortsid” (uues tõlkes “Kurjad vaimud)
22. Saltõkov-Šedrin “Härrased Golovljovid”
23. Leskov “Mstenski maakonna leedi Mcbeth”
24. L. Tolstoi “Sõda ja rahu”
25. L. Tolstoi “Anna Karenina”
26. Tšehhov “Kajakas”
27. Tšehhov “Kolm õde”
28. Tšehhov “Onu Vanja”
29. Tšehhov “Novellid ja jutustused” ***
30. Gorki “Ema”
31. Gorki “Põhjas”
32. Gorki “Klim Samgini elu”
33. Bulgakov “Meister ja Margarita”
34. Bulgakov “Koera süda”
35. Bulgakov “Valge kaardivägi”
36. Majakovski “Luuletused”
37. Jessenin “Luuletused”
38. Anna Ahmatova “Luuletused”
39. Boris Pasternak “Doktor Živago”
40. Nabokov “Lolita”
41. Bunin “Hämarad alleed”
42. Aleksandr Blok “Luuletused ja poeemid”
43. Grin “Punased purjed”
44. Grin “Lainetel tõttaja”
45. Grin “Sädelev maailm”
46. A. Tolstoi “Kannatuste rada”
47. A. Tolstoi “Peeter Esimene”
48. A Tolstoi “Insener Garini hüperboloid”
49. A. Tolstoi “Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused”
50. Sologub “Saadanasigidik”
51. Šolohhov “Vaikne Don”
52. Šolohhov “Ülesküntud uudismaa”
53. Fadejev “Noor kaardivägi”
54. N. Ostrovski “Kuidas karastus teras”
55. Solženitsõn “Gulagi arhipelaag”
56. Leonid Andrejev “Saatana päevik”
57. Juri Trifonov “Kannatamatus”
58. Strugatskid “Purpurpunaste pilvede maa”
59. Strugatskid “Hukkunud alpinisti hotell”
60. Viktor Pelevin “Tšapajev ja Pustota”
61. Viktor Pelevin "Generatsioon P" ja "Omon Ra" (välja antud ühe raamatuna)
62. Akunin “Azazel”
63. Akunin “Türgi gambiit”
64. Tšehhov "Kirsiaed"
65. Jerofejev "Moskva-Petuški"
66. Jerofejev "Psühhopaadi märkmed"
67. Fedin "Vennad"
68. Gaidar "Timur ja tema meeskond"
69. Nossov „Totu Kuul
70. Obrutšev „Sannikovi maa“
71. Viktor Pelevin "Arvud"
72. Strugatskid "Miljard aastat enne maailmalõppu"
+
73.Gladkov Energia

74.Leonov Vene mets

75.Makarenko Pedagoogiline poeem

76.Makarenko Lipud tornidel

77.Tvardovski Kaugused kauguste taga

Lisada oleks võinud ju Lenini teosed ja Brežnevi Väikese maa, omamoodi ulmekirjandus seegi. Kaasaegsemat vene kirjandust on vähe ette jäänud, tuleb seda viga kähku parandama hakata.

Edit: Eesti kirjanduse jaoks leidsin ühest blogist ka hea põhja, aga sealt tuleb üleliigsed asjad välja visata ja veidi täiendada. Natuke kulub selleks nikerdamiseks aega.

Nina raamatus?

Blogosfääris ringlevad raamatumeemid on ikka väga populaarsed, nüüd on neid isegi mitu. Eks see omamoodi näitaja ole - polegi meie rahvas veel netisügavustesse ära uppunud. Aga päris paljud meemis osalejad kurdavad ka, et paljusid nende lemmikraamatuid seal polegi. Ei saagi olla, nimekirjad on koostatud üsna omapäraste valikukriteeriumide põhjal.

Aga lugemisharjumus tuleb ikkagi lapsepõlvest. Esimesed raamatud määravad, kas ka edaspidi neid kätte võtta tahetakse või on kogemus nii hirmutav, et tulevikus eelistatakse kõike muud teha. Mingi mõju on muidugi ka kooli kohustusliku kirjanduse valikul. Mulle endale tundub, et see on aegade jooksul paremaks läinud. Loomulikult peavad alles jääma teatud klassikud, aga nende varal tänapäeval vist suurt lugemisharjumust ei teki.

Kuid millised raamatud lapsepõlvest siiski meelde on jäänud? Igaüks võiks kirja panna 10 lasteraamatut, mida lugenud on, koos väikese kommentaariga.

Minu 10 on siin:

1.V.Beekman Aatomik Esimene lasteraamat, mis mulle kingiti ja mida üldse mäletan.

2.E.Niit Pille-Riini lood Neid sai koolis lavastatud ja ette kantud.

3.O.Luts Kevade Surematu klassika. Oli küll kooli kohustusliku kirjanduse loetelus, aga tasus lugemist kah. Südamlik ja armas, parajalt huumorit ning endiste aegade hõngu.

4.A.Lindgren Meisterdetektiiv Blomkvist Esimene Lindgreni raamatutest, mis minuni jõudis. See ja kõik järgnevad on lausa kapsaks loetud ning varsti hakkab neid lugema juba kolmas põlvkond. Loodetavasti saavad ka nemad sealt elamusi. Lindgren kirjutab ka väga tõsistest asjadest lapsele sobiva vaatenurga alt, pehme huumori ja suure südamesoojusega.

5.E.Raud Sipsik Mina kasvasin ajal, mil isetehtud mänguasjad olid veel väärtus omaette, neil oli hing, mida paljudel praegustel mänguasjadel paraku enam pole. Lisaks veel süvenemine lapse fantaasiamaailma, selle toetamine.

6.Sari Seiklusjutte maalt ja merelt Sobib lugeda igas vanuses, aga lapse ja nooruki fantaasiamaailma toidab vist kõige rohkem.

7.A.Gaidar Jutustused Oma ajastu märkidega, aga sisu tegelikult täiesti ajatu.

8.S.Rannamaa Kadri Kommentaare vist pole vaja.

9.Ottokar Domma lood Naerda igatahes sai kõvasti.

10.A.Bruštein Tee viib kaugusse... Liigutav jutustus juudiperekonna elust Tsaari-Venemaa provintsilinnas.

Raamatuid võiks ju veel ja veel siia loetellu panna, kodus on neid rohkem kui üks riiulitäis Aga kuna sai 10 lubatud, olgu siis nii. Eks igaüks või lisada oma eelistusi (jutt käib ikka lasteraamatutest, eks ole).

Nimeliselt edasi ei saada, aga üleskorjamiseks on vaba voli.

Põhjamaa, oh Põhjamaa

Tänane ringiveerev blogipall viis mõtted sellele, et me peame end küll lugevaks rahvaks (ja meemi vastused seda ka kinnitasid), aga kui palju me teame ja tunneme oma lähinaabrite kirjandust? Pidasin silmas eelkõige põhjamaid, kuna Eesti tahab ju kangesti põhjamaade hulka kuuluda.

Fiilsiili tänase postituse kommentaariumis tuligi jutuks, et võiks sedagi testida. Korjasin siis mälu järgi kokku 40 põhjamaist raamatut, eelkõige selle mõttega, et need ka eesti keeles ilmunud oleksid (et keegi end diskrimineerituna ei tunneks!).

Reeglid samad: mis loetud, tee paksuks, mis osaliselt loetud, kursiivi, mis ootavad lugemist, pane tärn taha, mis väga meeldisid, tee roheliseks ning mis oleks võinud lugemata jääda või ei kavatsegi lugeda, tee punaseks.

1.M.Waltari Sinuhe
2.S.Lagerlöf Gösta Berlingi saaga
3.H.Ibsen Nora
4.M.Waltari Suur illusioon (Suuri illusioni)
5.V.Linna Siin Põhjatähe all
6.T.Jansson Muumitroll
7.S.Lagerlöf Nils Holgersson
8.A.Lindgren Pipi Pikksukk
9.M.Waltari Mikael Hakim
10.H.K.Laxness Salka Valka
11.M.A.Nexo Inimlaps Ditte
12.M.A.Nexo Vallutaja Pelle
13.M.Larni Ilus seakarjus
14.K.Hamsun Maa õnnistus
15.K.Hamsun Paan
16.H.Ibsen Peer Gynt
17.H.Ibsen Hedda Gabler
18.H.Ibsen Ehitusmeister Solness
19.S.Lagerlöf Jeruusalemm
20.V.Linna Tundmatu sõdur
21.A.Strindberg Isa
22.S.Runeberg luuletused, poeemid
23.Z.Topelius luule
24.E.Lönnröt Kalevala
25.J.Aho Raudtee
26.M.Lassila Tuletikke laenamas
27.H.Salama Joulukuun kuudes (6.detsember)
28.A.Strindberg Preili Julie
29.A.Strindberg Punane tuba
30.J.Lie Komandöri tütred
31.A.Lingdren Kalle Blomkvist
32.A.Lingdren Mio, mu Mio
33.H.C.Andersen muinasjutud
34.M.Sariola Veljensä vartijat (Venna valvurid)
35.V.Meri Yhden yön tarinat (Ühe öö jutud)
36.H.Salama Juhannustanssit (Jaanipäevatantsud)
37.M.Waltari Tähtede seis on selline, komissar Palmu
38.M.Sariola Vetämätön värisuora (Tõmbamata värviline joon)
39.A.Lindgren Vennad Lõvisüdamed
40.A.Lindgren Bullerby lapsed

Kuna see on minu enda koostatud, jätan ise vastamata. Peaaegu kõik oleksid ju rasvases kirjas ja pooled rohelised kah. Kõik parandused ja täiendused on teretulnud.

Eesti kirjanduse kohta leidis ekstaole ka päris huvitava nimekirja, see võiks olla meemi aluseks vist küll, mõnede muudatuste ja täiendustega. Kas huvilisi on?

Esimese naisvaimuliku raamat

Eesti luterliku kiriku esimene naisvaimulik on Laine Villenthal, ordineeritud 16.novembril 1967, teeninud Pindis ja Petseris, praegu veedab vanaduspuhkust sünnivallas Nissis. Täna esitles Laine Usuteaduse Instituudis oma mälestusteraamatut "Sina juhid minu elu". See on raamat, milles jookseb paralleelselt mitu lugu - ühe pere lugu läbi aastakümnete, ühe Eesti paikkonna lugu, eesti kiriku lugu, lugu armastusest, kujunemisest ja kasvamisest. Iga lugeja võib sealt leida midagi just teda puudutavat.

Vaatamata oma kõrgele eale on Laine ikka tegus ja elurõõmus, hämmastava faktitäpse mäluga, virge meele ja asjaliku ütlemisega. Ka tänasel esitlusel rääkis ta nii mõndagi huvitavat lisaks. Laine juttudest saaks kindlasti teisegi raamatu veel kokku panna.

Raamatu kirjutamine võttis aega ligi neli aastat. Laine ilusa selge käekirjaga kirjutatud tekst tuli arvutisse toksida, mitmed korrad üle lugeda ja nagu Laine ise ütles: mitmed vead on ikka sisse jäänud (muide ütles ta need vead lausa lehekülje täpsusega!). Aga see ei vähenda raamatu väärtust karvavõrdki.

Peapiiskop Andres Põderi tervitus- ja tänusõnad.

Iga uus omanik sai Lainelt raamatusse ka pühenduse.

Müüki seda raamatut ei tule, kõik 6000 eksemplari jagatakse kingitusena.

Pelmeenisupp

Wild keedab pelmeenisuppi ja kuna pelmeenidest puudu tuli, palub abi.

Reeglid:

1. Haara endale kõige lähemal asuv raamat.

2. Ava see leheküljelt 123.

3. Otsi üles viies lause.

4. Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset.

5. Saada see meem edasi viiele inimesele ja anna teada kes sulle saatis.

Esimesena jäi näppu Aive Luigela Targalt toitudes terveks (saatuse iroonia?)

Lk 123 laused 6,7 ja 8:

Mäletan, miks seda tehti nii ega tehtud kartulitärklisega. Põhjus oli kartulijahu nappuses kartuli-ikalduse aastail.Hakkasin ise huvi pärast retsepti meelde tuletama ja selgus, et supp on väga maitsev ka külluse ajastul.

Jutt käib siis õunasupist odrakruupidega.

Edasi võiks saata neile, kes ikka raamatuid loevad ka: Claara, Karuema, Katseloom, Trulla, osaline (ja kui kellelgi veel isu on, olge lahked!) Ja nagu öeldud - Wild saatis, kes muu.

Puuteraamatute näitusele!

Mängin aga jälle kuulutustulpa.

09. - 26. aprillil saab Eesti Rahvusraamatukogu 1. korruse peanäitusesaalis vaadata näitust nägemispuudega lastele käsitööna valmistatud puuteraamatutest.Kõik näitusele välja pandud 39 raamatut kingitakse hiljem Eesti Pimedate Raamatukogule ja kaks mängu Tallinna Heleni Koolile.

Näitus tutvustab 2006/2007. aastal valminud kombatavaid raamatuid, mille meisterdasid Tallinna Ülikooli tööõpetuse osakonna käsitöö ja kodunduse, töö- ja tehnoloogiaõpetuse ning klassiõpetajate kaugõppe üliõpilased, kolm taktiilset raamatut valmistasid Valgamaa õpetajad.

Näitus Eesti Rahvusraamatukogus on avatud:

Esmaspäevast reedeni 10.00 – 20.00

Laupäeval 12.00 – 19.00

Kõik huvilised on oodatud!

Tasub minna!

Halli kiituseks

Käib üks üleüldine halamine, et kõik on nii hall ja sünge, midagi ei taha teha, tervis juksib jne jne. Üldse on hallile värvile omistatud palju negatiivseid varjundeid: hall mass, hall hiireke = ebahuvitav inimene, hall = sünge ilm. Kas me halli vastu ebaõiglased ei ole niiviisi?

Tegelikult on hall ju väga ilus värv oma tuhandete varjunditega. Mõelge ise: pärlhall, tuvihall, hõbehall... Kunstnikud kindlasti oskavad seda rida täiendada paremini kui mina.

Kirjandusklassikast peaks meeles olema, millise soojuse ja põhjalikkusega kirjeldab Galsworthy Irene'i halle tualette Forsythe'ide saagas. Peab tunnistama, et iga naine ei kannagi halli välja, kes aga endale sobiva tooni on leidnud, selle sarm ja sära pääseb just hallil taustal mõjule.

Ja väikese muigega, aga ilma hallita poleks me üldse inimesed - hallid ajurakud on ju need, mis suure töö ära teevad.

Oleks vist viimane aeg hall värv rehabiliteerida.

Maailm - kaubamaja

Pikka aega oli mu lemmikkirjanikuks Hemingway. Järgnev tsitaat pärineb ka temalt.

... Ma olin saanud midagi ei millegi eest. See ainult lükkas arve esitamise edasi. Arved ei jää aga kunagi esitamata. See oli üks neid toredaid asju, millele võisid kindel olla.

Ma arvasin, et olin juba kõige eest maksnud. Mitte nii nagu naised, kes aina maksavad ja maksavad ja maksavad. Ei mingit tasu ja karistuse põhimõtet. Lihtne väärtuste vahetus. Sa annad midagi ära ja saad midagi vastu. Või sa töötad millegi eest. Nii või teisiti maksad sa kõige eest, mis midagi väärt on.

Olin lunastanud endale elus palju asju, mis mulle meeldisid, ja sellepärast olin elust mõnu tundnud. Asjade eest, mis sulle rõõmu valmistavad, võid maksta mitmeti - teadmiste, kogemuste, riski või rahaga.

Et elust mõnu tunda, selleks tuleb õppida oma raha eest midagi täisväärtuslikku saama ja seda teadlikult nautima. Üldiselt on see võimalik. Maailm on hea kaubamaja.

Ernest Hemingway

"Ja päike tõuseb"

Hmm, maailm on kaubamaja küll, kes aga kasudega kauplema õpetaks?

Nõrk naine?

Ta oli tugev nagu mõnigi mees ja nõrk nagu mõnigi naine.

Tal oli ilus hobune, keda ta armastas ja hellitas ja suudles. Siis aga lõi ta teda piitsaga ja andis talle nii teravalt kannuseid, et loom valust värises.

Ka peen ja ilus koer oli tal. Ka teda hellitas ta metsikult kogu oma kuuma verega. Ja siis piitsutas ta teda vahetevahel. Koera hirmus ulumine ei aidanud midagi. Seda enam ta piitsutas.

Ta armastas mehi vallutata, nad tuliseks ja hulluks ajada - ja siis külmetas ta nad jälle üheainsa pilguga ära.

Niisugune oli tema haiglane käitumine.

Kas otsis ta midagi elus? Kas otsis ta midagi meeste keskel?

Jah, seda tegi ka tema. Kuid kõik, isegi sõjamehed - pannalde ja mõõkadega küljel, isegi nemad muutusid tahtejõuetult nõrgaks, kui ta pilgud ja sõnad õrnad olid.

Seepärast otsis ta võib-olla niisama tugevat taheet, nagu ta enda oma oli - või veel tugevamat.

Ta otsis meest, kes oli mees - ka tema kohta.

Trygve Gulbranssen

"Ja taamal laulavad metsad"

Pakutakse raamatuid!

Mulle potsatas meilboxi hea pakkumine - kirjastuse Kupar pankrotipesas on veelgi saadaval hulk raamatuid ülisoodsa hinnaga.

Nimekiri on pikk ja xls formaadis, nii et siia ei kleebi. Aga raamatuid on mitmelt alalt, igale maitsele. Kui keegi huvi tunneb, pange siia mingid kontaktandmed, saadan nimekirja edasi. Kellel mu meiliaadress olemas, võib muidugi otse meilida.

Hinnad jäävad vahemikku 5-50 eeku.

Lugemine on ju mõnus!

Raamatukoi pihtimus vol 2

Triangel küsis, ma hakkasin ka mõtlema, palju mul õieti neid raamatuid on. Mõni aasta tagasi tegime kodus remonti, siis selgus, et ligi 20 000. Ja need on mul kõik loetud ka. Mingi kümnetuhandene raamatukogu on mul veel ema juures, aga seal on umbes pooled samad, mis mul kodus.

Loomulikult on esindatud mitmed sarjad: Seiklusjutte maalt ja merelt, Suuri sõnameistreid, Maailm ja mõnda jne jne., hunnik teatmekirjandust, sõnaraamatuid, väga palju erialakirjandust. Tammsaare - täitsa olemas, aga ka Tarzani lood, Kross, Hint, Lindgreni raamatud kõik, mis eesti keeles olemas.....

Kuidas selline raamatukogu ühte peresse tekib?

Minu lapsepõlvekodus oli lugemine au sees. Nõukaajal oli raamat ju odav ka, sai endale nende ostmist lubada. Kodusele raamaturiiulile käisin lisa otsimas onu juurest ja tema kogu ma pärisin lõpuks. Täiendasin seda peamiselt kaasaegse eesti kirjandusega, sekka üht-teist tõlgitut ka. Beekmanite kirjutatut polnud vaja osta, need kingiti ja absoluutselt kõik on autogrammiga.

Mäletan, kuidas mu kadunud äi esimest korda mulle külla tulles neid riiulitäisi takseeris ja imestas - kes need küll jõuab läbi lugeda. Kui ütlesin, et mul puha loetud, imestas veel rohkem - millal sa siis maja pead ja lapsi kasvatad? Tehtud seegi.

Vahepeal kasvas raamatuvirn üle pea, hakkasin teadlikult ära andma selliseid raamatuid, mis endale enam huvi ei pakkunud. Aga mis sest kasu, kui iga palgapäev on esimene trett raamatupoodi? Ja sõbrad teavad, et mulle võib raamatuid alati kinkida ka.

Aga praegu on jälle kogutud paarsada köidet kastidesse, ootavad uut kodu. Need on tõesti vananenud ajaviitekirjandus, pole huvi. Ja veel seisab suur kastitäis saksakeelseid romaane. Ma ennist ikka valetasin, kui ütlesin, et mul kõik oma raamatud läbi loetud. Need on lugemata - sel lihtsal põhjusel, et saksa keeles ma ajalehest raskemat teksti lugeda ei suuda. Onust jäid nad mulle, osa olen saanud paarile sõbrale ära anda, aga ikka on veel palju.

Alles jääb veel küllalt, igas stiilis ja igale maitsele. Ma raamatute osas olen olnud kõigesööja, vastavalt tujule. Harry Potteri lood seisavad kõrvu Marie Underi luulekoguga, mille just alles kingiks sain. Jätkub riiulitesse, kappidesse, voodi alla ja peale.

Lugeda on mõnus...

Raamatukoi pihtimus

Päris põnev vaadata, mida keegi loeb. Lõpuks ei pidanud vastu, tõmbasin selle meemi Ramloffilt endale ka. Kommentaarid on minu poolt.

Siin on 106 raamatut, mida saidil Library Things on kasutajate poolt kõige rohkem märgitud „mitteloetuks”.
Rasvasena märgi, mis on loetud, kursiivis need, mida alustasid, aga ei suutnud lõpetada ja kriipsuta läbi need, mis ei meeldinud.
………………………………………………………………
Jonathan Strange & Mr Norrell
Anna Karenina
Kuritöö ja karistus (kuna blogger teksti läbikriipsutamise võimalust ei anna, värvisin punaseks)
Catch-22
Sada aastat üksindust
Vihurimägi (eestikeelses tõlkes on Vihurimäe)
Silmarillion
Pii elu
Roosi nimi
Don Quijote
Moby Dick
Ulysseus
Madame Bovary
Odüsseia
Uhkus ja Eelarvamus
Jane Eyre
Lugu kahest linnast (või oli eestikeelne pealkiri “Kaks linna”)
Vennad Karamazovid
Guns, Germs, and Steel: The Fates of Human Societies
Sõda ja rahu
Edevuse laat
Ajaränduri naine
Ilias (ega neid eeposi jõua läbi lugeda täielikult, kui just vana kirjanduse fänn ei ole)
Emma
Pime palgamõrvar
The Kite Runner
Mrs. Dalloway
Suured lootused
American Gods
A Heartbreaking Work of Staggering Genius
Atlas Shrugged
Reading Lolita in Tehran : A Memoir in Books
Memoirs of a Geisha
Middlesex
Quicksilver
Wicked : the Life and Times of the Wicked Witch of the West
Cantenbury lood
The Historian : A Novel
Kunstniku noorpõlveportree
Armastus koolera ajal
Hea uus ilm (üks väheseid raamatuid, mis mul pooleli on jäänud)
The Fountainhead
Foucault pendel
Middlemarch
Frankenstein
Krahv Monte Cristo
Dracula
Kellavärgiga apelsin
Anansi Boys
The Once and Future King
Vihakobarad
The Poisonwood Bible : A Novel
1984
Inglid ja deemonid
The Inferno
Saatanlikud värsid
Mõistus ja tunded
Dorian Gray portree
Mansfield Park
Lend üle käopesa
Tuletorni juurde
D’Urberville’de Tess
Oliver Twist
Gulliveri reisid
Hüljatud
The Corrections
The Amazing Adventures of Kavalier and Clay
Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal
Düün
Vürst
Hälin ja raev
Angela tuhk (pööraselt hea raamat, julgen soovitada)
Väikeste asjade jumal
A People’s History of the United States : 1492-Present
Cryptonomicon
Neverwhere
A Confederacy of Dunces
A Short History of Nearly Everything
Dublinlased
Olemise talumatu kergus
Beloved
Tapamaja, korpus viis
Tulipunane kirjatäht (see oli mu kõrgkooli inglise keele kursuses kohustuslik kirjandus, täiesti loetav)
Eats, Shoots & Leaves
Avaloni udud
Orüks ja Ruik
Collapse : How Societies Choose to Fail or Succeed
Cloud Atlas
The Confusion
Lolita (lugesin teismelisena, siis ei saanud õieti arugi, milles point, hiljem uuesti lugemisel muidugi taipasin)
Persuasion
Northangeri klooster
Kuristik rukkis
Teel
Jumalaema kirik Pariisis
Freakonomics : A Rogue Economist Explores the Hidden Side of Everything
Zen and the Art of Motorcycle Maintenance : An Inquiry into Values
The Aeneid
Watership Down
Gravity’s Rainbow
Kääbik
Külmavereliselt : A True Account of a Multiple Murder and its Consequences
Valged hambad

Aarete saar
David Copperfield
Kolm Musketäri

Kui nüüd õieti kokku lugesin, sain 39 loetud raamatut sellest nimekirjast. Mida see minu kohta näitama peaks? Seda enam, et siin tundus olevat päris mitu sellist kitsamale ringile suunatud teost, millest igaüks ei saagi huvitatud olla. Ja hulk selliseid, millest ma midagi kuulnudki pole.

Aga lugemine iseenesest on tore.

Naistekas versus kirjandus?

Huvitav, miks suhtutakse mõnedesse raamatutesse üleolevalt - ah, see ju naistekas, mis sellest ikka tahta? Kas naistekas ei olegi siis kirjandus?

Kirjanduselt oodatakse elamust, oodatakse, et see annab midagi hingele ja vaimule, paneb mõtlema ja kaasa elama. Kas nn. naistekad seda siis ei tee?

Lugesin Maeve Binchy "Viirpuumetsa". Minu meelest on sellel raamatul kõik kirjanduse tunnused - elamus, huvitavad karakterid, mõtlemisaines.

Läbi erinevate inimsaatuste avaneb ühe pühapaiga tähendus. Eks meil kõigil on mingi selline koht ju.

Selleski raamatus vastanduvad pühadus ja äri ning on lõpuni küsimus - kas need kaks välistavad teineteist või on võimalus kooseksisteerimiseks.

Ja kui üks nn mitte kõige teravam nuga sahtlis lahenduse leiab, tekkis minul küll mõte - kas maailma saatust saabki usaldada ainult tarkade, edukate ja asjalike inimeste kätte või tulekski rohkem kuulata neid, kellesse me sageli üleolevalt kipume suhtuma.

See vastus tuleb igaühel enda jaoks leida.