Kuvatud on postitused sildiga pühadus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga pühadus. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 13. veebruar 2012

Praha kroonika - 3.päev: matk pakases

torn,milles igal pühapäevahommikul 15 min kajab kellamäng
muistsel kombel - nöörist tõmmates ja sügavalt kummardades
Pühapäev teatavasti on hingamispäev. Aga ega siis usinate seminaristide jaoks tähenda see, et saab kaua magada ja niisama lebotada. Isegi hommikusöök oli tõstetud pool tundi varasemaks, et seejärel rahvas kokku koguda, kõigile metroopiletid kätte jagada ja teele asuda, kõigepealt äärelinna.

Et meil eelmise õhtu külmetamisest juba kogemus olemas ja oli juba ette teada, et kogu pärastlõuna veedetakse värskes õhus, oskasime end korralikult sisse pakkida (ja isegi siis kippus külm vahetevahel näpistama). Kõik paraku nii ettenägelikud polnud...

Kuid hommikupoolik oli ette nähtud vaimutoidu jaoks ning nii sõidutati meid metrooga kuskile päris äärelinna ning lasti karges hommikuõhus veel veerandtunnike jalutada ühte pisikesse ja armsasse evangeelsesse kirikusse. Kirik asus just eramute ja paneelelamute rajoonide piirimail, oli säravvalge ümmargune ehitis. Sees soe, nii et joped-kasukad sai kenasti varna riputatud. Mahutas sadakond inimest, kui aga meie seminariste poleks olnud, oleks peaaegu tühjaks jäänud vist. Nagu pastor pärast rääkis, ei käigi teenistustel kuigi palju rahvast, rohkem on kirikusse asja nädala sees. Ning suurte pühade ajal eelistavad prahalased hoopiski linnast ära sõita.... Aga kogudus toimib, oma eluga ollakse rahul. Ega pole kerge olla protestant maal, kus juhtroll on siiski  katoliiklastel (mõelge kasvõi Jan Husile).

Lõuna oli samas lähedal, juba harjumuspäraselt toekas ja maitsev. Ning oligi aeg uuesti metroojaama jalutada. Ilm oli ka tunduvalt mõnusamaks läinud (kuigi vara rõõmustasime :P). Seekordne sõit oli pikem ning viis meid pärast ümberistumist teisele poole jõge, Praha kindluse lähistele. Algas kolme ja poole tunnine jalgsimatk mööda libedaid sillutisekive.

Kõike giidi räägitut ei jõua üle korrata, kindlus kujutab ju endast lausa omaette linnakest. Aga kui mõelda, kui paljud kroonitud pead on seda sajandite jooksul asustanud ja ehitistega täiendanud, siis võib öelda, et pilt oli ikka suurejooneline (isegi talvel). Praegugi on kindluses Tšehhi presidendi residents, toimib Tšehhi peakirik St.Vituse katedraal, kontserte saab kuulata Püha Jüri basiilikas....

Peab tunnistama, et katedraal oli küll suur ja võimas ning väga kaunis, kuid seda täielikult nautimast takistas paraku külm - väljas igatahes oli soojem... Vana kuningaloss on otse katedraali kõrval ning sellega ühendatud, kuningas läks missale otse oma ruumidest ning istus eraldi rõdul (praegu seda restaureeritakse). Katedraali lõunatornis helistab kellamees igal pühapäevahommikul kell 9 kelli 15 minutit järjest ning ikka muistsel kombel nöörist tõmmates ja iga tõmbe juures sügavalt kummardades.

Mäest alla mööda nn. Kuldset tänavat - ka praegu on see ääristatud kenade nukumajakestega, omaaegsete töökodade asemel paraku on enamuses suveniiripoekesed. 

Karli sild päevavalges kuigi suurt muljet ei jätnudki, mõned skulptuurid ehk olid paremini näha.... Silla otsas on ka Karl IV ise, kes paljude muude suurte tegude kõrval asutas ka Praha ülikooli - vanuselt kolmanda ülikooli Euroopas.  Veel paar peatust vanalinnas ning giidil oligi aeg lahkuda. Meie aga hakkasime kohta otsima, kus veidi sooja saada.

Mõnusa ja taskukohase kohviku leidsime tegelikult kohe, aga ega siis kohe istuma pääsenud - administraatorineiu palus oodata, kuni mõni laud vabaneb. Läks üsna tublisti aega. Sulasime üles, saime sooja ning arutasime, kas õhtul veel kuhugi minna või mitte. Kuna aga praktiliselt kohviku kõrvalt avastasime toidupoe - palju parema kui eelmisel päeval kohalike juhatatud supermarket - ostsime näksimised kaasa ja otsustasime sel päeval enam mitte külma kätte minna...

pühapäev, 4. aprill 2010

Päevakajaline


Head koksimist!

Kui muidugi enam midagi koksida on....

kolmapäev, 24. veebruar 2010

Siinai kroonika - 7.päev - käsulaudu toomas


Jälle kell kolm äratus, et kella neljaks bussis istuda. Seekord siis sõit mägedesse, täpsemalt Moosese mäele, mille jalamil asub 4.sajandist katkematult töötav Katariina klooster.
Väiksem osa grupist oli eesmärgiks võtnud tõusta mäetippu, suurem osa aga plaanis niisama jalutada ja kloostriga tutvuda. Mõte oli, et ehk jõuame mäeltki enne alla kui klooster võõrastele keskpäevapalvuse ajaks suletakse, paraku peab ette rutates ütlema, et see ei õnnestunud.

Kuna rahvas oli otsustanud, et sõidetakse välja hiljem, mitte keskööl, siis jäi ära võimalus nautida päikesetõusu mäel. Selleks ajaks, kui meie kohale jõudsime, oli päike juba kõrges taevas. Taganjärele pean tunnistama, et see oli siiski õige otsus - me ei pidanud järsul mägiteel koperdama pimedas suure rahvamassi sees ning saime mäel olla üksi.

Aga kõigepealt tuli mäele saada...
Teejuhiks kohalik beduiin, hakkasime reipa sammuga marssima. Alguses polnud vigagi, kuid üsna pea venis rivi pikaks. Beduiin kiikas vahetevahel üle õla, kui tagumised liiga kaugel, siis peatus veidikeseks. Niipea kui sabaots järele jõudis, jätkus kiirmarss. See muidugi tähendas, et puhata said eelkõige tugevamad, nõrgemad tegid paar sügavamat hingetõmmet, rüüpasid lonksu vett ja üritasid taas teistele järele jõuda.

Mina pole mingi treenitud tüüp, vastupidi - mingi aja pärast hakkasin juba vaikselt ennast haletsema - oli mul nüüd vaja siia tikkuda, jalakesed valutamas, hing paelaga kaelas. Aga tagasi pöörduda uhkus kah ei lubanud.

Esimeses suuremas peatuspunktis, kus beduiinid vist maailma kalleimat teed müüsid (15 naela ehk umbes 40 EEKi väike tassitäis), tekkis küll tunne, et siit ma enam edasi ei lähe. Kaks grupiliiget jäidki maha. Vaatasin üles, mäetipp polnud sugugi lähemale nihkunud. Kuid samas ootas hulk beduiine kaamelitega, et soovijaid raske raha eest (85 naela e. umbes 190 EEKi) viimase puhkekohani sõidutada. Näitasin kaamelijuhile viieeurost ja küsisin, kas sellest piisab. Mees noogutas ning mina otsustasin, et olgu ma pealegi luuser, aga ma võtan selle.

Kui selga istusin ja kaamel end õõtsudes püsti ajas, siis oli esimene mõte - kus siin turvavöö on? Natuke aega tegelesingi sellega, et end kramplikult kinni hoida, kuid rütmi kätte saades julgesin juba päris mõnuga ringi vaadata ja mahajäänud kaaslastele lehvitada. Kaamel muide läks üles kuristiku serva poolt, vahetevahel tujutses ning keeras end teele risti. Beduiini kurguhäälsed hüüded panid ta aga jälle õiges suunas liikuma.

Nii me siis läksime. Ülevalt tuli teisi kaameleid vastu, seljas peamiselt näomaskides jaapani turistid. Peatuspunktis sunniti kaamel taas põlvili laskuma, mina sain maha ja jäin teisi järele ootama. Kasutasin seda aega mägede pildistamiseks. Olgu öeldud, et see väike sohitegemine mu päästis.

Varsti olid teisedki järgi jõudnud, väike puhkus ning jätkasime teed. Ega kergem ei olnud kui alguses, rada muutus järsemaks. Nüüd aga ei saanud enam pooleli jätta. Lõpuks jõudsime platvormini, kus sile rada lõppes ja algas kivirahnudest tahutud trepp, mille üks munk kunagi aastasadu tagasi teinud oli. Trepiks oli seda küll palju nimetada, tegelikult olid need natuke siledamaks tahutud kivirahnud, ebaühtlase kõrgusega.

Beduiin keksles kergejalgselt ees, meie rühkisime järele. Astmeid pidi kirjade järgi olema 300, aga vaevalt meist keegi neid lugeda suutis. Mina igatahes mõtlesin vahepeal, et ma olen vist päris hull, et end niisugusesse kohta vedasin. Lugesin, et järgmised neli astet, siis tõmban hinge, järgmised viis või seitse (olenevalt astmete järskusest) ja nii edasi ja edasi. Siis hõikas keegi, et tipp juba siinsamas. Mõtlesin, et kui nii, siis lähen kasvõi käpuli edasi. No käpuli just mitte, aga vaevaline oli see minek küll. Ühel hetkel aga olin kohal ja vaade, mis avanes, oli tõepoolest võimas. Seal me siis olime - käputäis eestlasi, ümberringi ainult mäed ja taevas...

Allaminek oli kergem, läksime ilma ühegi peatuseta, kui oleks peatunud, oleks olnud palju raskem teed jätkata. Kloostriõuele jõudsime just keskpäevaks ja see tähendas, et me sinna enam sisse ei saanud, tuli otse bussi suunduda.
Meil oli plaanis tagasiteel kõrbes ka väike peatus teha, kuid bussijuht oli saanud korralduse kindlaks kellaajaks linnas tagasi olla, et lennujaama uutele turistidele vastu minna. Seega nautisime kõrbe vaid bussiaknast.

Igal juhul, kes tulevikus tahab sinna mäele minna, soovitan enne mitte kolm, vaid lausa üheksa korda järele mõelda. Samas - sellist elamust naljalt mujalt ei saa...

Pildil Moosese mäetipp umbes poole mäe kõrguselt

esmaspäev, 22. veebruar 2010

Siinai kroonika - 5.päev - Jeruusalemm, sa püha taevalinn


Paar tundi puhkust, koti lahti ja kinni pakkimine, veidi enese kohendamist ja oligi meil Nirtiga ning veel mõnedel reisikaaslastel aeg uuesti bussi istuda ning lasta end kogumispunkti viia, et ümber paikneda Jeruusalemma poole viivasse bussi. Sinna kogunes üpris kirju seltskond eri hotellidest kokku korjatud peamiselt venekeelseid reisilisi.

Kaks ja pool tundi läbi öise kõrbe, seekord veidi põhja poole ja olimegi Eilatis. Ligi poolteist tundi bussis tukkumist, enne kui lubati asjad võtta ja Egiptuse pinnalt lahkuda. Iisraeli poolel võttis meid vastu punt noori sõjaväevormis näitsikuid (mõni noormees kah hulgas), pooltel automaadid rinnal. Totaalne turvakontroll, seejärel järjekord passe näitama. Meid oli ette hoiatatud, et võidakse hakata pärima igasuguseid asju reisi eesmärgi, Iisraelis olevate sugulaste, isegi vanavanemate kohta. Nii hull päriselt ei olnud, ametnik vaatas passi ja lasi oma nime ning grupi numbri öelda. Mina sain lihtsalt läbi, Nirtil aga on perekonnanimes õ-täht sees ja seda lasti ikka mitu korda üle hääldada. Passi kohe tagasi ei antudki, kutsuti teine asjamees, kes talt mobiili ja kaamera ettenäitamist nõudis. Kaamerat tal polnudki, mobiil kontrolliti mingi pulgaga üle ning anti siis ka pass tagasi. Minu seljakott pani miskipärast turvakaamera vilkuma, paluti lahti teha, vaadati ja kehitati õlgu - pole ju midagi. Kaamerat ja mobiili isegi ei küsitud.

Teisel pool ootasid meid Iisraeli bussid, Egiptuse omi üle piiri ei lastud. Veel poolteist tunnikest sõitu laheservas, mille teisel poolel paistsid Jordaania tuled (väga uhke valgustus, peab mainima) ning olimegi Surnumere ääres. Randa pääses läbi turistilõksu - kohalik spa ja kauplus. Kõigepealt kohustuslik kosmeetikapresentatsioon, seejärel instrueerimine, kuidas merre minna ja välja tulla ning lastigi see rahvas rannale.

Ausalt öeldes ajas mõte hommikul kell seitse vette ronimisest algul judinad peale. Aga rahvast vees oli, miks siis mitte proovida. Üllatus-üllatus - vesi oli vägagi soe. Ujuda muidugi ei saanud, ainult vee peal hõljuda. Nägu ei tohtinud vette panna ning mitte mingil juhul vett alla neelata. Mulle mõni tilk sattus huultele ja jube soolamaitse oli küll. Vesi on sooladest nii küllastunud, et isegi lainetada ei jaksa. Rannas oli hullem soolarant kui talvistel Tallinna tänavatel.
Veest välja, duši alla, veidi puhkust ning uuesti vette. Aeg läks kiiresti ning juba hakati märku andma, et peaks nagu edasi sõitma. Rahvas laekus bussi, paljudel näpus suured kilekotid mitmesuguse Surnumere kosmeetikaga. Ilmus ka kohalik giid Irina, kes kohe mikrofoni haaras ja kiirkõnes vuristama kukkus. Paraku tundus, et suurem osa sellest vurinast läks kurtidele kõrvadele, sest ausalt öeldes oli raske eristada olulisemaid fakte muu jutu seast. Õnneks ma paljut teadsin juba ennegi.

Jeruusalemma sissesõit oli hingematvalt kaunis - mäeküngastel laiuv helevalge linn, päikeses säravad kuplid ja katused, ei mingit sudu ega tolmu nagu Kairos. Kõigepealt viidi meid ühele vaateplatvormile, kust avanes vaade peaaegu kogu linnale. Giid näitas ühele ja teisele poole, puistas fakte nagu käisest. Paraku ilmnes siin ka tema kõige suurem puudujääk - tal oli kohutavalt kiire. Ei jõudnud ühesse asjasse veel süvenedagi kui juba viibati järgmisele poole. Küsimustele vastamisele ta aega ei kulutanud, nagu poleks kuulnudki. Edasise ekskursiooni käigus pettumus giidis aina süvenes...

Ruttu-ruttu bussi ja alla vanalinna. Giid kontsaklõbinal ees, meie ettevaatlikult järel mööda aastasadade kestel libedaks lihvitud sillutist. Viibe ühele poole - siin oli see palee, teisele poole - seal oli too palee, mööda kõveraid tänavaid ühe kiriku tagaukse juurde - palun, siin on müügipunkt, kust saate osta küünlaid ja ikoone. Nüüd ilmneski giidi kõige suurem puudus - umbes 85% tema jutust oli suunatud nende küünalde reklaamimisele ja õpetusele, kuidas neid kasutada. Kui see nii pealetükkiv poleks olnud, oleksin ehk isegi ostnud...

Soovijatel küünlad ostetud, jätkus kiirjooks läbi vanalinna. Kitsad tänavad olid tihedalt ääristatud pisikeste poekestega, millede ees seisid väärikad kaupmehed. Ei mingit pealetükkivust, aga kohe valmis teenindama, kui keegi huvi osutas. Kuskilt tuli vapustavalt head kohvilõhna, ülemistel korrustel olid aknad lahti ja pereemad ilmselt tegelesid söögivalmistamisega ja küpsetamisega - kaneeli- ja kardemonisaiade lõhnad ajasid suu vett jooksma....

Veidi pikem peatus oli Via Dolorosa kaheksandas peatuspunktis, siis jõudis laialihargnenud grupp jälle kokku koguneda. Paraku oli see ka ainus Via Dolorosaga seotud peatus, ma kahjuks ei saanudki ettekujutust, kust see siis õieti algas ja kustkaudu suundus...

Jälle kiire kontsaklõbin, turvakontroll ja ees paistiski Nutumüür. Siin anti meile 15 minutit aega omal käel ringi vaadata. See muidugi tähendas, et päris müüri äärde ei pääsenudki, selleks olid omad koridorid ning meeletu järjekord. Vaatepilt oli sellegipoolest võimas.
Et oli keskpäev ja päike paistis lagipähe, liikusime mõnede rühmakaaslastega vaikselt väravatest välja, et seal varjus veidi istuda ja teisi järele oodata.

Oligi käes lõuna. Lootsin, et saan maitsta ehtsat juudi koššertoitu, kuid buss suundus hoopis Palestiinasse, Petlemma. Ei kurda, toit oli sealgi väga maitsev.

Edasi viis tee Jeesuse sünnikirikusse. Krüpti pääsemiseks oli pikk järjekord ning loomulikult hakkas giid taas jahvatama küünaldest - palju maksavad ja mida nendega teha. Lasin selle jutu ühest kõrvast sisse, teisest välja ning jälgisin hoopis teisi giide, kes rääkisid tõepoolest huvitavaid asju kiriku ehitusest, arhitektuurist, freskodest ning muidugi kogu selle paiga ajaloost. Kui lõpuks krüpti sissepääsuni jõudsime, oli seal võimalus võtta küünlaid annetuse eest ning neid erinevate piltide ees süüdata. Selle võimaluse kasutasin küll ära.
Krüpt ise oli ääretult lihtne ja kaunis, hõbedane Petlemma täht kohal, kus kunagi oli olnud Jeesuslapse sõim, säras kutsuvalt. Rahvas liikus vaikselt, igaühele anti hetk mõtiskluseks ja iseendaga olemiseks. Isegi giid suutis mõneks ajaks suu kinni panna ja pühalikkust mitte rikkuda.

Petlemma eraldab Iisraelist kõrge müür, mis oli kaetud graffititega. Pildid olid sisukad ja heal tasemel. Üldiselt oligi Jeruusalemmas graffitit vähe, aga kui juba, siis korralikud, mõttetut sodi polnud kuskil.
Läbi kahekordse müüri vahel oleva kontrollpunkti tagasi Iisraeli poolele, järgnes kohustuslik kulla- ja suveniiripoe külastus. Pean tunnistama, et see oli väga meeldiv kogemus - palju silmailu, asjatundlik ja meeldiv teenindus, kõigile küsimustele põhjalik vastus...

Päeva viimane külaskäik viis meid Jeesuse hauakirikusse. Selleks ajaks oli päike juba loojunud, kirikutornid tagasihoidlikult ja mõjusalt valgustatud. Kiriku kõrvalkabelis peeti just õhtust liturgiat, meie saime vaadata suurt pannood Jeesuse ristilt mahavõtmisest, surilinadesse mähkimisest ja haudapanekust ning kuulata jutustust Arimaatia Joosepist, kes Jeesuse matmise korraldas.
Siinkohal ilmutas meie giid äärmist osavust, kui juhtis meid hauakambri juurde viivasse järjekorda. Aga ega siingi pipraterata pääsenud... Kambri sissepääsu juures pidas valvet vana munk, kes äkki karmi häälega mõnedel meie taga olevatel noortel lahkuda käskis. Põhjus väga lihtne - nad polnud kombekohaselt kaetud. Kas tõesti on nii raske endale selgeks teha, kuidas niisuguses paigas riietuda ja käituda?
Kes aga kambrisse astusid, said sealgi võimaluse segamatult endaga olla, tunnetada paiga pühadust ja väge. Kambri taga näidati meile veel Maarja Magdaleena sammastikku ning juhatati siis tagasi bussi, et hakata uuesti Eilati poole sõitma.

Et me elusalt ja tervelt Eilatisse jõudsime, tuleb pidada imeks. Mina oma kohal tukkusin ja ei näinud, aga reisilised, kes otse bussijuhi taga istusid, rääkisid hiljem, et bussijuht kippus iga natukese aja tagant tukastama, buss kihutas sajakilomeetrise tunnikiirusega mööda serpentiine mägedest alla, kaldudes vahetevahel üle tee telgjoone. Nemad püüdsid köhatuste ja jutustamisega bussijuhti ärkvel hoida. Peeter ja Tamara, olge tänatud selle eest!

Ilma suuremate sekeldusteta üle piiri, vastu tulnud bussi ja kella neljaks hommikul olime tagasi oma hotellis.

Jeruusalemma tahan ma kord tagasi minna. Aga siis koos mõttekaaslastega, kes tahavad võtta aega selle linnaga tutvumiseks, asjatundliku giidi juhtimisel, nautides igat sammu. See on üks kaunimaid linnu, mida ma näinud olen, püha paik nii kristlastele, juutidele kui moslemitele ning vajab tõsist süvenemist, mitte kiiret läbikappamist.

Pildil Nutumüür

Rohkem Jeruusalemma pilte siin

kolmapäev, 21. jaanuar 2009

Aplausirohke õhtu

Ammu pole peopesad plaksutamisest nii hellad olnud kui tänasel õhtul.

Kuigi peab tunnistama, et Tõnis Mäe laulud olid nii mõtlemapanevad ja hingeminevad, et aplaus nende vahele tundus üleliigne. Video paraku tuli üsna kehva kvaliteediga, seebikarbiga käe pealt ja suht kaugelt võetud.



Tänase õhtu esimene laul aga oli valminud praktiliselt kümmekond minutit enne esitust. Rääkis see julgusest: "Julge lasta lahti käest, julge astuda vee peale."



Kuid õhtusse mahtus muudki:

Aasta juubilaride õnnitlemine (ja neid oli palju). Konkurentsitult kõvima aplausi pälvis EELK vanim vaimulik Priit Rannut, kes 27.jaanuaril tähistab 90.juubelit. Priit pidas ka lauakõne, mille sissejuhatuses ütles kohe, et ta tunneb end nagu saja-aastane, keda kõik kummardavad ja vaatavad ning siis mingil hetkel öeldakse: "Noh, laula ka meile!" Ja kuigi häält enam õieti polegi, laulabki ning võib kindel olla, et kõik kuulavad ja plaksutavad (üleüldine naerulagin ja aplaus!). Kuid Priit juhtis tähelepanu ka sellele, et kord tuleb meil kõigil oma sõnadest aru anda ning ka samuti neist sõnust, mis me ütlemata jätame, kuigi just peaksime välja ütlema.



Aasta vaimulike väljakuulutamine - ja siin sain mina prohvetiandega hiilata, kuna just enne seda pildistasin jutuhoos eelmise aasta vaimulikku Patrik Göranssoni ja Mihkel Kukke vestlemas ning minult küsiti, ega mul ometi salajast infot ole, et just Mihkel selle au pälvib. Infot just ei olnud, aga uskusin küll, et nii see läheb.


Ning teisel pildil lõikavad tänavused aasta vaimuliku tiitli pälvinud Mihkel Kukk ja Ove Sander üheskoos ja üksmeeles torti lahti.









Sellised õhtud on vahelduseks mõnusad ja annavad hingejõudu.

laupäev, 10. mai 2008

Sümbolid pole lörtsida!


Jälle on käes see aeg aastast, kus linn on täis Georgi linte kandvaid kaasmaalasi ja autosid. Küll näeb neid hallipäiste vanakeste rinnas, küll noorte ja kenade tibide pluusidel ja jakirevääridel. Lasteaialastel vist siiski mitte. Kahtlane aga, kas paljud selle lindi kandjatest üldse teavad, mida see tegelikult tähendab?


Georgi rist oli Tsaari-Venemaa üks kõrgemaid sõjalisi autasusid. Seda anti ainult erilise vapruse eest. Risti kavalerid olid lugupeetud mehed ja päris kindlasti oli neil ka kergem hilisemas elus tšinovnikutega asju ajada. Üsna palju oli ka eestlasi, kes selle autasu pälvisid, üks nendest minu vanavanavanaisa. Tema sai risti Krimmi sõjas.


Kuid millega on silma paistnud need noored, kes täna lindiga eputasid? Millist sõnumit nad tahavad edastada? Tahes-tahtmata tajuvad eestlased seda vaenulikkuse kandjana. Vapruse sümbol on muudetud suurriikliku šovinismi, üleoleku, hoolimatuse ja jõhkruse sümboliks. Sellega antakse mõista, et ei hoolita maast, kus elatakse, rahvast, kes siin peremees on, keelest, mida siin maal räägitakse.


Mingi sümboli kasutamisel tuleb alati mõelda, mis on selle sisu, mida see tähendab kandjale ja mida teistele. Lihtsalt niisama ilu pärast lint rinda panna tähendab selle muutmist lihtlabaseks riideribaks. Sümbol, mille väärtus sedasi ära lörtsitakse, ei ole enam sümbol.

pühapäev, 4. mai 2008

Vana uus kirik




Ei ole just tavapärane, et kirikuõpetaja saab sünnipäevakingiks
kiriku.
Aga niisuguse kingituse just sai täna Nõmme Rahu koguduse
õpetaja Ove Sander.

Täna pühitseti Nõmmel, Õie ja Valdeku tänava nurgal sisse
Nõmme Lunastaja kirik. Tegelikult küll taaspühitseti,
sest see 76 aasta vanune kirju ajalooga hoone oligi algselt
kirikuks ehitatud.

Pärast Oktoobrirevolutsiooni asus Petrogradist Eestisse
mitu tuhat sakslast. Küllaltki suur osa nendest tuli
Nõmmele. Kohe loodi ka Nõmme Saksa Lunastaja kogudus
ning hakati otsima kohta kiriku ehitamiseks. Sobiv plats leiti,
kui samal kohal olnud Nõmme Heakorra Seltsi maja hävis.
Esimesena ehitati pastoraat ning 1932 valmis väike ja armas
pühakoda.

Tegutseda sai kogudus seal vaid 7 aastat, siis kutsus
Saksamaa oma kodanikud ära. 1945. aastani kasutas
hoonet Paldiski kogudus oma abikirikuna, kuid siis
see natsionaliseeriti, kuna polnud inimesi ega kogudust,
kellele maja rendile anda. Algselt vahetusid omanikud,
kuid siis sai hoone oma valdusesse kõrvalasuv vene kool
ning rajas sinna tööõpetuse klassid. Pühakoda ehitati
tundmatuseni ümber, kõrge hoone poolitati massiivse
raudbetoonist vahelaega, originaalaknad suleti ning
raiuti esimesele ja teisele korrusele uued suured aknad.
Sisse toodi rasked metalli- ja puutöömasinad.

Ajad muutusid ning ühes sellega sai võimalikuks hoone
tagastamine esialgsetele omanikele, Nõmme Saksa ühingule.
Kuna nemad leidsid, et nendel kiriku taastamine võimalik
ja vajalik ei ole, algasid pikad läbirääkimised uue omaniku
leidmiseks. Nii saigi 2004 Nõmme Rahu kogudus endale ühe
räämas maja.

Kuid imesid sünnib ka tänapäeval. Leidus väga palju toetajaid
ja kaasalööjaid ning lühikese ajaga sai lobudikust uuesti kaunis
ja valgusküllane kirik. Betoonist vahelagi lammutati,
esialgsed aknad taastati. Põrand sai kauni kiviplaatidest
katte. Et akustika on seal hämmastavalt hea
ning Hollandist pärit orel asjatundjate poolt üliheaks hinnatud,
on Nõmmele lisandunud ka arvestatav kontserdipaik.

Pühitsemistalitus oli väikesele, 130 kohalisele kirikule omaselt
armas ja südamlik, palju tänusõnu öeldi kõigile kaasalööjatele
ja toetajatele. Kohal oli ka esimese õpetaja poeg
Paul-Gerhard Hoerschelmann, kes tervitas kõiki selges eesti keeles.


Click to view my photos

Jääme lootma, et Nõmme Lunastaja kirik saab uue Nõmme keskuse
südameks,
nagu soovis linnaosavanem Rainer Vakra











pühapäev, 23. märts 2008

Pühad igale eale


Tulevad kaks memme kirikust.


"Jaah," ütleb üks teisele. "Kui ma alles laps olin, olid need mulle munadepühad. Nooruses kevadpühad, abielunaisena lihavõttepühad. Ja nüüd vanaduses alles usupühad."

"Ja millal need siis ülestõusmispühadeks muutuvad?" küsib teine.

"No ega sinna enam palju aega pole, minu vanust arvestades," vastab esimene ohates.

laupäev, 22. märts 2008

Miks mune värvida?


Munade värvimine on lihavõttepühade üldine tava. Miks me aga seda teeme?

Üks vana legend räägib:

Kõndis kord naine munakorviga turu poole. Vastu tuli hulk inimesi, kes laulsid ja rõõmustasid. Kui naine neid imestunult vaatas, küsisid nad temalt: "Miks sina ei rõõmusta? Kas sa siis ei tea, et Jeesus, kes mõni päev tagasi risti löödi, on surnuist üles tõusnud?"

Naine vastas: "Mina seda ei usu! Kui see tõsi peaks olema, mingu need munad siin korvis punaseks!" Vaatas siis korvi ja munad olidki kõik punaseks värvunud!


Pildil olevad munad on Tupsu värvitud

reede, 21. märts 2008

Pühade-eelne


Vaikne reede...

Vaatasin õues ringi - lumikellukesed on ära õitsenud, aga põõsaalused juba sinetavad siniliiliatest. Tagaaias on metsikud tulbid end lume alt pikalt välja sirutanud ja neid on hämmastavalt palju. Tihased lendavad söögimajakese vahet, säutsuvad. Rabarbarit saab peenralt varsti võtma minna.

Kevad on varane. Tavaliselt olen igal aastal pööripäeva paiku vahtramahla jooksma pannud, tänavu ei tule sellest midagi välja.

Blogimaailmaski on vaikus ja rahu. Kes mõtiskleb Suure Reede teemal, kes on kogunud rahvatarkusi, kes sekeldab niisama.

Ja poes oli mune küll kastide viisi, kuid ainult pruunid. Eks näis, mis värvide ja lakiga teha õnnestub.

Rahu südames...

esmaspäev, 10. märts 2008

Pildid eilselt talituselt

imgp0035 Võta vastu see amet, mis sulle on usaldatud
imgp0037 Stoola kui ameti tunnusmärk


Eha Krafti ordinatsioon 9.03.2008

Piltide autor Ülle Reiman

Lisa naisvaimulikele


Eile oli Püha Vaimu kirikus tavapärasest pidulikum teenistus. Peapiiskop Andres Põder ordineeris diakoniks koguduse noortetöötegija ja pühapäevakooli eestvedaja Eha Krafti. Assisteerisid koguduse õpetajad.

Oma kõnes ütles peapiiskop, et inimese ja Jumala arusaam maailma asjadest võivad olla kardinaalselt erinevad. Kui inimese jaoks on suur see, keda kõik kummardavad ja teenivad, siis Kristus ütleb: "Kes tahab olla suurim, olgu kõikide teenija." Kes on siis tegelikult suur?

Diakon on koguduses õpetaja abiline, kes peaks jõudma sinna, kuhu õpetaja ise alati ei jõua. Lapsed, noored, vanad, haiged - need on tema tööpõld. Armastus, pikk meel, kannatlikkus, südamlikkus, lahkus - need on osa tema olemusest.

Väliselt eraldab diakonit õpetajast ka see, et kui õpetaja kannab stoolat sirgelt ees ja risti rinnal, siis diakonil on stoola põiki üle parema õla.

Praeguse seisuga on EELK-s 40 naisvaimulikku.

Pildil on Tallinna Püha Vaimu kiriku altar

pühapäev, 24. veebruar 2008

Sõbra-eri 24.02


Vahel on nii, et kirud sõpra maa põhja - küll on tal see viga ja küll on teine viga, mitte kohe ei ole niisugune, nagu sooviksid. Läheb mõni aeg mööda, mõtled veidike ja leiad, et isegi vigadest hoolimata on sõber sulle lähedane, paremat oleks raske leida. Pealegi on ta vahepeal jõudnud mõned vead isegi ära parandada.

Mõne aja pärast leiad uue vea, mis nurisema ajab. Siis aga saad aru, et mitte kõik pole selle sõbra süü, ta lihtsalt on selline ja teda tuleb omaks võtta ja armastada just niisugusena nagu ta on. Ning siis avastad, et mõnegi vea parandamiseks saad sa ka ise palju ära teha. Vahel piisab ka iseenese suhtumise muutmisest.

Saite vist juba aru, kellest jutt. Loomulikult meie oma Eesti Vabariigist, kes täna sünnipäeva peab. Tänase päeva südameke kuulub Sulle, mu isamaa.

Sa oled mind ju sünnitand
ja üles kasvatand.
Sind armastan mina alati
ja jään Sul truuiks surmani.

esmaspäev, 24. detsember 2007

Vaikuse pühad


Tasa, tasa, jõulukellad kajavad...

Nii vaikseid pühi ma ei mäletagi meie peres olnud olevat. Ei mingit kiiret, ei mingeid kohustuslikke käimisi ja tegemisi, ei mingeid kohustuslikke jutte.

Hommikul magasime pojaga mõnusalt kaua, kohvitasime, lobisesime. Siis toppisin vanemate kingipaki seljakotti, hulga küünlaid ka, ja suundusin surnuaeda. Pisike Hiiu kalmistu oli hämmastavalt küünla- ja rahvarohke. Kuna mul pool suguseltsi puhkab seal, oli kohe päris mitme platsi juures tegemist. Ilm on tuulevaikne, küünlad jäid ilusti põlema.

Edasi läksin õe koju. Õde perega ise sõitsid ära pühadeks ning meie vanemad on seal maja hoidmas ja koera söötmas. Harva saan vanematega nii kokku, et kedagi rohkem juures pole ja ei pea ka ise kuhugi edasi kiirustama. Ema tundis ennast päris hästi, istusime ja lobisesime. Selle lobisemise käigus lahendasime isaga ühe veinipudeli ära, mis täditütar Elsassist toonud oli. Meelitasin isa rääkima vanadest aegadest, sain paljugi huvitavat kuulda. Aga need jutud lähevad teise blogisse millalgi (kui jaanuaris pildid ka saan).

Ja tagasi kodus. Ei jaksanudki jõulutoite eriti palju süüa. Päkapikud olid ka vahepeal käinud. Teleka panime jõulupuhkusele.

Hea on vahel lihtsalt niisama olla.

Ja suur tänu kõigile, kes te mulle blogisse, mobiilile ja mujale häid soove olete saatnud! Olgu teie pühad sama mõnusad!

Valgus sinus eneses


Must on maa. Hall on taevas. Pime on toas.

Ja ometi on päev, mil valgus peaks võidutsema pimeduse üle.

Kui mujalt pole valgust võtta, siis otsi seda iseendast. Seepärast:

südames nüüd sa süüta kõik küünlad põlema,

et sinu ümber valgust ja soojust saaks kõik kohad täis.


Valgeid ja sooje jõulupühi kõigile!



pühapäev, 23. detsember 2007

Kadunud jõulutunnet otsima


Loen siin blogisid ja üle ühe kurdetakse, et jõulutunnet pole ollagi. Mida imet? Mis loom see jõulutunne siis peaks olema, et teda kohe näha ja käega katsuda saab?

Üks vana mõistujutt.

Elas kord naine. Täiesti tavaline naine. Aga kord aastas oli ta kurb - kõik rääkisid mingist imelikust jõulust, et siis pidi igasuguseid ilusaid asju juhtuma ja mingi imeline tunne sees olema. Tema sellest aru ei saanud. Tema jaoks oli see üks tüütu päev aastas - too metsast mingi puuroots tuppa, topi kulda ja karda täis, okkaid tuleb pärast jaanipäevani koristada. Keeda ja küpseta, pärast eriti süüa ei tahagi, aga nõusid on pesta terve armee jagu. Lastele otsi poodidest kinke, pooled lendavad kohe nurka, pooled lagunevad mõne aja pärast. Igast võimalikust kanalist lastakse mingit tilu-lilu muusikat, kõrvad ja pea valutavad nädal aega jutti.

Nii ta siis ohkis ja ähkis.

Aeg läks. Lapsed kasvasid suureks, läksid oma elu elama, naine jäi vanaks ja üksikuks.

Aasta lõpp hakkas taas lähenema. Ühel unetul ööl ohkas naine: "Antaks mullegi kogeda seda imelist jõulutunnet, millest kõik räägivad!" Ja siis kuulis ta häält ütlevat: "Ma tulen homme sinu juurde, kui sa valmis oled."

Naine rõõmustas. Hommikul hakkas ta kohe ettevalmistusi tegema - koristas ja kraamis hoolega, vahepeal jooksis poodi, tuli sealt kottide raskuse all lookas, keetis ja küpsetas.

Äkki kostis koputus aknale. Akna taga istus tihane, vaatas ootavalt - kas tallegi mõni pekiraasuke antakse? "Ah, mine minema, mul pole sulle midagi anda, ma pean jõulusid ette valmistama!" vehkis naine käega. Tihane keeras solvunult pea viltu ning lendas vurrrdi! minema.

Naine sekeldas edasi. Siis koputati uksele. Ukse taga oli naabritüdruk, kelk järel lohisemas. "Tädi, palun tule kelguta natuke minuga. Üksi on nii igav." - "Ah, ei ma täna saa tulla, mul tulevad jõulud ju ja kõik on alles pooleli!" Tüdruk läks kurvalt ära.

Lõpuks sai naine kõigega valmis, istus ja jäi jõulusid ootama. Kedagi ei tulnud. Väljas läks juba täiesti pimedaks. Siis liipas mööda teed lähemale vana mees. "Ole hea, anna mulle veidi raha, külm on ja tahaks endale midagi sooja juua osta!" palus ta. "Ah kõrtsi jaoks sulle raha vaja! Ei saa sa midagi, mul pole endalgi, kõik läks jõulude peale ära!" kurjustas naine vastu. Vanamees liipas ohates minema.

Õhtu kulus, naine istus ikka üksi ja ootas. Lõpuks ohkas ta südamest: "Ei tulnud mulle mingit jõulutunnet seekordki!" ja kavatses magama minna. Siis kuulis ta jälle häält: "Tulin ju, kolm korda isegi. Aga sina ei võtnud mind vastu..."

reede, 21. detsember 2007

JÕULURAHU!


Jõuluaeg on käes!

Vana traditsiooni järgi kestab toomapäevast kolmekuningapäevani JÕULURAHU

Olgu siis see rahuaeg ka blogosfääris. Sel ajal ei tehta virisevaid, vinguvaid, lahmivaid ja mõnitavaid postitusi, ei kirjutata anonüümseid ja õelaid kommentaare.

Rahu olgu maa peal ja inimestest hea meel.

laupäev, 1. detsember 2007

Inglite lauluaeg


Nüüd see siis algas... Millegi ilusa ja hea ootus. Inglid laulavad.
Ja siia sobib mõtiskluseks Aira Kaalu luuletus Ingel.
Liiga targad on kõik minu jaoks.
Tahaks leida mõnd lihtsamat hinge,
kel sõnadest mõte ei kaoks
ega tunnete puhangust pinge.
Liiga targad on kõik minu jaoks.
Tule sinagi siia, mu ingel!
Ehk istume vaikides koos
mõnel luitunud värviga pingil.
Ehk räägime ilmast ja maast,
millest mõhkugi aru ei saa me...
Ehk naerame rumalast peast
seal, kus targem on korraga kaame.

pühapäev, 25. november 2007

Täna mõtleme...


... neile, keda meie hulgas enam ei ole.

On novembrikuu viimane pühapäev, vana traditsiooni järgi surnute mälestuspüha. Päev, mil ollakse tavapärasest vaiksem, süüdatakse küünlad lähedaste kalmudel või koduakendel. Algab hingedeaja viimane nädal.

Me kõik tuleme oma minevikust. Meil kõigil on olnud pikk rida eelkäijaid. Nad on meile kaasa andnud parimad soovid, oma unistused ja lootused. Nii kaua kui me neid mäletame, on nad meiega.

Peatugem siis hetkeks oma kiirete keskel. Mõelgem ja meenutagem. Ilusat, head, armast.

Varsti algab uue ootus. Pimedus hakkab taganema, päevad pikenema. Täna veel võimutseb hall sügis, kuid kohe-kohe on tulemas puhas valge lumi. Puhtust ja valgust südametessegi!

esmaspäev, 12. november 2007

Kohtumõistmisest Piiblis

Tiiu räägib muuhulgas kohtumõistmisest, öeldes, et ka Piiblis on sellest korduvalt juttu, kuid kurdab, et ta ise Piiblit väga hästi ei tunne. Aitaks siis natuke.


Matteuse 7:1-5 Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut. Sest missuguse kohtuga te kohut mõistate, niisugusega mõistetakse teile kohut; ja missuguse mõõduga te mõõdate, niisugusega mõõdetakse ka teile. Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, kuid palki oma silmas sa ei pane tähele? Või kuidas sa ütled oma vennale:lase ma tõmban pinnu sinu silmast!? Ja vaata, palk on su omas silmas! Sa silmakirjatseja! Tõmba esiti palk omast silmast ja siis sa seletad tõmmata pindu oma venna silmast.
Maakeeli siis: enne kui teist kritiseerima ja maha tegema hakkad, vaata peeglisse - kas sinu endaga on kõik korras?


Paralleelkoht Luuka 6:37-38 Ja ärge mõistke kohut, siis ei mõisteta ka teie üle kohut. Ärge mõistke hukka, siis ei mõisteta ka teid hukka. Andke andeks, siis antakse ka teile andeks. Andke, siis antakse ka teile; hea, tuubitud ja raputatud ja kuhjaga mõõt antakse teie rüppe; sest sama mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse ka teile.
Ehk: mida teed teisele, seda tehakse ka sulle.


Vihkamine sünnitab ainult vihkamist. Iga halva, mis teisele teed, saad kuhjaga tagasi. Hullem veel: vihkamine närib inimest seestpoolt, rikub tema füüsilise ja vaimse tervise.

Andestamine ja armastus aga loovad inimese ümber võimsa kaitsekilbi. Ainult need on suutelised halva heaks pöörama. Tiiu, sul on õigus: maailma muutmist tuleb alustada iseendast.

Aga mõne inimese jaoks on ju Piibel muinasjutt, mida ei tohi tõsiselt võtta....