Ärge raiuge kõiki puid maha!

Allikas - internet

Hädaabitööd Kilplas

Igati kena, et meie linnaosavalitsus on kutsunud töötud hädaabitöödele - tänavaid jääkoorikust puhastama. See jube paks jää ei sula ju jaanipäevakski ise ära... Silmaga nähtav kasu on kah - bussipeatused, poeesine, suurem osa keskuse kõnniteid on täitsa läbitavad juba.

Aga täna vaatasin esmalt, kuidas laste mänguväljakul üks neoonvestides seltskond vedrukiike lumehunnikust välja kaevas. Tegelikult - kui ilus ilm, oleks mudilastel selle üle hea meel muidugi, tegevust ju vaja, kui enam kelgutada ei saa...

Teine seltskond jäi silma Nõmme turu bussipeatuses. Üks noorem mees, üks vanem mees ja õbluke naine. Meestel jäärauad, naisele oli pihku pistetud suur raudkühvel. Üritasid siis bussipeatuse ja turu värava vahelist teejuppi puhastada. No ei võta need jäärauad seal suurt midagi. Peent puru natuke lahti tuli, naine proovis seda kühvliga ära tõsta - aga polnudki kuhugi tõsta ju, lumehunnik naisele üle pea ja tee peale ometi ei tõsta...

Arutasid kolmekesi, mida edasi teha. Tegelikult polnud seal selliste töövahenditega midagi peale hakata, bussipeatus ise on ju puhas. Seal oleks mõttekam hoopis kangiga tegutseda, jää alt restkaev üles otsida ja lahti raiuda - sulavesi hakkaks tasapisi sinna nirisema....

Kolmik aga korjas kodinad kokku ning siirdus üle tee kasiino ette - seal jääd vähem ja ruumi rohkem...

Mootorsaag, kes ei taha pealinna kolida

Mehhiko seebiseriaal miljonis vaatuses

Elas ja oli ühes metsatalus keskmise suurusega mootorsaag. Peremees oli ta kunagi ostnud selle mõttega, et saab metsas mõnusasti küttepuid ja palki varuda. Eks mõnda aega sai kah, aga siis leidis peremees, et saag ikka na väiksevõitu, korralikumale palgile ei tahtnud hambad hästi peale hakata. Kett kippus ka ruttu kuluma, ei viitsinud peremees seda nii sagedasti teritada ja vahetada. Läks ja ostis siis suurema, selle sae aga torkas kuuri alla seisma.

Minul aga õue peal virnade viisi puid, mis kirvega lõhkumiseks na jämedavõitu, käsisaega jälle ei viitsi nühkida (ja ega ma seda hästi teha saagi, õlg ei kannata). Uurisin ja mõtlesin, kust saaks endale ühe paraja mootorsae, oleks paari talve küte kohe hooleta.

Juhtusin oma muret kurtma ühele tuttavale, kes juhtumisi ka selle saeomaniku tuttav. Tema jälle mainis asja saeperemehele, viimane oli siis lahkesti nõus sae kohe täitsa tasuta ära andma - mis ta ikka seisab ja ruumi raiskab, pealegi uuem, suurem ja võimsam saag ammu olemas. Jäi vaid üle organiseerida saele reis pealinna.

Aga vaat sae enda käest ju keegi ei küsinudki. Too aga mõtles, et mis tal seal kuuri all viga, katus pea kohal ja tööd ei pea tegema. Polnud ta sugugi huvitatud tundmatusse kohta orjaks minemisest. Ja päris kindlasti on saagidel omad nõiad ja sortsid olemas, kes sellisel puhul appi kargavad. Mille muuga edasisi juhtumisi seletada....

Ühesõnaga, sai tuttav peremehega kokkuleppele, et vaatab sae üle, teeb sellele veidi tehnohooldust ja siis leiame viisi, kuidas metsa seest pealinna toimetada see asi.

Esimene võimalus tekkis suve lõpupoole, kui sõbrannaga autoretke üsna sinnakanti ette võtsime. Läksime mu tuttavale külla, tema helistas saeomanikule - tolle telefon väljas. Meie aga ei riskinud metsa poole autonina keerata, esiteks olime varurehvi toel (just veidi varem oli rehv korraliku paugu pannud), teiseks ei teadnud ju, kas peremees kodus. Pöörasime autonina kodu poole ja kadusime. Läks vaid kümmekond minutit - saag koos peremehega tuttava ukse taga... Muidugi ei hakkanud ta meile järele kihutama ja läks koju tagasi.

Järgmine võimalus sael kolima hakata tekkis paari nädala pärast, kui üks peremehe kodakondsetest pidi pealinna koolitusele tulema. Aga väljasõiduga jäi too noormees hilja peale, jõudis linna suht hilja ja ei julgenud mulle siis enam helistada (no kust tema pidigi teadma, et ma ööloom ja kaua üleval). Sõitis siis otse edasi Saaremaale hundijahile, mõttega, et kui tagasi tuleb, siis toob. Saigi saag Saaremaa kah üle vaadata, noormees jahti pidada, paar hunti kah trofeeks.

Hakkas siis tagasi pealinna poole sõitma. Kõigepealt jäi sobivast praamist maha, järgmisega oleks muidugi ka veel üsna viisakal ajal linna jõudnud. Aga kus sellega, sael olid omad plaanid. Seega nõidus ta nii, et poolel teel Virtsust Tallinna, kuskil pärapõrgus metsa vahel lõhkes noormehel autorehv. Pimedas kulus selle vahetamisele nii palju aega, et linna jõudis ta alles kell kaks öösel. Olgu pealegi, mõtles ta, nädal aega linnas olla, eks mingil õhtul ikka helistada ja läbi astuda saa. Pahasti mõtles - linn pole üldse nii sõbralik. Mingil päeval sattus noormees krattide küüsi,kes vabastasid ta nii rahakotist kui mobiilist. Tuligi siis kõrvad lontis koos saega koju tagasi minna.

Läks veel mõni nädal mööda. Peremees käis vahepeal soojal maal puhkamas, mõtles, et tuleb pärast seda ise linna, toob lisaks saele mulle lepituseks mõne ruumi puid kah. Aga seejärel jäi ta hoopis haigeks - kliimavahetus ju.

Saag pidas kuuri all peenikest naeru.

Lõpuks jõudis kätte päev, mil peremehel oli omade asjatoimetuste pärast kindlasti vaja pealinna tulla. Laadis siis sae ja puud masinasse. Kuna oli ette teada, et mina laekun sel õhtul hilja, haakis peremehe kaasa end ka manuliseks ning et aega parajaks teha, ostis netist kinopiletid hetke kuumimale kultusfilmile. Seda poleks ta pidanud tegema. Asjad said ilusti ametiasutustes aetud, masin Rävala parkimismajja pandud ja kinno kõmbitud. Oh häda, kohale jõuti viis minutit liiga hilja, valitud seansile pileteid enam ei antud, kuna aga makstud olid, pakuti järgmisele. Ega midagi, veetis metsarahvas linnas aega, siis läks kinno mõttega, et kohe pärast seda kimavad minu juurest läbi, viskavad puud ja sae maha ning siis kiiresti koju. Pime ja vihmane küll, aga tühja sellest.

Kinos käidud, mindi parkimismajja auto järele. Sinnamaani oli kõik sujunud. Kuid vihm ja tuul olid vahepeal päris tormiks paisunud. Parkimismajast välja enam ei saanud, sest paar trolli olid just selle ees osanud sarved risti keerata, üks lausa puuokstes kinni. Aega läks ikka kõvasti, enne kui tekkinud sasipundar lahti harutati. Selle aja peale olid peremehel närvid juba päris püsti, suitsud said kah otsa ja proua igatses tassikest kuuma kohvi. Soovitasin (kusjuures kogu suhtlemine käis meie ühise tuttava kaudu) Järve Statoilis aja maha võtta, kohvi juua ja suitsu osta ning siis meie poole tulema hakata - sealt ju ainult viie minuti tee.

Aga kui närv must, ei ole mingist soovitusest abi. Helistas proua ühele linnasugulasele, et see veidi hingeabi annaks. Saadi kokkuleppele - sugulane läks oma autoga Statoili, seal tehti masinate vahetus, peremees prouaga sõitis koju ja sugulane pidi minu juures ära käima. Samal õhtul ta seda siiski teha ei tahtnud - aeg hiline, pime ja tormas.

Järgmisel päeval mõtles sugulane, et nüüd ilm ilus, võiks sae ära tuua. Kus sellega - masina võtmed olid, aga puud ja saag konkus ning selle võtmed oli peremees koju kaasa viinud... Kui peremees seda kuulis, virutas ta vihaga kõige suurema tainakausi puruks.

Ei jäänudki muud üle - reisis saag koju tagasi jälle ja peab seniajani luuseripõlve. Minul aga vahivad puud õue peal vastu ja naeravad. Pliidi alla toppimiseks peenemat kraami piisab, aga ahi tahaks juba toekamaid halge saada, kuid neid on juba alla kriitilise piiri...

Seebiooper kestab ning ei oska arvata, mida saenõid järgmiseks plaanib...

Suurus pole oluline?

Ega alati ole küll, sest vahel meie nägemine lihtsalt petab - mis tegelikkuses suur, paistab väike ja mis väiksem, paistab hoopis suurena.

Sellel pildil siin ongi just nii juhtunud. Kumb siis ikka on suurem (kõrgem), kas Oleviste või Püha Vaimu kirik?

Üks omapärane seos on neil kahel kirikul veel.

Aastani 1950 pesitses Olevistes luterlik kogudus. Siis aga leidis punavõim, et nii ikka ei lähe ja tõstis luterlased välja, asemele pani vabakogudused. Peavarjuta Oleviste kogudusel ei jäänud muud üle kui liituda Püha Vaimu kogudusega.

Kui nüüd riigikord vahetus ja suure hurraaga kõike endistele omanikele tagastama hakati, tekkis kurbnaljakas olukord - Püha Vaimu kogudus osutus omandireformi käigus õigustatud subjektiks, kes oleks võinud Oleviste kirikut endale nõudma hakata. Loomulikult seda ei tehtud, polnud ju mingit mõtet ebaõigluse hulka siin maailmas kasvatada - seda niigi palju.

Kuna muud vabakogudused said endile uued pesad, jäi Oleviste baptistide ainuhaldusse. Sõbralikud ja heanaaberlikud suhted kahe kiriku rahva vahel kestavad siiani.

Tibirauad

See oli lihtsalt nii hea, et ma ei suutnud pätsamata olla....

originaal

Naistepäeva järelkaja

Kui sa tahad kedagi, kes sööb mida iganes sa ta ette paned ja kunagi ei
ütle, et see ei ole nii hea kui tema ema tehtud ...



...siis osta koer











Kui sa soovid kedagi, kes alati on valmis välja minema, igal ajal, nii
kauaks ja kuhu iganes sa tahad ....




... siis osta koer.




















Kui sa tahad kedagi, kes kunagi ei puudu pulti, ei hooli jalgpallist, ja
istub sinu kõrval kui sa vaatad romantilisi filme.....

..... siis osta koer.




















Kui sa tahad kedagi, kes on valmis tulema su voodisse, et soojendada su
jalgu ja keda sa võid ära lükata, kui ta norskab ....


...siis osta koer!









Kui sa tahad kedagi, kes kunagi ei kritiseeri mida sa teed, ei hooli kas sa
oled ilus või kole, paks või peenike, noor või vana, kes käitub justkui iga
su sõna on väärt kuulamist, ja armastab sind tingimusteta, lakkamatult .....


... siis osta koer.




















AGA, teisalt, kui sa tahad kedagi, kes kunagi ei tule sinu kutsumise peale,
ignoreerib sind täielikult kui sa koju tuled, jätab oma ihukarvu igale
poole, kõnnib sust üle, tõmabab ringi kogu öö ja tuleb koju ainult sööma ja
magama, ja käitub nagu sinu kogu olemasolu on vajalik ainuüksi selleks , et
kindlustada tema õnne .....
















... siis osta kass!



Ole nüüd aus - sa arvasid et ma ütlen ... võta mees, eks ole!

Mõeldes järgmisele olümpiale

Ehk on see meie laskesuusatajate võimalus....

Ohutusreeglid matusel?

Terve Mõistuse Sündikaat avaldab vahel väga häid asju, peab tunnistama. Järgnev lugu igatahes on sealt.

Detsembris viis surm perekonnas mind otse kokkupuutesse tervishoiu ja ohutusega. Ma ei pea silmas, et kadunuke lõppes, kuna komistas oma koduaias õuepäkapiku otsa või mattus lillepärja mürgi kätte. Ta suri täiesti mitte-tervishoiu ja ohutuse kätte. Matused vahetult enne jõule on alati logistiline õudus ja ma ei jõudnud tegelikult leinama hakata enne, kui auto jõudis kiriku ette. See oli täiuslik postkaardi Inglise maaküla: kiriku vanem osa pärines 9 sajandist ja uuem osa 10 sajandist. Ma tundsin kerget kadedusepistet sellise maalilise puhkepaiga tõttu: sammaldunud hauakivid, jugapuu vari, kirikuaia taga kari rohumaal.

Meie ees astusid surnuvankrilt välja kirstukandjad, väga tõsised ja reserveeritud. Ja sel hetkel tõid nad nähtavale kokkupandava asja, mis paistis olevat segu kaubakeskuse kärust ja ratastel kanderaamist. “Mis see on?” küsis keegi. Matusebüroo direktorid on üüratult pedantsed ja tuhande ühe küsimuse vahel selle suurusest ja teise värvist ei olnud keegi rääkinud midagi kaubakärust.

“Aa, sellega veeretame me kirstu sisse,” vastas üks kirstukandja.

“Pidage,” ütlesin mina. “Te olete kirstukandjad. Kas te ei kavatsegi kirstu kandma hakata?”

“Ei ole lubatud, semu. Tervishoid ja ohutus. Tee on ebaühtlane.” Ta noogutas muldtee poole, mis viis kiriku väravast ukseni.

“See tee on olnud ebaühtlane viimased tuhat aastat,” juhtisin mina tähelepanu, “aga see pole paistnud neil takistavat matuseid pidamast.”

“See ei sõltu minust, see on tervishoiu ja ohtusnõue,” ütles ta mossitavalt. “Nad eelistavad sisse veeretamist juhuks, kui keegi meist libastuma peaks. Ebaühtlasel teel.”

Andsime alla. Leedid olid õnnetud kaubakeskuse käru üle. “Käigu pekki,” ütles mu õemees galantselt. “Me kanname kirstu ise sisse. Ta noogutas mulle ja paarile teisele meessugulasele.

“Te ei või teha seda,” protesteeris peakirstukandja. “Te ei ole litsentseeritud kirstukandjad.”

“No ja siis?” ütlesin mina. “Nagu te just selgitasite, teie olete litsentseeritud kirstukandjad, litsents on eranditult kirstu mitte kandmise peale.”

“Te ei või lihtsalt võtta kirstu ja kanda seda sisse,” puhises ta. Nüüd oli nende kord alla anda. Kirikus sees trampis organist vana Toccatat ja fuugat ning imestas, kus kõik on. Mul oli umbmäärane tunne, et oleme ajatolla Khomeini matuste lärmakamate hetkede lähedale jõudmas, kus rivaalitsevad kambad sikutasid tema laipa edasi-tagasi.

Kirstukandjad naasid. “Me kanname seda,” teatas ta, “aga te sellid peate meid aitama. Sel moel, kui tervishoid ja ohutus hakkab nurisema, saame me öelda, et te sundisite meid ja nad saavad edasi teie poole pöörduda.”

“Ma ei usu, et New Hampshire osariik annab oma kodanikke sel puhul välja,” ütlesin ma enesekindlalt. Ja me moodustasime pigem liigutava ja pühaliku pildi, liikudes kangelt mööda ohtlikult ebaühtlast teed, mida külaelanikud olid trampinud üle aastatuhande kuni jõudsime veelgi ohtlikumalt ebaühtlasemate kiriku enda iidsete kiviplaatideni.

Nagu sealkandis öeldakse, hulluks läinud Tervishoid ja ohutus, eksole? Või nagu üks daam pärast matuseid sedastas, kui me mürglit hiljem arutasime, “Ainult üks asi ärritab mind veel rohkem, kui hullunud tervishoid ja ohutus ja see on, kui inimesed ütlevad, “oh, see on hullunud tervishoid ja ohutus.” Ma mõistan, mida ta mõtleb.

Millal Eestis niikaugele jõutakse?

Kreatiivsus?

Üliõpilaste listis liikunud soovitus, aga eks kreatiivsus kulu teistelegi ära :)

Hoiatus

Kui teil või teie tuttavatel on bullterjer, keda peetakse inimesele ohtlikuks tõuks ja kui teie tutvusringkonnas on väikeseid lapsi, siis ärge mitte mingil juhul jätke koera ja last ilma järelvalveta.

Pildil olev sündmus oli toimunud vaid mõne hetkega!

Juba algab...

Spämmimine teadagi. Aga tundub, et Google tõlkemasin on kah aastavahetuse puhul veidi švipsis olnud, millega muidu seletada, et ta isegi asesõnu enam tõlkida ei oska, muust rääkimata...

Minu nimi on Sandra. Sina oled naine olin üllatunud kui nägin oma profiili ja ma tahaksin luua pikaajalist suhet teiega. Lisaks, ma nagu sina vastata mulle, minu e mail box (XXX) Seda seetõttu, et ma ei tea võimalusi ülejäänud foorumis pikka aega. palun kui teil on huvi teada rohkem minust ja mulle saata teile mõned pildid sellest kaevandusest, ma nagu sa minuga tagasi läbi mu e-posti aadress.

Tänu ootavad sinult.
sandra



My name is Sandra. i am a female I was impressed when i saw your profile and i will like to establish a long lasting relationship with you. In addition,i will like you to reply me through my e mail box (XXX) This is because i don’t know the possibilities of remaining in forum for a long time. please If you are interested in knowing more about me, and for me to send you some pictures of mine,i will like you contact me back through my email address.

Thanks waiting to hear from you .
sandra

Kui palju jood sina?

Kiire pühade-eelne test

Mida on raske vindiselt öelda:
- Revolver
- Distsipliin
- Reguleerkruvi

Oled kerges joobes.

Mida on väga raske vindiselt öelda:
- Transkriptsioon
- Arterioskleroos
- Tärklisekliister
- Mustriline

Oled raskes joobes

Mida on võimatu vindiselt öelda:
- Ära mulle enam vala.
- Minu laulmist ei taha küll keegi kuulata.
- Ei, suur tänu, aga ma ei hooli seksist.
- Pole mul tahtmist sinuga kakelda.
- Tere õhtust, härra politseinik, väga kena teist, et mind kinni pidasite.

Oled üliraskes joobes.

Penskarite naljad

Inimesed, kes töötavad, küsivad tihti pensionäridelt, kuidas nad oma aega veedavad?


OK, ühel päeval sõitsime oma prouaga linna, et sisseoste teha.

Olime poes vaid 5 minutit ja kui välja tulime kirjutas politsei parajasti trahvikviitungit.

Astusime ligi ja ütlesime talle: "Tere! Kas sa ei võiks natuke ka pensionäridega arvestada ja meile mingit šanssi anda".

Ta ignoreeris meid ja jätkas trahvi kirjutamist.

Ma ütlesin talle, et ta on natsistisiga!

Politsei jõllitas mulle otsa ja hakkas uut trahvikviitungit kirjutama, sest kummid olid kulunud.

Mu proua kutsus teda siis "kuradi türanniks"!

Ta kirjutas teise trahvikviitungi valmis ja pani selle kojamehe alla eelmise kõrvale.

Siis alustas ta kolmanda kviitungi kirjutamist.

Nii kestis see 20 minutit: mida rohkem me teda solvasime, seda rohkem trahve ta kirjutas.

Isiklikult see meid ei puudutanud. See polnud meie auto.

Me tulime tegelikult linna bussiga.

Me püüame nüüd iga päev natuke nalja saada kui pensionil oleme.

Naer on tähtis meie vanuses.

Kaitse ennast!

Kanna maski!

Kui sa tuled, too mul lilli....

Meeste raskest elust:
"Tõin sulle lilli," ütleb mees.
"Jah? Aga... mispärast?" küsib naine.
"Noh... Ma arvasin, et sulle meeldiks lilli saada."
"Kas on midagi lahti?"
"Ei. Mis mõttes?"
"No et mis mõttes sa lilli tõid."
"Sellepärast tõin, et tuli äkki tahtmine lilli osta."
"Nii et mitte minu pärast. Tuli hoopis tahtmine osta... Hehh! Mõtled nüüd selle eest saada ve?"
"Ei. Ma ostsin lilli sellepärast, et sa oled kogu aeg rääkinud, kuidas
ma sulle lilli ei too, ja juhtusin lilleleti juurde ja need olid nii
odavad ja..."
"Just nimelt! Ikka odavaid... Ega meie vahekord ju tõesti midagi
hinnalisemat väärt ei ole."
"No pagan võtaks! Nüüd said pahaseks, jah?"
"Ei saanud!"
"Ei saanud sa jee. Raske on lilli koju tuua, kui need sind pahandavad."
"Ega ma lillede peale ei pahanda. Need on nii ilusad, aga miks sa neid
just nüüd ostsid?"
"Oh issand. Palun vabandust, et ma lilli ostsin. Ma võin need minema ka
visata."
"Ei, ära viska. Lilled on ilusad, ainult et ma ei saa aru, miks sa neid
just nüüd tõid."
"Okei. Selge. Ma ei osta enam lilli, kui nende pärast sihuke kisa tõuseb."
"Nii et sa ei taha mulle lilli tuua?"
"Mida! Muidugi tahan!"
"Ära karju! Ja miks sa siis mulle kunagi lilli ei too? Ainult siis, kui
sul tahtmine tuleb või kui midagi lahti on."
"Täpselt nii! Ainult siis, kui mul tahtmine tuleb. Ei ole mul alati
tahtmist. Ja just nüüd pole üldse tahtmist. Ei taha ma nüüd mingit seksi."
"Nii et sa ei tahagi mind?"
"Mida ma selle peale julgeks öelda?"
"Nüüd tundub küll, et sa mind ei taha."
"No tahan, tahan. Püha müristus! Muidugi ma tahan sind!"
"Kohe näha, et mees. Muudkui karjub ja mõtleb ainult seksi peale."
"Kuule. Mul oli raske päev ja ma olen väsinud. Ma pole teinud muud, kui
ostsin ainult lilli ja tulin koju."
"Lilled ei ole ainult lilled. Nende taga on romantiline mõte ja iga
normaalne mees soovib naisele lilli tuues rahuldada tema vajadusi."
"Täpselt nii! Just seda ma üritan sulle seletada."
"Mis sa karjud jälle? Ja pealegi ei too sa kunagi lilli, ilma et sul
midagi plaanis ei oleks."
"Ah soo. Lõpeta juba. Jätame need lilled ükskord rahule. Kas süüa on
midagi?"
"AH SA SIGA! Kõigepealt marsid uksest sisse, lillekimp kaenlas, ja siis
küsid, kas midagi süüa on. Kas sa mõtled, et ma olen siin selle jaoks,
et sind teenida ja tagumikku keerutada, niipea kui sa lilli tood?"
"Ei toonud ma lilli selle jaoks. Ja süüa teed sa ju alati. Ja ära karju
kogu aeg mu peale."
"AH NII! Mina ei tohi oma tundeid iialgi välja näidata!! Ja kaua sul
aega läks, enne kui märkasid, et ma alati süüa teen?"
"Enam ei ütle ma mitte üht sõna."
"Nagu ikka. Sa ei räägi minuga mitte kunagi mitte millestki."
"No kes siin rääkida julgekski, kui asi alati pahupidi läheb."
"Niisama ei lähe miski pahupidi. Ise sa hakkasid peale."
"Kui lilli tõin, eks ole?"
"Jah!"
"Nonii. Nüüd on vähemalt üks asi selge: lilli ma enam ei too."
Viis minutit vaikust. Seejärel kostab köögist tuttav heli.
Naine: "Issand jumal! Vaevalt jõuab koju, kui kohe peab õllepudeli
võtma. No mis siis ometi juhtunud on, et tood lilli ja kukud jooma!?"

Lapsevanematele

Kui te seni ei teadnud, miks te stressis olete, siis vaadake nüüd!

Tondipeletamise õhtu

Täna see siis on...

Tegelikult täitsa vahva ja küünlaid läheb praegu niigi, miks siis mitte nii?

Järjest jaburamaks...

Oleks arvanud, et Google Translator on selle aja peale õppinud ka midagi, aga viimane spämmkiri oli juba nii jabur, et ma lihtsalt ei suuda seda ainult endale hoida :P

Armsaim üks,
Tean, et see post hakkab teile üllatus, kuna me ei vastanud või oli varasemas kirjavahetuses, palun ära kandma minuga ebamugavuste pärast, ma tõesti on head suhted teil, ja mul on eriline põhjus, miks ma otsustas kirjutada sa kiireloomulisuse tõttu minu olukorda.
See annab mulle rohkem rõõmu, sest ma arvan, et me mõlemad peavad olema avatud ja siiras, et üksteist tundma sügaval, jagan oma üksinduse ja mõtteid, enne kui ma edasi tegutseda Las ma tutvustan end täielikult sulle
Ma ei pane Amina Omar Nkaje pärit Kongo Demokraatlikus Vabariigis, varjupaigataotleja here in Dakar, Senegal, Lääne-Aafrikas. Olen 25 aastane ilus üks noor must Aafrika naine, ma tahan taotleda läbi selle keskmise oma koostööd ja tagada võimaluse investeerida ja teha ühise äritegevuse sinu riik.
Mul on olulisel määral kapitali rahasumma deponeeritakse panka Suurbritannia minu hilja isa, mida ma honorably kavatsevad investeerida oma riigist väga tulus äri ettevõtmist, mida te anda nõu ja täitmisest ütles ettevõtmise üle seal vastastikust kasu nii meist. Sinu võimalus koostöö on muutunud minu äripartner teie riigis ja looma ideid, kuidas raha investeerida, korralikult juhitud ja liiki investeeringute pärast raha kantakse teie vahi oma abi ja toetust. Vahepeal on näidata oma valmisolekut käsitleda seda tehingut siiralt, kaitstes oma huve ja pärast nõustute käesoleva ettepanekuga, tahaksin esitada teile täielikud ja üksikasjalikud andmed, korras, suuruses ja kaasata vastastikku kokku oma protsendi intressi või osa ettevõttest, et aidata mul vabastamise tagamiseks tagatisraha ja investeerib raha oma riigis vastavalt oma nõuetekohase haldamise ja hooldusega.
Ma hea meelega endale Sellega seoses ja võimalus teid, kui te seda soovivad, kuid palun teid anda asja oma kohest tähelepanu väärib. Kui see ettepanek on vastuvõetav Teie poolt, siis ei tee põhjendamatu eelise usaldus I hüvitamismenetluste teile ja teie kiirelt vastata on väga vaja, täpsema info saamiseks. Ma saadan sulle oma telefoninumbri nõudlust. Ootame teie avameelset ja positiivset vastust ja vastastikuse terve ärisuhted teile.
Parimate soovidega,
Amina.

Autoportree

Või noh, peaaegu ....

Eks see ole vana tõde, et piltnikud peavad natuke hullud olema. Siit lehelt leiab neid hulle hulgem :P

Näpatud kiri

Üks tuttav juhatas laheda teksti juurde, aga tegelikult on see päris mõtlemapanev....

Isa kõndis poja magamistoast mööda ja vaatas, et voodi on kenasti
tehtud ja tuba korras. Seejärel nägi padjal ümbrikku, millel kirjas

"Isale".
Isa avas halba aimates ümbriku ja luges värisevate kätega poja kirja.

Kallis isa,

Mul on äärmiselt kahju sulle kirjutada. Ma pidin oma tüdruksõbraga siit majast lahkuma, et sinu ja emaga stseeni ei tekiks. Ma olen Stacy'ga tõelise armastuse leidnud ja ta on nii kena.
Aga ma tean, et te ei võtaks teda omaks kõikide nende keharõngaste, tätoveeringute ja liibuvate mootorratturi riiete pärast ja ta on minust ka oluliselt vanem. Aga asi ei ole ainult kires. Isa, ta on rase ka. Stacy lubas, et me saame väga õnnelikuks. Tal on oma järelhaagis-majake metsas ja terveks talveks küttepuid. Me unistame veel paljudest lastest. Stacy on avanud mu silmad ses osas, et marihuaana ei tee tegelikult kellelegi halba. Me hakkame seda ise kasvatama ja siis vahetame ecstasy ja kokaiini vastu. Vahepeal aga peame palvetama, et maailmas leitaks AIDSile ravi, et siis Stacy saaks ka terveks. Ta väärib seda. Aga isa, ära muretse, ma olen 15 aastane ja oskan enda eest hoolitseda. Ühel heal päeval tulen kindlasti teile külla, et te oma lapselapsi näeksite.

Armastusega,
Sinu poeg.

PS. Isa, loomulikult pole eelnev jutt tõde. Ma olen Tommi juures. Tahtsin sulle lihtsalt öelda, et elus on hullemaid asju kui minu kapi keskmises sahtlis olev lõputunnistus. Ma armastan Sind. Helista kui on ok koju tulla :)