teisipäev, 29. september 2009

Spämmin natuke...


Tegelikult päris palju põnevat tulekul....

Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses, Endla 59 toimub 1.oktoobril
kell 14.00 Rahvusvaheline eakate inimeste päevale pühendatud

Pidulik konsert

Teile esinevad Reet Linna ja
KSK tansurühmad - rahvatants, seeniortants ja kantritants

Olete oodatud!

Kontserdi korraldaja Kristiine Sotsiaalkeskus

****************************

Tähistamaks ülemaailmset vaimse tervise päeva, kutsume Teid osalema

VAIMSE TERVISE MESSIL

7.oktoober 2009, kell 11.00 -16.00
Psühhiaatriakliiniku klubis (Paldiski mnt 52)

Messil on võimalik:
tutvuda lähemalt vaimse tervise teenustega Tallinnas, kuulata loengut
teemal „Kunstiteraapiad rehabilitatsiooniprotsessis: ruum hinge ja keha
vahel“, osaleda töötubades: „Aktiivne ning kaasatud klient“ (kell 13.00)
ja „Esmahaigestunutele suunatud teenused“ (kell 14.30)

Esinevad Merimetsa Tugikeskuse ning TVTK Lasnamäe Töö- ja Tegevuskeskuse
lauljad, Merimetsa Tugikeskus müüb ka oma tooteid.

Kaasatud on Eesti Psühhosotsiaalse Rehabilitatsiooni Ühingu
kogemusnõustajad ning Duo projekti meeskond.

Kogu päeva vältel on võimalik läbi astuda heade mõtete nurgast, vaadata
videokaadreid ja fotosid Tallinna Vaimse Tervise Keskuse tegemistest.

Ootame Teid osalema ja kaasa lööma !


Kontakt:

Maaris Kameneva
võrgustikutöö koordinaator
Tallinna Vaimse Tervise Keskus
tel: 6700171
http://www.mhcenter.ee

*********************
Tallinna Puuetega Inimeste Koda (TPIK) kutsub huvilisi 7. oktoobril
osalema avalikul valimisdebatil puuetega inimesi puudutavates küsimustes.

TPIK poolt korraldatava debati eesmärk on välja selgitada, mida
kavatsevad Tallinnas kandideerivad poliitikud teha pealinna puuetega
inimeste ja nende hooldajate heaks järgmisel neljal aastal.

Debatil osalevad suuremate erakondade ja valimisliitude esindajad.

Aprillikuu jooksul kohtus TPIK suuremate erakondade esindajatega
tutvustades ootusi puuetega inimeste olukorra parandamiseks Tallinna
linnas. Ettepanekud on kättesaadavad aadressil:
http://www.tallinnakoda.ee/uudised/1101

Debatt toimub Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuses (Endla 59) 7.
oktoobril algusega kell 15.30.

Tallinna Puuetega Inimeste Koda
Endla 59, 10615 Tallinn
Telefon: 656 4048
e-post: koda@tallinnakoda.ee
http://www.tallinnakoda.ee

*************************
Etendus "Louis Braille"

Oli aasta 1825, kui pime prantslane Louis Braille, olles vaid 16
aastane, tutvustas oma geniaalset ideed - kuue punkti kombinatsioonidel
põhinevat sõrmedega loetavat kirjasüsteemi. See osutus pimedaile
tarvitamiseks mõeldud süsteemidest parimaks ning on seda ka tänapäeval.
Nüüdseks on Louis Braille kirjasüsteem levinud üle kogu maailma.

Soome nägemispuudega inimeste teatri lühietendus kulgeb punktkirja
looja Louis Braille jalajälgedes. Näitlejad toovad valgete keppidega
piiratud lavale kilde Louis Braille eluteest ja tema surma järgsest
ajast. Etenduses on fragmente Louis Braille kodust ning koolist, kus ta
õppis ja õpetas.Lavastaja: Anu Aaltonen.

Käsikiri: Eero Vartio algupärase idee põhjal improvisatsiooniks seadnud
Anu Aaltonen, Markku Känninen ja Marianne Tenhami.

Näitlejad: Markku Känninen ja Marianne Tenhami.

Kestus ligikaudu tund ja 15 minutit. Sünkroontõlge.

Tartus 14.10.2009 kell 12.00 Emajõe Kooli saalis Munga 16

Viljandis 14.10.2009 kell 18.00 Viljandi Nukuteatri saalis Lossi 31

Tallinnas 15.10.2009 kell 17.00 Põhja-Eesti Pimedate Ühingu saalis Tondi 8a

Sissepääs vaba.

Etendused on saanud toetust Alfred Kordelini fondist.

Nägemispuudega inimeste teater tegutseb Helsingis Soome Nägemispuudega
Inimeste Kultuuri Edendamise Ühingus (Suomen Näkövammaisten
Kulttuuripalvelu ry).

Etenduste Eestisse tooja
MTÜ Kakora
Sülvi Sarapuu
kakora.sarasyl.com
kakora@sarasyl.com


esmaspäev, 28. september 2009

Neile, kes merel....


Kunagi lapsena lugesin, et meremeestel ja nende peredel on kombeks igal koosviibimisel korraks vait jääda ning tõsta klaas nendele, kes merel. Kuna peres ega lähemas tutvuskonnas ühtegi meremeest polnud, ei süvenenud ma sellesse suuremat. Tähenduse omandas see fraas minu jaoks alles täna 15 aastat tagasi.

See oli täitsa tavaline hommik. Äratasin tütred ja panin nende toas raadio mängima, kuna hommikumuusika ja uudised oli parim võimalus takistada neid uuesti magama jäämast. Ise läksin hommikusööki valmis panema. Äkki tormas vanem tütar järele ja kutsus kähku kuulama. Uudis tundus uskumatu...
Südame ümbert tõmbas külmaks - sel laeval töötas üks hea peresõber (hiljem tuli välja, et ei olnud seekord tema vahetus). Tütar jäi koju uudiseid kuulama, mina pidin tööle minema. Mõnel pool olid juba leinalipud väljas.
Mitme päeva jooksul, mil nimekirju koostati ja täpsustati, tuli ikka ja jälle ehmatusega tödeda, et kuidagi väga palju tuttavaid oli sinna sattunud... Kõigepealt maalt vastasnaaber, kelle pulmas oli mõned aastad tagasi käidud, päris mitu koolikaaslast ja muidututtavat, ning viimasena kekskkooliaegne pinginaaber - tema oli ka viimane, kelle ligi kuu aega hiljem Metsakalmistule saime saata.

Meri on ilus, igal aastaajal. Aga meri ei ole alati lahke ja sõbralik, merel on omad seadused. Mõelgem siis neile, kes merel...

laupäev, 26. september 2009

On silmi siniseid...



Aga ega see tähenda, et neid igaühele näidatakse :)



















Kui hästi meelitada, siis ikka näeb ka :P

reede, 25. september 2009

Pimekurdi neiu näitus tulekul

Alates 28. septembrist on Tartu Ruunipizza (Rüütli 2) kohvikus
võimalik osa saada Aet Narusbergi tarbekunsti personaalnäitusest. Aet
Narusbergi näol on tegu noore 22-aastase pimekurdist kunstnikuga,
kelle looming pakub kõigile kohviku külastajatele võimalust aeg
viivuks maha võtta, nautida lisaks kohvile ka kaunist ning erilist
kunsti.
Näitus avatakse kell 13.00.
Näitus jääb avatuks oktoobri lõpuni.
Näituse avamise ajaks valmib noore kunstniku koduleht, mille
aadressiks saab olema:
www.narusberg.com.


Kontaktid:
Piia Narusberg
tel:++372 510 2352
skype: piiana
piia@wibes.ee

Hea mees, kes lubabki....


Üks hea inimene noppis välja erakondade valimislubadused puuetega inimestele. Lubadused on kenad, saame näha, kuidas nende pidamisega jääb....

Valimislubadused Tallinnas:

IRL:

Puuetega inimesed:

Paigaldame vaegkuuljatele helipeegeldusseadmed Linnateatrisse ja Vene Kultuurikeskusesse

Linn asub toetama juhtkoerte väljaõpet ja nende hilisemat ülalpidamist

Soovides, et puuetega inimesed ja eakad saaksid võimalikult kaua elada iseseisvalt ja

turvaliselt omaenda kodus, osutame senisest laiemalt häirenuputeenust

Suurendame invatranspordi mahtusid

Tagame võrdsed võimalused puudega inimestele, kes kandideerivad töökohtadele

linnasüsteemis. Kindlustame liikumis-, kuulmis- ja nägemispuudega tallinlastele

ehituslike takistusteta liikumise avalikes kohtades ja üldkasutatavates hoonetes (sh

korraldades invaauditeid nii projekteerimise kui ehitamise käigus)

Võimaldame liikumispuudega inimestele nende erivajadustele kohandatud elamispindu.

Reformierakond

Võimaldame raske puudega inimestel tasuta sõitu ühistranspordis;

Suurendame puuetega inimestele mõeldud tegevustoetuseid läbi vastavate mittetulundusühingute

On lapsevankri või ratastooliga mugavam liikuda, sest rajame kõnniteid uuendades ja ehitades sujuvad peale- ja mahasõidu kohad

Näitame eeskuju pakkudes tööd ka puuetega inimestele sobivates linnaametites

On bussid, trollid ja trammid puhtad ning ligipääsetavad ka puuetega inimestele

On kurtide ja pimedate keskustel linnapoolne rahaline tugi

Keskerakond

Kahekordistasime eakatele ja puuetega inimestele hinnatõusude kompensatsiooni (2005. a. – 500 kr, 2009. a. – 1000 krooni). 2010. aastal tõstame selle toetuse pensionäridele ja puuetega inimestele 1200 kroonile, 2014. aastaks aga 2000 kroonile.

Hoiame piletihinna taskukohasena kõikidele abivajajatele (36 rühma).

Rakendasime tööle Eestis ainulaadse häirenuputeenuse eakatele ja puuetega inimestele; laiendame seda teenust kõikidele abivajajatele

Tagame invatransporditeenuse tööl ja koolis käimiseks liikumispuudega inimestele.

Vaimse Tervise Keskuse juurdeehitusega laiendame psüühikahäiretega inimestele mõeldud toetatud elamise ja rehabilitatsiooni teenust.

Puuetega noorte keskuse JUKS koondame Kadaka tee 153 hoonesse ja laiendame kohapeal toetatud elamise võimalust.

Koos riigiga rajame Tallinna Laste Vaimse Tervise Keskuse.

Sotsiaaldemokraadid:

Tagame puuetega inimeste juurdepääsu linna hoonetele.

Suurendame parkimiskohtade arvu linna sotsiaalobjektide juures.

Tagame abivajajatele hooldekodu koha.

neljapäev, 24. september 2009

Edusammud solgirindel


Alles ma siin vihastasin Tallinna Vee kanalisatsiooniehitajate peale. Esialgu tundus, et tuleb veel suuremat sorti sõda maha pidada, seda enam, et esmaspäeval helistas tehnilise järelevalve tegelane ja väitis, et kõik on ju projekti järgi, enam ei saa midagi ümber teha ka. Väitis, et on just koha peal vaatamas (mind ennast polnud parasjagu kodus) ja pole hullu midagi, saab küll toru puu alt läbi panna, mis siis ikka niiväga on, kui see ka maha võtta oleks vaja, väike põõsataoline nagu see on.
Arutasime siis telefonis asja, mina kippusin juba ärrituma, sest kogu asi oli ikka väga ebaloogiline. Pealegi olin juba keskkonnatalitusest uurinud, nemad jälle väitsid, et kuna tegemist elus puuga ja karjuvat hädavajadust mahavõtmiseks pole, maksab see lugu 15 000 nagu nalja. No ei lähe mitte!
Muidugi oli helistajal küsimus, miks ma alles nüüd lärmi tõstsin ja mitte projekteerimisfaasis, seletasin siis teabmitmendat korda, et ma pole projekti ega projekteerijat näinudki, minu käest pole keegi midagi küsinud ega kooskõlastust tahtnud. Lubas uurida, kuidas ikka krundi piires trass planeeritud on, aga suurt lootust ei andnud.
Mõtlesin, et nii kergelt ka alla ei anna.
Eile aga helistas sama mees uuesti ning küsis, kas ma oleksin rahul, kui nad selle liitumispunkti minu soovitud kohta tõstaksid. Loomulikult olen, see ju kõige lihtsam ja loogilisem lahendus! Helistaja kiituseks peab ütlema, et ta tunnistas tehtu projekteerimisveaks ja seega pääsesin mina kiusliku muti tiitlist :P
Siit järeldus: alati tasub oma õiguste eest võidelda, igal pool töötavad inimesed ning kokkuleppeid on võimalik saavutada.

esmaspäev, 21. september 2009

Juba algas!


Rahvusvaheline kurtide nädal nimelt.
Aga pole hullu, suuremad ettevõtmised on niikuinii nädalalõpul ja kõik soovijad jõuavad veel osalema.

Teie olete väga oodatud rahvusvahelisele kurtide nädalale järgmise ajakavaga:

17. - 28. september kell 10.30 - 18.00 Tallinna Fotomuuseumis (Raekoja tn 6)

Kurtide maali- ja fotonäitus
Sissepääs 7 krooni

23. september kell 14.00 - 18.00 Tartu kurtide mess Tasku kaubanduskeskuses
Müügil on kurtide tehtud asjad ja näidatakse kurtide tehtud lühifilme.
Samuti tutvustatakse kuulmispuudega inimeste abivahendeid.
Avatud kõigile

25. september kell 14.00 - 18.00 Tallinna kurtide mess Viru kaubanduskeskuses
Müügil on kurtide tehtud asjad ja näidatakse kurtide tehtud lühifilme.
Samuti tutvustatakse kuulmispuudega inimeste abivahendeid.
Avatud kõigile

26. september kell 13.00 - 14.00 vabaõhuüritus Tallinna Raekoja platsil
Avatud kõigile

Messidel on üks oluline kaubaartikkel spetsiaalsed suitsuandurid. Viimane aeg on neid muretseda, sest Päästeameti loaga saadud pikendus lõpeb 1.oktoobril (mis ju kohe ukse ees) ja sellest päevast alates on andur kõikidele kohustuslik!

Voonakeste vaikimine?


No nii, juba paar päeva on kahinat tekitanud Tiina Jõgeda artikkel viimases Ekspressis ning ega see kahin veel vaibunud ole. Ajakirjanduseetikast ma ei räägi, seda las teevad need, kes selleks kutsutud ja seatud (ja on juba rääkinud kah). Ajastus muidugi oli "super"....

Aga selle loo kommentaarides ja vastukajades tekitas minus õõvastust üks mõte (mida väljendati õnneks siiski vähem, kui kartsin). Nimelt - miks julgeb keegi avameelselt rääkida sellistest asjadest? Miks üldse oma muredest kirjutada? Need kuuluvad ainult kitsale ringile ja meid teisi palun sellega mitte tülitada! Ning et see paraku erand pole, olen märganud varemgi, mitmete samalaadsete lugude korral (on ju neid ajakirjanduseski küllalt olnud).
Sellise suhtumise põhjusi arvan olevat kaks.
Esimene ja hullem muidugi see, et niisuguste lugude kuulamine ja lugemine eeldab mõningastki empaatiavõimet. Paljud aga ei taha tunnistada, et seda neil lihtsalt pole või kui on, siis ainult niivõrd kui iseenda ja oma pere jaoks tarvis. Võõras mure on ebamugav, sellest ei taheta midagi teada.
Siit järeldubki teine põhjus - mingi ugrimugrilik arusaam, et oma asjadega tuleb ise hakkama saada, mitte oodata toetust ja abi väljaspoolt. See suhtumine laieneb paljudele elualadele, sa pead olema rõõmus, terve ja rahulik ning kui sul ka parasjagu hästi ei lähe - keep smiling! Ära kurda, ära palu abi, ära riku teiste tuju... Või vähemalt arvesta sellega, et sinu avameelsus võidakse sinu vastu pöörata, kui sobiv juhus tuleb...

Ma ei tea, see pole ju alati nii olnud... Vähemalt meie vanemas külaühiskonnas küll mitte. Siis oli ümbruskond ikka toeks ja abiks ning mitte niivõrd sõnades kui tegudes. Millal suhtumine enesekeskseks muutus?

Olen ise kogenud, et mure õiges kohas ärarääkimine toob taha terve toetusgrupi, üsna sageli ka abi ja lahenduse. Kui aga kõik endale hoida, vaikides kannatada ja leppida, on tagajärjeks palju suuremad probleemid.

Inimene ei ole loodud üksi olema, ta vajab teisi inimesi enda ümber. Kui neilt ka muud abi ei saa, on olemas õlg, mida märjaks nutta, on lohutus, on lootus...
Alati ei ole vaikimine kuld...

laupäev, 19. september 2009

Sa ei näe mind!





Peitu saab pugeda ju mitut moodi. Küll põõsasse, küll põõsa taha, aga ka päris ootamatutesse kohtadesse... Valikut on...

reede, 18. september 2009

Näpatud kiri

Üks tuttav juhatas laheda teksti juurde, aga tegelikult on see päris mõtlemapanev....

Isa kõndis poja magamistoast mööda ja vaatas, et voodi on kenasti
tehtud ja tuba korras. Seejärel nägi padjal ümbrikku, millel kirjas

"Isale".
Isa avas halba aimates ümbriku ja luges värisevate kätega poja kirja.

Kallis isa,

Mul on äärmiselt kahju sulle kirjutada. Ma pidin oma tüdruksõbraga siit majast lahkuma, et sinu ja emaga stseeni ei tekiks. Ma olen Stacy'ga tõelise armastuse leidnud ja ta on nii kena.
Aga ma tean, et te ei võtaks teda omaks kõikide nende keharõngaste, tätoveeringute ja liibuvate mootorratturi riiete pärast ja ta on minust ka oluliselt vanem. Aga asi ei ole ainult kires. Isa, ta on rase ka. Stacy lubas, et me saame väga õnnelikuks. Tal on oma järelhaagis-majake metsas ja terveks talveks küttepuid. Me unistame veel paljudest lastest. Stacy on avanud mu silmad ses osas, et marihuaana ei tee tegelikult kellelegi halba. Me hakkame seda ise kasvatama ja siis vahetame ecstasy ja kokaiini vastu. Vahepeal aga peame palvetama, et maailmas leitaks AIDSile ravi, et siis Stacy saaks ka terveks. Ta väärib seda. Aga isa, ära muretse, ma olen 15 aastane ja oskan enda eest hoolitseda. Ühel heal päeval tulen kindlasti teile külla, et te oma lapselapsi näeksite.

Armastusega,
Sinu poeg.

PS. Isa, loomulikult pole eelnev jutt tõde. Ma olen Tommi juures. Tahtsin sulle lihtsalt öelda, et elus on hullemaid asju kui minu kapi keskmises sahtlis olev lõputunnistus. Ma armastan Sind. Helista kui on ok koju tulla :)

neljapäev, 17. september 2009

Kanalisatsioonirindelt


Umbes kuu aega tagasi paistis, et õnn hakkab ka meie õuele jõudma - algas meie tänava kanalisatsioonitrassi rajamine. Halleluuja!

Nädalapäevad tagasi jõudis kaevamisjärg ka meie maja ette siis. Ajutised ebamugavused - suurte masinate liikumine, kogu maja värisemine jne - olime nõus tulevaste mugavuste nimel ära kannatama, seda enam, et tööd tehti rangelt 9-sast 17-ni ja nädalavahetusel oli vaikus.

Kuid nädala algul tabas mind ebameeldiv üllatus. Tulin koju lõunale ning avastasin, et meie liitumispunkt on juba paika pandud, kuid kolm meetrit õigest kohast eemale. Töömehed ütlesid, et nemad kaevasid rangelt projekti järgi ning seal nii just oligi. Selge see, et neile antakse joonis ette ja ega mul nende vastu pretensioone polegi. Palusin siis, et nad kraavi enne kinni ei ajaks, kui asja uurin.

Kuhugi mujale polnud helistada kui Tallinna Vee klienditeeninduse üldnumbrile. Seal kuulati kenasti ära, prooviti mind tehnilise järelevalvega ühendada, kuid ei õnnestunud. Lubati info edasi anda ja hiljem kontakti võtta. Nii ma ka töömeestele ütlesin.
Õhtuks oli kraav muidugi kinni aetud. Arusaadav, lahtine kraav võib ju ohtlik olla. Helistasin uuesti samal numbril, sealt öeldi, et täitsa teavad, aga tööd nii palju, pole veel jõudnud. Kui valesti, siis loomulikult tuleb ümber teha, ärgu ma muretsegu.
Nüüd on mitu päeva kulunud, ei kippu ega kõppu.

Mis siis valesti on?

Loogiline oleks olnud, et liitumispunkt pannakse sinna, kuhu läheb majast äravoolutoru, et solgivesi saaks otse kanalisatsiooni voolata. Kui eelmisel aastal trassi jaoks mõõtmistöid tegemas käidi, siis ju küsiti minu käest, kuhu ma seda liitumist tahan, kus see settekaev siis on. Märgiti kenasti skeemile ka.

Rohkem ma vastavaid asjamehi näinud pole. Projekti ka muidugi mitte (selle kohta öeldi, et projekti saan koos liitumislepinguga). Mul on kuri kahtlus, et projekteerija ise pole kohapeal käinudki, joonistas trassi nende mõõtmiste järgi.

Millega muidu seletada, et nüüd on liitumispunkt paigutatud nii, et sellega ühendumiseks on vaja paigaldada üks 90-kraadine ja üks 45-kraadine torupõlv - seega ummistuste tekkimise võimalus juba sisse programmeeritud asjale. Lisaks on see otse joogivee sisendtoru kõrval. Mis aga kõige hullem - kui sellise kava järgi ühendustoru paigaldada, tuleb läbi kaevata ühe puu alt, seega puu maha võtta. Keskkonnateenistus kasseeriks selle loa eest 15 000 krooni nagu nalja.
Teine võimalus oleks muidugi pool kööki maha lammutada ja kogu toru ümber tõsta, aga see on juba enam kui nõme.

Ma ei saa aru, miks ma pean kõrgharitud inseneridele sellist asja puust ja punaseks ette tegema (õnneks olen ise kah kõrgharitud insener ja suudan nendega samas keeles suhelda).
Vähemoluline pole ka rahaline külg - kuna krundisisene osa tuleb oma kulu ja kirjadega rajada, on ikka suur vahe, kas meetreid on üks või kolm.

Ma ikka loodan, et asi laheneb enne tänava asfalteerimist. Mis kasu mul kogu sellest suurest tööst siis on, kui ma tehnilistel põhjustel töö vilju kasutada ei saa... ja lisaks kuulsin töömeestelt, et ka kõrvalmajaga on samalaadsed probleemid...

kolmapäev, 16. september 2009

Üle barjääri


Eelmine lugu tõi kaasa mõned anonüümsed ja õelad kommentaarid ametnike aadressil. Kustutama ma neid ei hakanud, aga nõus nendega ka ei ole.

Mulle endale meenus üks aastatetagune lugu.

Aasta oli siis 1993. Pidin grupiga minema Soome kursustele ning kuna tollal veel viisavabalt liikuda ei saanud, oli vaja muretseda grupiviisa. Kursus pidi algama sügisel, kuid ühel kevadisel päeval öeldi ootamatult, et olgu nüüd kähku passid toodud, minnakse viisat tegema. Minul polnudki veel sinist passi, vana Nõukogude passiga aga viisat ei antud enam. Aega oli vaid paar päeva ning mõtlesin, et jääb see kursus mul ära. Reedene päev pealegi...
Kihutasin siiski Nõmmele elamuvalitsusse, et sealt vajalikke pabereid saada (tollal käis see ju nii). Vastuvõtuaega polnud, aga kui mure ära rääkisin, tehti need paberid kohe valmis ning võisin kesklinna passilauda tormata. Sealgi polnud ametlikku vastuvõtuaega, kuid passilaua juhataja võttis dokumendid vastu (õnneks oli mul tänu Eesti Kongressile isikukood olemas) ning kolme päeva pärast sain passi kätte.
Kursustel sai käidud.
On hiljemgi juhtunud, et ametnikud on nõus olnud ennast ja klienti lahutavast barjäärist üle astuma ning võimaluste piires vastu tulema. Loomulikult ei tohi sellist vastutulekut kuritarvitada, kuid ei saa öelda, et ametnikule inimese mure üldse korda ei lähe.
Igal pool on omad reeglid ning on selge, et neist tuleb kinni pidada. Kui aga reeglite piires saab inimlikult suhelda, jäävad rahule mõlemad pooled.

esmaspäev, 14. september 2009

Kas linnaametnik võib lõunal käia?


Oli vaja üks paber Tallinna linnavalitsusse viia. Asjaga juba kiire ka, sest eelmisel nädalal saadeti mind tagasi - paberi koostaja oli näpuka teinud, pidin laskma selle ära parandada. Tekkis päeva sisse sobiv auk, võtsin selle parandatud paberi ja kablutasin linnavalitsusse. Ametnik oli täitsa olemas, aga teatas, et tema kavatseb nüüd lõunale minna, tulgu ma tunni aja pärast tagasi.
Piiksatasin, et mina kasutan ka oma lõunaaega asjaajamiseks, pealegi käskis ta ise just täna tulla ning pole kuskil kirjas ka, et lõuna on. Mõtles hetke ja võttis paberid vastu, aega kulus selleks vaevalt minut.

Loomulikult on ametnikul õigus puhkepausile ja lõunasöögile, aga sellekohane info võiks ometi linnakodaniku jaoks üleval olla. Lihtsam ametnikul, lihtsam kodanikul. Kõik ei ela ega tööta kesklinnas ning ei saa tööajast asju ajamas käia. Kui aga ette teaks, oleks võimalik oma liikumisi planeerida.
Minule oli üllatus ka see, et kuigi kirjade järgi on teenindussaal lahti kella 17-ni, on vastuvõtt ainult kella 16-ni. Kah ebakõla...

Öine kodutee


... algusega kõrtsist.....




No ajas naerma, pidin selle ka fotojahti lisama....

pühapäev, 13. september 2009

Jää jumalaga, Pille!


Eile öösel suri Maarjamõisa haiglas teoloogiadoktor Pille Valk.
Need, kes teda tundsid, teavad, millise sooja ja südamliku inimesega oli tegu. Rõõmsameelne, alati valmis kuulama ja toetama, ikka hea nõu varuks.
Pille erialaks oli religioonipedagoogika. Ta oskas oma kuulajaid panna maailma nägema läbi laste silmade, oskas puust ja punaseks teha, kuidas keerulisi küsimusi lapsele lihtsaks seletada. Mõnigi kord näitas ta asju hoopis omapärasest vaatenurgast, väikesed krutskid olid jutus sees. Kas keegi teine oleks tulnud näiteks selle peale, et osta kilo komme ja need üksipäini ära süüa? Aga Pille ütles, et tema on selleks küll võimeline, sedasi säästab ta lapsi hambavalust ja aukudest :P
Rahu olgu Sinuga, kallis Pille!



Edit: Pille saadetakse puhkama neljapäeval, 17.septembril kl 12 Tartu Jaani kirikust.

laupäev, 12. september 2009

Öös on asju...









Öiseid pilte on mul üsna vähe - lihtsalt ei oska öösel pildistada...
Kui endale statiivi hankisin, hakkasin proovima. Seebikaga tehtud pildid suurelt vaatamist ei kannata, kvaliteet jääb allapoole arvestust. Kahjuks polnud ka aega neid vaateid nüüd peegliga üle pildistamas käia, kuid minu jaoks on neis piltides emotsioon sees. Peegliga läks algul ka kõik lausa koba peale, muinastulede öö on selle ilmekas tõestus. Viimaste piltidega hakkasin asjast juba aru saama. Aasta pärast ehk on selles teemas juba midagi sellist välja panna, mis ka nõudlikumat vaatajat rahuldaks. Seekordne valik siis niisugune....

neljapäev, 10. september 2009

Kopeeritud lugu


Tiia loal panin koopia endalegi.


Seekordse blogipidaja nimi on hea lapse nimeline.
Uurime järgi, kas ta seda ka siin elumere lainetel on...


Tere Kukupai!


Sind lugedes jääb mulje, et Sa eladki blogimaailmas, Sul on kolm blogi, kuhu pidevalt tekste ilmub. Sul on fotoblogi Nagis. Sa oled ema; vanaema. Käid tööl, mõtled abivajajate peale jne.
Kust selline energia? Kas sa
soovitaksid teistelegi sellise tempoga elu?
On sul enda meelest tempokas elu?

Elutempo on just nii kiire kui igaüks endale ise teeb. Seega ei oska ma soovitada ega laita.
Aga et ma just blogimaailmas elaksin - no seda ka päriselt ei ole. Kui keegi tähele pani, on viimasel ajal eriti üsna pikad pausid sisse tulnud. Kui midagi öelda on, eks selle aja ikka leiab, et klahve klõbistada. Kuna olen oma olemuselt ööloom, saabki palju asju siis tehtud, kui ülejäänud pere magab, kaasa arvatud fotode sorteerimine ja töötlemine, päeva jooksul pole muud kui võta ja riputa üles.
Energiat annab kõige rohkem see, kui mingi asi, mis mulle endale väga korda läheb, saab ära tehtud. Muidugi on ka minul perioode, mil ei tahaks kätt ega jalga liigutada, peab end lausa sundima. Enamasti on pärast aga hea meel, et ikka sai ette võetud.
  • Sa kirjutad palju sellest, mis Su ümber toimub, erinevatest elusituatsioonidest, väärkohtadest jne. Millise valdkonna alla sa oma leivatöö paigutad?
Kõige lühemalt võib öelda, et töötan inimestega, sageli nende elu pöördepunktides.
Aga üldiselt - üheksa ametit ja kümnes nälg just ei ole, aga paksuks ka pole õnnestunud end süüa..
  • Kui Sulle öeldaks ühel päeval, et Sul on võimalus ükskõik millises seriaalis või tõsielu saates osaleda, siis millisesse sa läheks ja millisesse mitte mingil juhul ei osaleks?
Ma olen osalenud saates "Inimeselt inimesele" ja seda tüüpi asjades olen edaspidigi nõus osalema. Aga igasugused seriaalid jätan 15 kuulsuseminuti jahtijatele :P
  • Blogiomanikud on teinud ka "reality" kokkusaamisi. Ka Sina oled neis osalenud. Kas blogipidajad on oma kirjutatud sõnade "nägu"? On need toonud sulle pettumisi või vastupidi üllatusi?
Mitmeid blogijaid olen enne juba reaalelus tundnud, seega nemad mulle üllatusi eriti ei valmistanud. Paljudega olen tõepoolest blogi vahendusel tutvunud ja need on olnud meeldivad kokkusaamised. Blogi on ainult üks osa inimesest, reaalis saab temast näha rohkemat.. Muidugi on blogi kirjutaja nägu, aga nagu näoilmeid on väga erinevaid, võib üks inimene kirjutada ka erinevaid blogisid. Isiklik tutvus annab võimaluse lugeda blogikirjutiste ridade vahelt, aitab mõnikord aru saada, miks just nii ja mitte teisiti.
Ühel kokkusaamisel üllatas mind ennast, et mind oli ette kujutatud hoopis teistsugusena, seda just välimuselt.

  • Kui saavad kokku ainult teatud blogipidajad, kas sa ei arva, et ülejäänud lugejad hakkavadki neid selliseks "oma seltskonnaks" pidama, kes ainult teineteisele kirjutavad ja loobuvad nende lugemisest?
See oht on isegi olemas. Samas on suur hulk blogisid, mida peetaksegi kindla ringkonna jaoks ning kõrvalseisjalele pole neis midagi huvitavat. Loetakse ikka seda, mis huvitab ja ennast kuidagi puudutab.

  • Blogimaailm on ka paras seebikas. Siin leidub igasuguseid tegelasi ja nagu korralikus seebikas ikka, ka üsnagi ootamatuid sugulussidemeid. Kas ja millise blogipidajaga oled Sina siinses "blogiseebikas" sugulane?

Eks aja jooksul ole minu blogidesse jõutud igasuguste kummaliste seoste otsinguil teiste blogijatega. Aga konkurentsitult parim küsimus oli: "Kas Kukupai on Ninataga ämm?" Arutasime omavahel ja leidsime, et kui Ninataga mees lubab mul end adopteerida, miks siis mitte. Seega - asi on töös ja loodetavasti mõne aja pärast võib sellele küsimusele jaatavalt vastata :P

  • Mis on Sinu meelest blogimise plussid ja miinused? Kas kellegagi otse tuttav olla pidurdab blogimist ja teemasid millest blogid?

Üks suur pluss minu jaoks on, et kirjutamisoskus ei lähe rooste. Lisaks suur virtuaaltuttavate ring, kellega on huvitav suhelda. Boonuseks võib lugeda , et mõnigi asi, mis muidu ununeda võiks, saab talletatud. Endalgi vahel huvitav vanu kirjutisi üle lugeda ja üllatuda - vaat kuidas ma siis mõtlesin!
Miinuseks võiks ehk olla, et blogimina ja reaalmina võivad kellegi jaoks sassi minna või samastuda.
Isiklik tutvus küll blogimist ei pidurda, lähtuda tuleb reeglist, et ei kirjuta midagi, millest inimesega otse rääkida ei saa. Ja loomulikult teiste privaatsus kuulub arvessevõtmisele. Aga see reegel kehtib ju reaalelus ka, nii et ei mingit jalgrattaleiutamist.

  • Kellele Sa blogid?
Kõigile, kes lugeda tahavad. Isiklikud ja kitsa ringi jutud on parooli all.
  • Ootad Sa oma blogis dialoogi?
Päris kindlasti ootan. Vahel päris kurvastab, kui viskan õhku teema, mis mind ennast väga puudutab ning ühtegi vastukaja ei tule. Samas mõnikord juhtub ka, et kommentaarium sahiseb mingi kõrvalise detaili ümber, peateemast vaadatakse sujuvalt mööda...

  • Kui paljusid blogisid loed ning on Sul kindel teemavaldkond keda jälgid?
Igapäevasesse kohustuslikku ringi kuulub kümmekond blogi, pidevalt hoian silma peal ikka päris mitmekümnel (ega kõik iga päev kirjuta ka). Pisteliselt kiikan teisi ka, kui midagi huvitavat silma jääb. Vahel jääb mõni blogi kauemaks unarusse ja siis kui aega rohkem, lappan kõik vahepealsed kirjutised läbi. Teemaks on ikka elu ise kogu oma mitmekesisuses.

  • Paluks ka ühesõna vastused valik küsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio":

1. Sinu lemmik sõna? polegi, iga sõna õigel kohal on ilus
2. Sõna, mis Sulle ei meeldi? Võimatu
3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)? Püha Peetrus küll! ja kui asi päris hull - sh*t (läbi hammaste)
4. Millist teist ametit tahaksid proovida? Mida ma veel teinud pole? Vormel-1 piloot ehk?
5. Millises ametis Sa ei tahaks olla? Poliitik
6. Mida Sa sooviksid, et Jumal Sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse? Jälle üks blogija ja nagistaja! Hm, ma pean netti juurde panema...

Tänud Kukupaile! Toredat sügist ja kergeid klahve!

teisipäev, 8. september 2009

Peast kah piltnikud!


Hoiatus - fotograafiaga tegelemine mõjub pehmendavalt teie ajudele!

Eile õhtul sai vahelduvas koosseisus kokku punt blogijaid, kes kõik ka kaamerat kaasas kannavad. Alguses oli meid kolm naisterahvast. Esimene jutt oli kohe, et siit nurgast peaks ühe hea pildi saama ja proovisime muidugi järele. Sai pilti ja isegi mitu.
Seejärel kulus ära väike kehakinnitus. Kuna samasse kohta sai kokku lepitud ka kohtumine ühe meessoost fotoblogijaga, keda aga veel kohal polnud, mõtlesime korraks õue jalgu sirutama minna, kui oodatu saabus. Jätsime ta seltskonna kõige kenama daamiga mõneks hetkeks aega veetma (olgu öeldud, et varasemast nad tuttavad polnud), aga kuna just see daam meie plaanidest suurt ei teadnudki, olid nad õite kohmetunud.

Aga polnud kaua aega mõelda midagi, kokkusaamise eesmärk oli ikkagi fotojahtijate näituse kokkupanemine. Jutt läks ikka üsna konkreetseks - seal ja seal tutvusi on? seda või seda proget on? seda ja seda oskad pildiga teha? üldse, mida oskad, et näituse kokkupanemisel sust kasu oleks? Aga esialgse plaani saime tehtud, täpsemalt kirjutab jahikuninganna fotojahi blogis. Ja me ei ehmatanudki seltskonna ainust meeshinge ära, nagu hiljem välja tuli :P

Meesterahvas lahkus oma radadele, üks daam läks koolituma, kaks järelejäänut aga otsisid kõrgema koha, kust häid linnavaateid klõpsida. Varsti lisandus kolmas, sedapuhku ilma kaamerata. Kui minu uut masinat nägi, läksid silmad särama ning loomulikult palus proovida. Sai temagi päris mitu kena pilti oma varude täienduseks.

Juttu jätkus tükiks ajaks, ikka põhiliselt pilditeemadel. Siis oli aeg laiali minna. Mina suundusin bussile ning klõpsisin veel peatuseski. Bussis sihtisid silmad veelgi taevast, see oli nii ilusaks läinud... Paraku selleks ajaks, kui kodupeatusse jõudsin, oli enamus sellest ilust kadunud. Midagi ju veel oli, aga mitte päris see...

Üldse vaatangi asju selle pilguga, kuidas see kaamerast võiks paista ning mis nurga alt kõige parem oleks pildistada. Nagu me enne järeldusele jõudsime, on pildistamine haigus, millest ei paraneta. Minul oli küll üsna pikk kaamerata periood, aga retsidiiv on seda hullem :P


esmaspäev, 7. september 2009

Meedia- ja keeleminutid


Laupäevane õnnetus Pärnu jalgratturitega on leidnud tohutut meediakajastust. Kuna olen hukkunutega üsna lähedalt seotud, jälgin seda muidugi teravdatud tähelepanuga.
Eks iga väljaanne kajasta oma nurga alt ja kommentaariume väga ei taha vaadatagi, seal on ütlemisi seinast seina. Kuid tundub, et ega Õhtulehe ajakirjanik ise ka oma loo alla rohkem vaata, treis jutu valmis ja lasi selle oma elu elama. Millega muidu seletada, et kuigi on juhitud tähelepanu mõnedele fakti- ja keelevigadele, pole neid siiani netiväljaandes parandatud (paberlehega muidugi pole midagi enam teha).

Esimene viga, mis mulle kohe ühes alapealkirjas silma torkas, oli VIIBATUD leerikool. Kurtide suhtluskeeleks on viipekeel ning selles keeles suhtlemine on viiplemine, seega oleks korrektne olnud VIIBELDUD leerikool.
Viibata võid oma tuttavatele või ka võõrastele - tule siia, hoia eemale jms. ÕS peaks ikka ajakirjaniku töölaual olema, mitte kuskil kapipõhjas.

Teine faktiviga, millele ka tähelepanu juhiti, oli hukkunute kool. Tartu Hiie Gümnaasiumi pole olemas, on Tartu Hiie kool, hukkunud aga õppisid hoopis Tallinna Heleni koolis.

Kuidagi ei saa kiitmata jätta Kanal 2 Reporter+ teemakäsitlust. Põhjalik taustatöö, korrektne ja väljapeetud keelekasutus, väga ilus muusika... No aga ma lubasin Jürgenil kõrvad tuliseks teha, kui see teistmoodi oleks olnud...

laupäev, 5. september 2009

Kunsti ja gunsti




Tänavalt leiab mõlemat. Aga mis on mis? Eks seda pea igaüks ise otsustama...

reede, 4. september 2009

Erinevad vaatenurgad


Siit leidsin vinge pildi! Just nii see ju on....

neljapäev, 3. september 2009

Kanastumise kaitseks


Nii et nüüd on siis meie uuriva ajakirjanduse lipulaev Delfi taas kord üritanud tõestada, et lapse saamine mõjub ajutegevusele kahjulikult. Linkima ei hakka, kes teab, see teab ja kes ei tea ning huvi tunneb, leiab ise üles.

Ega ma poleks ise kah seda lugema sattunud, kui mitte paar pooltuttavat "kanaaju" poleks oma blogides asjale tähelepanu juhtinud.
Nojah, ei midagi uut siin päikese all...

Olid ajad, mil olin ise sama kanastunud ja veel kolm korda järjest. Tõepoolest, enamus vallalisi ja lastetuid sõpru kadus vaikselt silmapiirilt, suhtlusringkonna moodustasid pikka aega väikelaste emad ja põhiteemad omavahel olid teadagi mis. Blogisid tollal ju veel polnud, kuskilt aga oli ju vaja tuge ja nõu saada...

Mäletan ka väga hästi tollaste naiste- ja noorteajakirjade (niipaljukest kui neid siis oli) õpetusi stiilis: kui mees töölt tuleb, ärge tormake talle kohe tite uusi saavutusi ette kandma, ta on ju väsinud, laske veidi puhata ja kuulake, mis tal rääkida on; olge mehe jaoks ikka ka atraktiivsed, lööge end kodus üles (hm, röökiva ja gaasivaludes tite kõrvalt meiki ja prantsuse maniküüri vist ikka ei tee?); jälgige ajakirjandust, et oskaksite seltskonnas päevateemadel kaasa rääkida jne jne...

Üsna aktsepteeritav oli ka see, et mees läks sõpradega välja, naine jäi lastega koju - sest kuhu ta need ikka jätab ja pealegi pole temaga millestki rääkidagi, mees kurtis sõpradele õlleklaasi taga oma rasket elu.
Pole siis imestada, et ühiskondlik surve sundis naisi võimalikult ruttu tööle tagasi minema - muidu ju nagu polekski inimene.

Õnneks on see "kanastumine" üldjuhul mööduv nähtus ning ma ei usu, et ükski naine jätaks selles hirmus lapse saamata. Ning vähemalt need kanablogid, mida mina kas tihedamalt või pisteliselt jälgin, on küll väga nauditavad. Elu lihtsalt on selline, kirju ja mitmekesine ning ruumi peaks olema nii tšiki- kui kakablogidele...

kolmapäev, 2. september 2009

Valitsus mõisteti süüdi diskrimineerimises


Pretsedent on loodud, seega peaks tulevikus kergem olema.


Verstapost võrdsete hariduslike võimaluste loomisel kurtidele õpilastele: Flaami valitsuse üle mõisteti kohut seoses diskrimineerimisega.

Genti kohus mõistis Flaami valitsuse süüdi seoses keeldumisega pakkuda puudega inimestele piisavaid võimalusi. Nimetatud kohtuotsusega on arvesse võetud kolme kurdi õpilase ning nende vanemate nõudmisi. Flaami Kurtide Liit on tulemusega väga rahul.

2009. aasta märtsis esitasid neli lapsevanemat ametliku kaebuse Flaami haridusministrile ja erinevatele Flaami koolidele ning nõudsid oma kurtidele lastele ligipääsu võimaldamist kaasavale haridusele. Lapsevanemad olid olnud tunnistajaks sellele, kuidas tänu liiga väheste õpinguteks eraldatud tõlketundide tõttu on nende lapsed sunnitud ligemale poole õppeajast jääma ilma ligipääsust haridusele ning võimalusest suhelda. Kõnealustel lastel oli viipekeele tõlketeenust võimalik kasutada keskmiselt ainult 7 õppetundi 30-st. Samuti ei olnud lapsevanemate arvates senine tõlketeenuse taotlemise süsteem piisavalt läbipaistev ning objektiivne.

Genti kohus mõistis Flaami valitsuse süüdi diskrimineerimises, sest eelmainitud tõlketundide arv peegeldab tahtmatust pakkuda puuetega inimestele piisavalt võimalusi. Kohtunik viitab seejuures teaduslikule uuringule väites, et praegu pakutava tõlketeenuse tundide arv ei ole piisav selleks, et kurdid õpilased saaksid haridust omandada.

Kohtunik nõuab Flaami valitsuselt diskrimineerimise lõpetamist ning eelpool mainitud kolme õpilase tõlketeenuse suurendamist vähemalt 70%-ni kogu õppetööst. Otsuse mitte täitmise korral on karistuseks 250 eurot trahvi päevas. Kohtunik mõistis Flaami valitsuselelt igale õpilasele välja ka 650 euro suuruse valuraha moraalse kahju tekitamise eest. Otsuse kohaselt tuleb kohandada ka tõlketeenuse taotlemise protseduuri.

Juhtumi käsitlemisel aitas lapsevanemaid ja kõnealuseid õpilasi Brüsseli advokaadibüroo Stibbe. Süüdistuse valmistasid ette ning esitasid kohtule Leuveni Katoliku Ülikooli põhiseaduslike õiguste professor ja diskrimineerimist puudutavate küsimuste spetsialist Stefan Sottiaux ning magister Joos Roets. Kogu protseduuri toetas Flaami kurtide kogukonna esindajana toimiv Flaami Kurtide Liit (Fevlado).

Mõlema juristi arvamuse kohaselt on Genti kohtuniku otsus Flandria jaoks unikaalne, kuna see on esimene selletaoline avaldus, mis on seotud 10. juulil 2008.a. vastu võetud võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise määrusega. Nimetatud määruse kohaselt peavad nii Flaami riiklikud asutused kui eraettevõtted tagama puuetega inimestele piisavaid võimalusi ning keeldumise korral võib neid mõista süüdi diskrimineerimises. Sama nõue kehtib ka haridusasutustele.

Fevaldo on Genti kohtu otsusega väga rahul nimetades seda kurtidele õpilaste võrdsete hariduslike võimaluste loomise verstapostiks. Pärast enam kui kümmet aastat (mil flaami kurt õpilane sai esmakordselt võimaluse kasutada õpingutõlke teenust) on lõpuks tähelepanu väärinud ka kõikide kurtide laste ja noorte inimeste õigus võrdsetele hariduslikele võimalustele. Viimane on eriti oluline seetõttu, et Flaami kurtide koolid ei saa anda välja kooli lõputunnistusi, mistõttu need kurdid õpilased, kes soovivad ligipääsu kõrgharidusele ja tööturule, on sunnitud õpinguid jätkama tavakoolides. Viimane on võimalik ainult juhul kui tavakoolides on tagatud viipekeeletõlkide olemasolu.

Fevaldo loodab, et uus Flaami haridusminister tagab praegu ja ka tulevikus hädavajalike piisavate võimaluste olemasolu ja seda mitte ainult kõnealusele kolmele õpilasele, vaid kõikidele kurtidele lastele, noortele inimestele ja täiskasvanutele nii kesk-, kõrg- kui täiskasvanuhariduses.

Enama informatsiooni saamiseks võib võtta ühendust Fevaldo-ga: belangenverdediging@fevlado.be