Eesti ratastoolikate uskumatud seiklused Itaalia raudteel

Et asjad ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, et möödunud nädalal oli mitme inimese ja organisatsiooni koostöö tulemusena võimalus grupil Eesti erivajadustega inimestel käia Itaalias Asti linnas õppereisil, eesmärgiks selgust saada, kuidas seal on korraldatud erivajadustega inimeste iseseisev elu ja tööhõive ning kas midagi taolist oleks võimalik ka meie oludes teha. Grupis oli ka kolm ratastoolikat - kõik üsna suure abivajadusega.

Reisi põhisihtkohaks oli väike Asti linnake, kuid programmi kuulus ka ühepäevane Milano külastus, seal oli kokku lepitud kohtumised ühes hooldekodus ja linnavalitsuses. Astist Milanosse ja tagasi otsustasime sõita rongiga.

Sõit oli planeeritud neljapäevasele päevale, oli teada, et otserong väljub 6.54 ja ümberistumisega 7.10. Seega ülivarajane äratus, kell 6 oli kogu seltskond hotelli aulas, pakikesed hommikusöögiga jagati kätte ning vutvut raudteejaama poole. Jüri veeres oma elektrilises toolis tulede vilkudes ees, teised vudisid järele. Jaamas selgus, et piletikassa avatakse alles 6.30. Ootasime siis luugi juures ning kohe, kui daam teisel pool letti aknakese avas, küsisime pileteid ja kuidas ratastooliga rongi saab. Daam läks natuke sabinasse, aga siis kutsus ühe töötaja, kes seletas midagi oma mobiiliga, viipas meid endale järgnema ning juhatas perroonile. Selgus, et otserongile me siiski ei pääse - aega ei jätkunud. Töötaja läks võttis helkurvesti, ütles midagi teistele ja juhatas meid otse üle rööbaste teise rongi juurde. Seal oli juba valmis mitu meest millegi kärutaolisega, ükshaaval laaditi ratastoolid peale ning tõsteti rongi. Veidi oli küll sättimist, sest kohti oli vagunis ainult kahele toolile, kolmanda mahutamiseks tuli Jüril vahepeal oma tooliga WC-sse sõita. Vagunisaatja vaatas üle, et kõik on kenasti korras ning võisimegi sõitma hakata. Selle sekeldamise keskel unustati meile piletid müüa ning ega keegi neid küsinud ka.

Teel Torinost Milanosse

Ümberistumisjaamaks oli Torino, seal oli juba vaguni juures valmis terve oranžides vestides meeskond ning spetsiaalne ratastoolitõstuk. Ükshaaval toolikad tõstukisse, sealt maha ning kähku järgmise rongi juurde. See oli oluliselt madalam, toolikate pealelaadimine läks nobedalt. Muidugi jälle sama probleem, et toolikohti ainult kaks, aga ära meid mahutati. Piletit ei kontrollinud siingi keegi.

Milanos rongilt mahapääsemisega polnud üldse probleeme - perroon ja rongipõrand olid üsna ühel kõrgusel ning vaja oli ainult kahte spetsiaalset plaati rongi ja perrooni vahele. Kui ütlesime, et meil õhtul ka abi vaja, näidati, et näete, sealt tulete küsite, üks töötaja saatis meid kenasti liftini, viis väljapääsude juurde, soovis head päeva ja aidaa!

Milanos liikusime jala, kohalikku ühistransporti testima ei riskinud hakata. Peab märkima, et täitsa ratastoolisõbralik linn, paaris kohas ainult pidime vaatama, kuidas paremini edasi saada. Et me seetõttu kohtumistele hilinesime, ei morjendanud kedagi - on nagu on, tore, et kohale jõudsite. Jutuajamised olid asjalikud ja huvitavad, jala liikumine andis võimaluse natuke linna ka näha, kilomeetreid kogunes paarikümne ümber.

Õhtul oli meil kindlasti vaja jõuda 19.35-sele rongile, et viisakal ajal hotellis õhtusööki saada. Seetõttu lippas Annika viimaselt kohtumiselt linnavalitsuses natuke varem minema - pileteid ostma. Milanos ju polnud lootustki ilma piletita perroonile pääseda. Meie läksime järele ja sedakorda kõige otsemat teed. Õnneks on linnavalitsus päris jaama lähedal.

Jaamas saime Annikaga kokku ning siis selgus, et aitajaid pole kuskil. Saime kuidagi aru, et oleksime pidanud need paar päeva varem ette tellima. Valev ja Jüri läksid asja uurima, meie teised rongi juurde. Seal avanev pilt võttis esiotsa päris nõutuks - üsna vana rong kõrgete astmetega, lisaks ukseavades postid, millede vahelt ratastool läbi ei oleks mahtunud. Väikese otsimise peale selgus, et invamärgiga sissepääs on üsna rongi tagaotsas. Aga peale ju ikka ei saa - perroonilt rongipõrandani oli vahe ikka päris suur... Siis saabusid ka Jüri ja Valev teatega, et nad polnud kedagi leidnud ning kell 21 on algamas raudtetööliste streik. Vagunisaatja seletas ägedalt midagi mobiilis, rong oleks plaani järgi pidanud juba liikuma hakkama. Kõrvaltvagunist vaatas paar reisijat välja - milles asi, kas on abi vaja? Järsku oli mitu meest meie juures, ühiste jõududega tõsteti Alina ja Jako koos toolidega peale. Aga Jüri? Elektriratastool kaalub ikka päris palju ju... Siis saabus ka ratastoolitõstuk paari mehega, peal üks tavatool. Nemad olid aru saanud, et lihtsalt üks liikumisraskustega inimene vaja peale aidata. Paraku polnud meil sellest tõstukist vähimatki kasu - meie rong oli kõige äärmisel teel, perroon üsna kitsuke ning tõstuk ei mahtunud seal manööverdama. Aga me lihtsalt pidime sellesse rongi kõik saama, sest streigi tõttu järgmist rongi enam polnudki oodata.

Kuskilt ilmus järsku veel paar kohalikku meesterahvast ning ilma pikema jututa haarasid nad mitmekesi Jüri toolist kinni ning tõstsid ka selle peale. Jõudsime kiiruga neile veel "Grazie!" hõigata, vagunisaatja andis vilet, tõmbas ukse kinni ning rong läks lõpuks liikvele.

Olime küll tamburis nagu kilud karbis koos, siiski kõik üsna rõõmsad. Aga ega probleemid sellega veel läbi polnud. Kuna meie rong väljus hilinemisega ning meil oli vaja veel korra ümber istuda, oli selge, et me seda ei jõua. Vagunisaatja haaras jälle mobiili ning hakkas helistama - organiseeris järgmise rongi hilinemise. Selleks kulus ikka päris mitu kõnet, aga lubati. Paraku selgus ka, et streigi tõttu see rong päris Astisse ei sõida, jääb pidama Alessandriasse, viimased 20 km tuleb kuidagi teistmoodi läbida. Pealegi pidi teine rong tulema hoopis teise perrooni äärde, seega oleks tulnud kuidagi üle rööbaste saada. Viimasel minutil selgus siiski, et suunatakse sama perrooni äärde, et me ei peaks ülearu koperdama seal.

Igal juhul saime me oma kena vagunisaatjaga jutule, lobisesime terve tee lõppjaamani ning siis oli jälle probleem, kuidas rongist maha saada. Oranže veste ei paistnud kuskilt, selle asemel kõndis vaguni juurde neli tursket politseinikku. Nende ja paari kaasreisija abiga tõsteti toolid üks-kaks-kolm maha ning vurasime järgmisse peatuskohta. Seal oli ootamas invatõstuk, rong saabus ning politseihärrad ühe naisraudteelase juhendamisel laadisid toolikad kenasti peale. Alessandrias oli õnneks vastuvõtjaid ja paar kaasreisijat abiks, seega rongist mahasaamisega enam probleeme polnud.

Politseihärra nõu pidamas, kuidas Jüri rongi saada

Kohalikud politseinikud saatsid meid jaama ette taksopeatusse ning jäid ootama, kas ja millega me edasi pääseme. Ootama jäi ka üks kaasreisija koos vastutulnud pruudi ja koeraga. Taksosid eriti ei paistnud. Üks küll tuli, aga selle pagasiruum oli nii väike, et ükski ratastool sinna poleks mahtunud. Väikese nõupidamise järel helistas ta kellelegi, ütles, et tuleb üks suurem takso (invataksot polnud ju kuskilt võtta), võttis enne meid oodanud kliendid peale ning vuras minema. Meie jäime ootama. Tuli veel üks takso, aga mitte see, mida Jüri toolile vaja oleks olnud. Meie kaasreisija seletas temaga midagi, keegi jälle helistas kuhugi ning siis saabus üksteise järel veel kaks taksot, üks neist siis tõesti suurema pagasiruumiga. Sinna läks Jüri tool küljeli vaevalt-vaevalt sisse. Jüri ise tõsteti ettevaatlikult mitme mehe jõuga istmele, samamoodi paigutati teistesse taksodesse teised toolikad ning meie ülejäänud. Saatjad lehvitasid ning kolme takso kolonn suundus Asti poole. 

Hotelli juurde jõudsime veidi peale keskööd, tõstsime oma jõududega toolikad autodest välja ning siis teatati, et õhtusöök ootab. Pingelangus oli nii suur, et lõkerdasime ja jutustasime terve söögiaja ja veidi pärast seda veel väljas terrassilgi. Järgmisel hommikul muidugi magasime tavapärasest kauem ka.

Üks on pärast seda seiklust kindel - lahendamatuid olukordi EI OLE, kõik sõltub suhtumisest.                                                                                                                                                                              

Töötukassa "tasuta" abi

Elab Eestimaa külas üks pere. Maakonnakeskusest küll mitte kuigi kaugel, aga siiski sellises kohas, kus ühistransporti praktiliselt pole. Lapsi on peres rohkem kui Eestis keskmiselt, pesamuna pole veel kahenegi. Pereema võttis end Töötukassas arvele lootuses, et kui pesamuna piisavalt suur ja lasteaeda läheb, saab temagi tööle. Enne ehk veel mõne vajaliku koolituse ka...

Töötukassa aga leidis, et kui inimene on mitu aastat lapsi kasvatanud, vajab ta töölesaamiseks kõigepealt motivatsioonikoolitust (nagu suurpere emal sellest puudus oleks!) Saadetigi siis kiri, et koolitus algab sel-ja-sel ajal seal-ja-seal. Märkus juures, et teatud ulatuses kompenseeritakse ka sõidukulud - kodunt maakonnakeskusesse ja tagasi.

Tundub täitsa tore. Aga nüüd läheb asi huvitavaks. Kõige suurem probleem - kuhu panna koolituse ajaks pesamuna? Lapsehoidu koolitusel ei ole ning kui võtta hoidja selleks ajaks, siis seda kulu Töötukassa ei maksa. Lasteaeda? Selles lasteaias, kus käivad pere teised lapsed ja mis jääb kenasti maakonnakeskuse teele, vabu kohti ei ole. Vallal on pakkuda koht vallakeskuses, aga paraku jääb see päris mitme kilomeetri kaugusele ja hoopis teisele poole. Selle ringi sõidukulu Töötukassa ei kompenseeri - linnulennult polevat vahemaa ju nii suur. Aga kui arvestada, et päevas tuleb vähemalt kaks korda edasi-tagasi sõita, siis koguneb lisakilomeetreid juba arvestatav hulk. Tõsi, pere suuremaid lapsi viib vallakeskusesse kooli koolibuss, aga alla kaheaastast sellega vist üksi lasteaeda ei saada?

Lisaks - kuna koolitus algab kuu keskel ja kestab järgmise kuu keskpaigani, kasseeriks vald lasteaia kohatasu kahe täiskuu eest, peale selle söögiraha. Ju on nende meelest suurperel selline lisaraha kuskil sukasääres olemas...

Iseküsimus on, et kas selline koolitus reaalselt ka töökoha saamisele kaasa aitab. Pereema on korduvalt küsinud inglise keele (kuna selle oskus on paljudes kohtades töötamise eelduseks) või arvuti täienduskoolitust, neid aga pakkuda pole. 

Töötukassal muidugi hea meel, kui jälle "linnukese" kirja saab, et aga nende "tasuta" abi läheb perele maksma arvestatava osa kuu sissetulekust, pole üldse oluline....             

Ei mõista....

... ja ei tahagi mõista!

Vaikse laupäeva õhtu. Tegelen oma asjadega, arvutis on Facebook lahti. Järsku jääb pilk pidama ühe soomlasest sõbra jagatud uudisele. Esmalt haarab silm ainult põleva kiriku pilti, teksti lugedes olen aga järsku nagu puuga pähe saanud. See on Ylivieska!

23 aastat möödas, aga nagu oleks alles eile olnud... Meie eestlaste grupp oli jõudnud Raudaskylässe, et seal kuu aega õppida. Esimene koht, millega meid tutvuma viidi, oligi läheduses asuv Ylivieska 1786.aastast pärinev puukirik. Uhkusega näitasid kohalikud kiriku sisemust, lihtsaid aga kauneid puupinke ja vääre, esitlesid kaunist altarimaali, mille autor omapärase, ehk isegi skandaalse mainega soomerootsi kunstnik Sigurd Wettenhovi-Aspa. Huvitavaid pisidetaile oli veelgi. Ja seda kõike enam pole....

Veidi hiljem tuleb uus uudis - süütamises kahtlustatav 36-aastane soomlane on kinni peetud ning oma teo üles tunnistanud. Olen hämmingus. Oleksin kahtlustanud kõike muud, aga mitte seda. Üsna suure tõenäosusega on tegu ju kohalikuga, võib-olla isegi samas kirikus ristitud ja leeris käinud inimesega. Milline viha või kibestumus õigustab esivanemate pärandi vastu käe tõstmist ja veel kristlaste suurima püha, Ülestõusmispüha eelõhtul? Vaid mõned tunnid hiljem oleks  pidanud algama ülestõusmispüha ööjumalateenistus ning on tõesti suur õnn, et kedagi veel kirikus ettevalmistusi polnud tegemas... Kas lootis tihutöö tegija, et pühad jäävad ära, et kõik on nii ehmunud ja šokis, et mingitest rõõmusõnumitest ja ülistuslauludest pole juttugi? Selles ta küll eksis - kesköömissa peeti sealsamas värskete varemete kõrval.

Mõtlen kõigile neile Ylivieska sõpradele, kes meie eest hoolitsesid sel õppimisajal, kes omal kombel olid andnud sugugi mitte väikese panuse, et eestlased saaksid tulla ja olla, koguda tarkust, tunda end omade keskel olevat.  Kindlasti oli osagi neist eile õhtul seal, vapustatud, hämmingus, mõistmatuses ning siiski lootuses. 

Elu võidab.

Pilt pärineb lehelt kotimaa.fi

Pole kellegi asi?

Aeg: 5.veebruar 2016
Koht: Maarjamõisa haigla kliinikum

Üle 80-ne vanaproua kutsuti kaeoperatsiooni järgsesse kontrolli. Kohale paluti tal ilmuda hommikul kl 7. Et proua on kurt, tellis ta ka viipekeeletõlgi. Nagu kokku lepitud, olidki mõlemad varahommikul ooteruumis ja valmis arstiga vestlema. Siis aga hakkas toimuma midagi imelikku.

Järjest kutsuti inimesi kabinetti, prouale aga öeldi ikka - oodake, oodake. Ootasidki tõlgiga kahekesi vapralt edasi. Kui proua vahepeal püüdis selgitada, et aeg läheb pikaks juba ja tõlk ju peaks ka edasi liikuma, vastati talle ikka samamoodi. Arsti jutule pääses ta alles õhtul kl 17.

10 tundi ootamist sisuliselt söömata - ei julgenud ju vahepeal kohvikusse ka minna, äkki just sel ajal jõuab järjekord kätte.

Tõlgi tühjaläinud tööpäev - pika istumise ja ootamise peale oli tal võimalik kliendile teenust osutada umbes pool tundi.

Tagatipuks selgus, et operatsioon polnud õnnestunud, uus lääts vajab puhastamist ja selleks pandi märtsikuusse kirja uus aeg.

Küsimusi tekkis rohkem kui üks...

1.Kas kliiniku töökorraldus on tõesti nii algeline, et ei suudeta prognoosida, kui kaua klientide jaoks aega kulub ja vastuvõtuaegu hajutada, et keegi ei peaks tervet päeva kabineti ukse taga ootama?

2.Mida arvab Tartu linnavalitsus nn "tühjade" tõlgitundide eest tasumisest? Klient ju üldiselt tõlgi eest ise ei maksa, seda teeb linnavalitsus sotsiaalteenuste rahadest.

Tallinnas oleks see 10 tõlgitundi olnud praktiliselt ühe kliendi kogu aasta limiit. Õnneks on Tallinnas kliente koolitatud aktiivsemalt enda eest seisma ja nõudma arsti vastuvõtule pääsemist määratud ajal, sõltumata järjekorrast. Põhjuseks just tõlketundide piiratus ja ka see, et tõlk võib-olla peab edasi minema järgmise kliendi juurde. Tartus võib ju tõlketeenuse saadavus olla suurem, aga raiskamist see siiski ei õigusta.

Kas oli siis tegu hoolimatuse, ükskõiksuse või mugavusega?

Praha kroonika - 7.päev: kogukondlikult

Vačlavi väljak õhtul, veidi enne suurte kaubamajade sulgemist

Selle päeva märksõnaks oli kogukond. Nii sõitiski kogu seminaristide seltskond hommikupoolikul metrooga äärelinna, et üle vaadata sealne avatud noortekeskus.

On ju teada, et noored lähevad paha peale ikka siis, kui neil midagi mõistlikku teha pole ning kui keegi neid ära ei viitsi kuulata. Tegevuse koha pealt tundusid seal asjad heal järjel olevat, töö käis mitmel rindel - lastelüritused, noorteklubi probleemsetele noorukitele, spordi- ja liikumiskeskus, noorteteater. Lisaks erinevad noortegrupid hobitegevuseks, mida veavad nende endi koolitatud vabatahtlikud, suvelaagrid. Ka noortele emadele olid omad ringid. Nõustamist pakuti ka elementaarsetes igapäevaelu küsimustes, on ju selles piirkonnas palju probleemseid peresid, lisaks suured immigrantide (romade ja vietnamlaste) kogukonnad.

Ärakuulamise koha pealt ma siiski niiväga kindel ei ole, üsna tugevalt riivas kõrva kohaliku vabatahtliku daami küllaltki resoluutne olek - nagu teaks tema ainuõiget lahendust mõnele probleemile. Aga võib ka olla, et midagi läks tõlkes kaduma, sest paraku oli tõlk nurga taga ning vahepeal polnud teda üldse kuulda, keskuse tegelased inglise keelt paraku ei rääkinud. 

Lõunasöögi järel oli meil külaline veidi kaugemast piirkonnast, kes rääkis üsna huvitavast projektist nimega Päevalill. Sisuliselt oli tegu tagasipöördumisega oma juurte juurde, loodusläheduse, maa ja töö väärtustamisele. Koolitatakse lapsi ja täiskasvanuid, arendatakse ühistegevust. Lähtutakse sellest, et maa on see, mis meid toidab.

Akadeemilist poolt esindasid meie soomlastest õppejõud, kes tutvustasid huvitavat uurimust - kuidas näevad ennast ja oma tööd Põhja-Norra ja Põhja-Soome maapiirkondade diakooniatöötegijad. Päris huvitavaid erinevusi tuli välja...

Õhtu otsustasid meiekad jälle kaubandusvõrgus veeta, seekord teisest suunast vanalinna poole liikudes. Ainus, kes midagi kottipistmisväärilist ei leidnud, oli muidugi jälle Kukupai :)  Olgugi et igal pool on suured allahindlused (või just sellepärast), juhtus ikka nii et muidu meeldivat asja polnud sobivas suuruses või kui suurus klappis, ei meeldinud värv. No ei ole huvi midagi kappi seisma osta... Pilte seevastu õnnestus ikka teha....

Praha kroonika - 6.päev: Terezin

Tänase päeva äratus oli tund aega varasem kui tavaliselt. Nii pidi olema ka hommikusöögiga, mingil x põhjusel aga polnud. Ühise tegutsemisega aga suudeti lauad kähku katta ja kohvid keeta ning väljasõit hilines ainult paarkümmend minutit. Kolmveerand tundi bussis ja olimegi Terezinis. Pealtnäha kena väike linnake, paraku musta minevikuga...

Kunagi kindlusena toiminud linn muudeti natside poolt juudi getoks, kohalik elanikkond küüditati kuhugi mujale. Lisaks oli Terezin vahejaamaks paljudele mujalt toodud juutidele, lõppsihiks ikkagi Auschwitz. Samal ajal oli see ka mõnevõrra erinev ülejäänud koonduslaagritest. Nimelt polnud otseselt tegemist tapalaagriga, seal pole ühtegi gaasikambrit ning hukkamispaikki on ainult väikeses kindluses asunud poliitvangide laagris. Krematoorium ehitati praktilistel põhjustel - põhjavesi on liiga kõrgel ning klassikalistesse haudadesse ei saanud surnuid matta. Muidugi oli ka suremus kõrge, aga selle põhjuseks peamiselt kurnatus, vähene ja halb toit, haigused. Oli olemas täiesti korralik surnukamber, omastele korraldati leinatalitusi, krematooriumist toodi tuhk urniga tagasi ning paigutati kolumbaariumi....

Kuigi rahvusvaheliselt serveeriti Terezini kui väga head laagrit, kus olid tagatud elementaarsed tingimused, toimisid koolid lastele, oli haigla, elati kultuurielu (teater, muusika, kunst, kirjandus olid asukatele lubatud tegevus) ning Punase Risti delegatsioon õnnestuski nii ära petta, oli lõppeesmärgiks siiski juutide täielik hävitamine. Näiteks kui naine kohale jõudes oli rase, pandi ta haiglasse ja ta sai lapse sünnitada (kuigi vist üsna varsti pärast seda tuli uuesti vagunisse ronida ja Auschwitzi poole teele asuda), siis laagris naine rasedaks jääda ei tohtinud - perekonnad olid ju lahutatud. Kui niisugune asi aga siiski juhtus, tuli sellest komandandile teada anda ning naine saadeti raskele tööle, mis siis pidi esile kutsuma raseduse katkemise.

Omaette osa oli poliitvangide laager, nende olukord oli tunduvalt halvem kui geto elanike oma. kõledad kambrid, puust narid, millel iga mehe jaoks 30 cm laiune ribake magamiseks (külge pidi keerama mitusada meest korraga), kartserid, üksikkongid.

Meiegi saime kõndida 500 m kindlusesiseseid käike pidi, suunataju kadus täiesti. Välja jõudsime hukkamisväljakule. Samas valli taga aga oli ohvitseride ujumisbassein, kino, muud ehitised - täiesti teine maailm... Jah, Auschwitziga võrreldes oli pilt parem, aga selliseid kohti poleks üldse pidanud olema...

Kogu tänane pildiseeria siin

Praha kroonika - 5.päev: tšehhipäraselt

üks korralik toobitäis

Esimest poolaega lõpetama oli mõeldud kohaliku sotsiaaltöö tutvustus. Hommikupooliku sisustas üks kena noorik, kes rääkis romadele suunatud programmidest. Aastasadadega kujunenud elustiili muutmine on tõeline Heraklese vägitegu, peab ütlema...  Vahele üks erialaloeng Soome professoritelt ning õhtupooliku sisustas kohaliku evangeelse kiriku esindaja, kes tutvustas oma kiriku programme. Töö sihtgrupiks on vanurid ja puuetega inimesed (muide, me pole siin näinud veel kedagi ratastoolis ning ega ligipääsetavusega ka kuigi head lood pole... ).

Et ametlik osa lõppes suhteliselt vara, pidasid meiekad plaani minna Kafka muuseumi. Kuna aga see suletakse talvel üsna varakult, leidsime, et mõnekümneks minutiks pole mõtet sellise raha eest ka minna, pilet on võrdlemisi kallis. Seega läks käiku plaan B - tutvuda kõrvaltänavate kaubandusega, siis sujuvalt vanalinna suunduda. Eks seda kaubandust ole kah, aga midagi niisugust, mis lausa karjunud oleks, et tahaks meie kotti jõuda, ka ette ei jäänud. Tõeliselt head asjad on siiski väga kallid, tšehhi klaas näiteks.... Pealegi pole veel viimane päev, et võiks riskida kogu kaasasolevat raha ära kulutada. Mõni asi pani mõtlema, et kui raha üle jääb ja tahtmine üle ei lähe, äkki siiski... Aga seda saab otsustada alles päev enne kojulendu.

Tahtsime õhtusöögiks kindlasti ehtsat tšehhi kööki, ühe kohakese avastasime ka. Paraku oli see selline pooliseteeninduslik koht, lähed sisse, saad ühe paberi, võtad kandiku, käid letist letti, valid, mis meeldib, sööd ära ja väljudes alles maksad. Kõhu sai täis, odav oli ka, aga mulje jäi keskpärane.

Jalutasime veel ringi, saime kuulsat kellamängu vaadata-kuulata, paraku filmimine ei õnnestunud - tuleb uuesti minna. Külastasime juba tuttavat toidupoodi, võtsime õhtuks näksimist ning vaatasime ka, mida sealt koju kannataks viia. Kohalikke maiustusi paraku on päris vähe, suurem osa mujalt toodud kraam, mida meilgi piisavalt müügis. Jalutasime veel edasi ning siis avastasime ühe vahva õlletoa. Kassi kõrts peaks selle nimi olema.

Õlu oli hea, tõeliselt tume ja tummine. Olemine muidu ka väga lõbus, akordionist mängis lahedaid lugusid. Vahepeal tuli spetsiaalselt meie laua juurde, mängiski konkreetselt meile. Aga ega siis meie teadnud, et see meelelahutus arvele kenasti juurde kirjutatakse :P  Lisaks oli ka teeninduse tasu arves sees. Samas - ei läinud see nii kalliks midagi, sama raha eest ei saa Tallinna vanalinnas enamat kui tass kohvi ja tükk kooki....

Õhtu hotellis üllatas sellega, et seni korralikult toiminud wifi otsustas streikima hakata. Ju ta vist teadis, et rahvas peab järgmisel päeval tavapärasest tunduvalt varem ärkama....

Praha kroonika - 4.päev: rahvuslikus võtmes

meiekad oma maad tutvustamas

Tänane hommik algas korraldusega passid pansioni peremehe kätte toimetada, et ta meid korrakohaselt sisse saaks registreerida. Tšehhimaal nimelt kehtib tänaseni kord, et kui inimene peatub maal üle kolme päeva, peab ta olema kohalikus politseis möllitud. Tegelikult täitsa praktiline - kui midagi juhtuma peaks, on teada, kes ja kus.

Katusealusele korrusele majutatud õppejõud kurtsid endiselt, et neil toad külmad, olgugi et radikad huugavad. Pansioni peremees laiutas käsi, võttis meie õppejõu käekõrvale ning viis välja termomeetri juurde, ise seletas: näete ju, et temperatuur tõuseb, küll läheb toas ka soojemaks. Meil allpool on seevastu jätkuvalt palav.

Päeva esimene pool kulges tavapäraselt - ettekanded, diskussioonid. lektorid ilmselt olid esimesest päevast õppust võtnud ning diskussioonide jaoks ka võtmeküsimused leiutanud, mida siis rühmades arutada tuli ning oma arvamused ette kanda. See siis tähendas, et ka tagasihoidlikud eestlased sulasid üles ning suutsid suud lahti teha. Oli tõepoolest elavam ja huvitavam see arutelu.

Lõunasöök valmistas mulle sedapuhku pettumuse. Kuna olin tellinud gluteenivaba toitlustuse, anti mulle kneedlikute ja jahukastme asemel keedukartuleid kalaga. Paraku oli see kraam täiesti maitsetu, kartulid vesised, peaaegu pudruks keedetud ning soola ega mingeid muid maitseaineid see toit ka näinud polnud. :S

Pärastlõuna oli mõeldud rahvuslikus stiilis - iga osavõtjamaa pidi oma kodumaad mingil kombel teistele tutvustama. Väga erinevad lahendused, kõik omamoodi vahvad ning rahval oli üsna lõbus. Natuke rikkus asja lõppu lisatud kokkuvõttering ning ülemäära pikk paus enne järgmist esinejat. Kuigi daam oli varakult kohal, peeti ajakavva märgitud kellaajast kramplikult kinni. Veidi paindlikkust korraldajatelt oleks kasuks tulnud.

Aga päeva viimane ettekanne oli vägagi huvitav, meile räägiti juudi kogukonna sotsiaalhoolekandest. On ju juudid elanud Tšehhimaal ammusest ajast, nad on siin end paremini tundnud kui ülejäänud Euroopas. Muidugi tuleb välja arvata natsliku okupatsiooni aeg. Ka praegu on juudid üsna suur vähemusgrupp, kuid paljud noored on emigreerunud ning kogukond vananeb ning vajab seetõttu suuremat hoolitsust. 

Lisaks kinnitas ettekandja taas minu kogemust, et üle keskea piiri jõudnud juudi daamid on omapäraselt kaunid ja väärikad.

Kahetunnine vaheaeg enne ühist õhtuveetmist kulus kergeks puhkuseks, mina jõudsin ühele olulisele lepingule digiallkirja anda. Kodus veel mõtlesin, et ei topi kaardilugejat muude vidinate hulka kotti, aga õnneks siiski võtsin ka selle kaasa...

Ja õhtul oli meil pidu! Ootasid kaetud lauad, veiniklaasid ning elav muusika. Mängima oli palutud üks kohalik bänd, kes tegi juudi muusikat. Isegi minuke, kes tavaliselt muusikast kaarega mööda käib, nautis täiega. Aga loomulikult jõudsid pikatoimelised eestlased tantsupõrandale alles viimaste lugude ajaks....

Praha kroonika - 3.päev: matk pakases

torn,milles igal pühapäevahommikul 15 min kajab kellamäng
muistsel kombel - nöörist tõmmates ja sügavalt kummardades

Pühapäev teatavasti on hingamispäev. Aga ega siis usinate seminaristide jaoks tähenda see, et saab kaua magada ja niisama lebotada. Isegi hommikusöök oli tõstetud pool tundi varasemaks, et seejärel rahvas kokku koguda, kõigile metroopiletid kätte jagada ja teele asuda, kõigepealt äärelinna.

Et meil eelmise õhtu külmetamisest juba kogemus olemas ja oli juba ette teada, et kogu pärastlõuna veedetakse värskes õhus, oskasime end korralikult sisse pakkida (ja isegi siis kippus külm vahetevahel näpistama). Kõik paraku nii ettenägelikud polnud...

Kuid hommikupoolik oli ette nähtud vaimutoidu jaoks ning nii sõidutati meid metrooga kuskile päris äärelinna ning lasti karges hommikuõhus veel veerandtunnike jalutada ühte pisikesse ja armsasse evangeelsesse kirikusse. Kirik asus just eramute ja paneelelamute rajoonide piirimail, oli säravvalge ümmargune ehitis. Sees soe, nii et joped-kasukad sai kenasti varna riputatud. Mahutas sadakond inimest, kui aga meie seminariste poleks olnud, oleks peaaegu tühjaks jäänud vist. Nagu pastor pärast rääkis, ei käigi teenistustel kuigi palju rahvast, rohkem on kirikusse asja nädala sees. Ning suurte pühade ajal eelistavad prahalased hoopiski linnast ära sõita.... Aga kogudus toimib, oma eluga ollakse rahul. Ega pole kerge olla protestant maal, kus juhtroll on siiski  katoliiklastel (mõelge kasvõi Jan Husile).

Lõuna oli samas lähedal, juba harjumuspäraselt toekas ja maitsev. Ning oligi aeg uuesti metroojaama jalutada. Ilm oli ka tunduvalt mõnusamaks läinud (kuigi vara rõõmustasime :P). Seekordne sõit oli pikem ning viis meid pärast ümberistumist teisele poole jõge, Praha kindluse lähistele. Algas kolme ja poole tunnine jalgsimatk mööda libedaid sillutisekive.

Kõike giidi räägitut ei jõua üle korrata, kindlus kujutab ju endast lausa omaette linnakest. Aga kui mõelda, kui paljud kroonitud pead on seda sajandite jooksul asustanud ja ehitistega täiendanud, siis võib öelda, et pilt oli ikka suurejooneline (isegi talvel). Praegugi on kindluses Tšehhi presidendi residents, toimib Tšehhi peakirik St.Vituse katedraal, kontserte saab kuulata Püha Jüri basiilikas....

Peab tunnistama, et katedraal oli küll suur ja võimas ning väga kaunis, kuid seda täielikult nautimast takistas paraku külm - väljas igatahes oli soojem... Vana kuningaloss on otse katedraali kõrval ning sellega ühendatud, kuningas läks missale otse oma ruumidest ning istus eraldi rõdul (praegu seda restaureeritakse). Katedraali lõunatornis helistab kellamees igal pühapäevahommikul kell 9 kelli 15 minutit järjest ning ikka muistsel kombel nöörist tõmmates ja iga tõmbe juures sügavalt kummardades.

Mäest alla mööda nn. Kuldset tänavat - ka praegu on see ääristatud kenade nukumajakestega, omaaegsete töökodade asemel paraku on enamuses suveniiripoekesed. 

Karli sild päevavalges kuigi suurt muljet ei jätnudki, mõned skulptuurid ehk olid paremini näha.... Silla otsas on ka Karl IV ise, kes paljude muude suurte tegude kõrval asutas ka Praha ülikooli - vanuselt kolmanda ülikooli Euroopas.  Veel paar peatust vanalinnas ning giidil oligi aeg lahkuda. Meie aga hakkasime kohta otsima, kus veidi sooja saada.

Mõnusa ja taskukohase kohviku leidsime tegelikult kohe, aga ega siis kohe istuma pääsenud - administraatorineiu palus oodata, kuni mõni laud vabaneb. Läks üsna tublisti aega. Sulasime üles, saime sooja ning arutasime, kas õhtul veel kuhugi minna või mitte. Kuna aga praktiliselt kohviku kõrvalt avastasime toidupoe - palju parema kui eelmisel päeval kohalike juhatatud supermarket - ostsime näksimised kaasa ja otsustasime sel päeval enam mitte külma kätte minna...

Praha kroonika - 2.päev: kultuuride kohtumine

Esimene öö hotellis möödus kenasti. Ei usu, et selles mingi osa reisiväsimusel oli, lihtsalt tuba soe, voodi pehme, rahu ja vaikus. Hommikusöök oli ka mõnus ning kuigi kogenumad teadsid hoiatada, et siinne kohv põhjamaalase maitsele ei istu, oli see üllatavalt joodav.

Tipa-tapa ülikooli ning seal tabas mõningaid meie seast esimene kultuurišokk. Teatud privaatruumi uksel nimelt polegi lukku ning hõivatusest peaks märku andma ainult ukse alt paistev valgustriip. Ega sellest probleemi tehtud kah, on nii, siis on...

Seminariruumis sundis eestlaslik tagasihoidlikkus meie gruppi sättima end kõige viimasesse ritta ning ega mõttevahetuse ajal suud eriti lahti kiputud ka tegema - jälle teistmoodi kui teised. Ka lektorite erinevus torkas selgelt silma - sakslase selge ja asjalik jutt, norralannade emotsionaalsus, samuti see, et neil mõlemil olid ka slaidid jagamiseks, ning siis pärastlõunase kontrastina kohaliku tšehhi lektori monotoonne vaikne jutt, slaide ka polnud ning kuigi sisu oli tegelikult huvitav, läks sellest palju kaotsi....

Lõunasöögiga olid korraldajad välja mõelnud ühe väga laheda praktilise nipi. Kuna siin on rahvast mitmelt poolt ja mitmelgi eridieedid, jagati neile vastavad värvilised lindikesed rindu. Ettekandjal lindi värvi järgi kohe selge, kellele milline taldrik viia, ei pea üle saali kisama - kes see nüüd laktoosi- või gluteenivaba portsjoni peab saama? Aga portsjonid olid suured, toit maitsev - mida veel tahta?

Päeva lõpetas tutvumismäng ning iga grupp pidi ka kirja panema oma ootused kogu seminarile. Lahe ja lõbus oli, mulle endale meeldis kõige rohkem soomlaste kirjutatu. Nemad jagasid lehe pooleks - üldine ja erialane ootus. Üldise poole peale kirjutati esimeseks maitsev toit, erialase aga lõpetas soov (kuna tegu tudengitega, siis ka täiesti mõistetav) saada kirja ka viis ainepunkti. 

Kohalikud juhatasid kätte ka lähima supermarketi, kust võiksime endale õhtuks näksimist osta. pean tunnistama, et kuigi seal sai veedetud kas tundi, minu kotti midagi ei jõudnud. Valik on suur küll, hinnad seinast seina, osa asju kindlalt odavamad kui meil, üldiselt siiski samad ning päris mitmed asjad ka tunduvalt kallimad...

Kuna kuulus Karli sild pole meie elupaigast kuigi kaugel, võtsime paari inimesega kätte ja läksime vaatasime selle ka veel üle. Õhtul on linn ilus, aga hirmus külm oli, seepärast pikemat kolamist ette ei võtnud siiski, fotokas kippus ka lõpuks ära hanguma... Paari päeva pärast aga lubab ilmateade juba sula....

Praha kroonika - 1.päev: ei saa ikka sekeldusteta

Nagu aru saada, on Kukupai jälle reisimise ette võtnud... Seekord kutsus kümneks päevaks külla Karli ülikool sõbraliku vennasmaa pealinnas Prahas. Muidugi mitte ainult Kukupaid vaid kohe päris-päris mitut inimest.

Sekeldused algasid sedapuhku juba enne reisi. Esiteks loobus üks grupiliige, õnneks piisavalt vara, et tema peale mitte kulutusi teha. Siis ilmnes koduse inventuuri käigus, et olemasolev reisikohver on lootusetult läbi omadega, paratamatult tuli minna ja uus osta. Ajastus muidugi polnud kõige sobivam, kaalusin isegi võimalust kuidagiviisi läbi ajada. Aga praegu võin juba öelda, et õnneks tuli mõistus enne koju, ma ilmselt poleks vana kohvriga lennujaamast hotelli jõudnudki...

Järgmise käki keeras kokku reisibüroo, kes üsna viimasel hetkel saatis uued lennupiletid, kuna mingil x põhjusel oli vaja muuta tagasilendu. Kahetunnise otselennu  Prahast Tallinna ja normaalsel kellaajal kojujõudmise asemel tuleb ümberistumisega kokku veeta reisil terve päev ning koju ei pääse mingil juhul enne südaööd...  Äärmiselt arusaamatu, sest ma millegipärast ei usu, et see variant kuidagiviisi odavam oleks või lennuk ülemäära täis müüdud - täna oli pooltühi igatahes....

Hommik kulus kohvri pakkimisele, sai rahulikult toimetada. Vaatasin veel arvutist kella, et aega küll, siis aga tekkis kahtlus, et natuke nagu liiga palju. Igaks juhuks heitsin pilgu moblale ka ja loomulikult selgus, et arvutikell on järjekordselt segi läinud - täpselt õige aeg oli minema hakata. Mis siis ikka, kotid selga ja bussi peale.

Lennujaamas olime kõik kenasti kohal, pagas ära antud, piletid regatud ja siis teatati,et lend lükkub edasi - lennuk pole Prahast veel kohale jõudnudki. Välja lendasime tunnikese plaanitust hiljem. Pole kurta, kõik oli mugav, pakuti süüa-juua ja kui maandusime, tuli pagas ka üsna ruttu. Ei küsinud keegi dokumente ega kontrollinud, kas me ikka õiged kotid võtsime. 

Lennujaamast oli vaja ka linna saada. Kuna me kohaliike olusid ei tunne, siis liinibussist loobusime. Esimene idee oli võtta üks maksitakso kamba peale, see oleks läinud maksma 100 kohalikku raha nina peale (et eurodes hinda saada, tuleb kohalikud hinnad jagada ca 25-ga) ja oleks meid toonud otse hotelli ukse ette. Paraku polnud sellist pakkuda, pakuti tavalisi taksosid - need põlgasime kalliks. Teine taksofirma küsis oluliselt rohkem, seega laadisime end hoopis ühte mikrobussi, sõiduhind 130 raha. Juht tõmbas nina natuke krimpsu, kui me talle igaüks ainult sajalist pakkusime - pole nii palju peenraha tagasi anda (sajaline on siin maal väikseim paberraha). Tegime siis teisiti - klappisime mitme peale, et tagasiantav summa väiksem oleks (seega pean nüüd meeles pidama, et ühele reisikaaslasele 30 raha võlgu olen). Bussikas tõi meid otse vanalinna ning kui hakkasime vaatama, kuidas edasi, astus juht ligi, küsis: kuhu vaja? ja juhatas suuna kätte - nii 15 minutit jalutamist. Tegelikkuses kulus muidugi veidi rohkem, seda enam, et vanalinna kõnniteed on siin sillutatud samasuguste plaadikestega nagu vannitoaseinad - libedad. 

Aga kohale me jõudsime, vastuvõtt oli soe, hotelli adminn teatas, et igasuguse murega saab tema poole pöörduda 24 tundi ööpäevas, jagas wifi paroolid kätte (ja wifi on siin tasemel) ning suunas meid tubadesse. Voodid valmis tehtud, suletekid ja üüratusuured padjad ootamas, soe ja mõnus. Meie korrus on neljas (tänavapinnalt lugedes viies) ning lift olemas. Õppejõud ja muud tähtsamad tegelased majutati kuuendale korrusele, aga sinnani lift ei lähe, tuleb veidi ronida ning juba kurdeti, et seal on külm kah. Saab näha, millal professorid ülevalt alla kolima hakkavad :)

Jalutasime veel kümmekond minutit, et end ülikoolis ära registreerida ning teada anda, et oleme õnnelikult kohale jõudnud. Oodati meid seal sooja tee ja võileibadega, polnudki vaja enam linna süüa otsima minna. Kuna suurem osa rahvast oli tänast päeva alustanud üsna vara, siis niisama linna kolama ka enam ei viitsinud keegi minna, aga niipaljukest kui nägime, tundus, et väga ilus on. No aga jõuab ju järgmistel päevadelgi...

Halli pead austa, lapsest sõida üle?

Koht: õhtune Nõmme kauplus, kassa.
Osalised: meie tütre ja Tupsuga, üks pensioniealine tädike.

Käisime õhtuhakul poes, et leiva-saiavarusid täiendada. Eks kärusse laekus muudki vajalikku. Liigume siis rahulikult kassa poole, Tups meist paar sammu ees. Oli laps juba praktiliselt kassa juures, meie kohe jõudmas, kui külje pealt ilmus tädike oma käruga ning lausa trügis lapse kassa eest kõrvale ning hakkas oma kaupa lindile laduma. Minu üllatunud küsimusele, kas laps polegi inimene, ei suvatsenud ta reageerida. Tema ilmumine oli mullegi nii ootamatu, et äärepealt oleksin oma käruga tema omale otsa sõitnud...

Eks ma siis reageerisin ka natuke üle, laksatasin pulga enda ja tema kauba vahele, kui ta makstud sai ja sinnasamma vahesse koperdama jäi, et asju kotti panna (selle asemel, et sammuke edasi astuda ja meid mööda lasta) trügisin ka käruga jõhkralt mööda, et oma asjad teiselt poolt kätte saada. Siis sai tädikese käru küll müksu ära, sest ta oli selle sättinud kogu kassalindi laiuselt ette. Põrnitses mind küll altkulumu, aga midagi ütlema ei hakanud.

Ega see trügimine talle mingit ajavõitu andnud, poest saime ikka enne teda juba minema. Aga kuna see pole sugugi ainuke kord, mil lapsest lihtsalt mööda või üle astutakse, tekkis minul küll küsimus, kas laps polegi poes inimene? Ei saa vabanduseks väita ka, et meie Tupsut tähele ei panda, ta on siiski päris pikk juba ja erkroosa jope peaks ka silma torkama...

Või on asi mentaliteedis, et mina olen vanem, minul on igal juhul eesõigus? Siis jäi tädikesele küll mulje, et mina ise olen üks igavene mats, kes vanemate inimeste austamisest midagi ei tea. Vaat tean nii palju, et kui see vanem inimene ise käitub kenasti ja väärikalt, pole mingit probleemi. Õnneks ongi meil siin suurem osa inimesi lugupidamist väärt, seda enam aga need üksikud nahaalid silma torkavad...

Tootsi rehkendus

Minu mäletamist mööda Joosep Toots Paunvere kihelkonnakoolis füüsikat ei õppinud, aga nii palju tervet talupojamõistust oli tal küll, et teada - vesi voolab ikka ülalt alla, mitte vastupidi. Et Toots koolitükkide tegemisel laisk kui lohe oli ja ainult pika vestluse tulemusena nõustus tegema pool rehkendusülesannet, on aga olnud eeskujuks meie linnaviletsusele, täpsemalt siis kommunaalametile.

Naabrinaine on oma blogis teemat korduvalt valgustanud, aga kordame siis lühidalt üle.

Kaks aastat tagasi jõudis linna lubatud õnn ka meie õuele ehk siis rajati kanalisatsioonitorustik. Töö käigus maha võetud asfalt taastati ja algul tundus, et kõik on parimas korras. Paraku ainult esimeste suuremate vihmadeni. Tuli välja, et projekteerija näpuka tõttu oli mõnedes kohtades asfaldi kaldenurk vale ja vihmavesi hakkas kogunema just meie majade ette ning nii õnnetult, et sõidutee ja aia vahele ei jäänud ribakestki kuiva maad. Loomulikult kaasnes "boonusena" möödasõitvate autode poolt täispritsitud majasein ja aknad, kooruv värvi- ja krohvikiht, läbivettinud piirdeaed ning vajadus hoida kättesaadavas kohas kalamehekummikuid. Lombid ulatusid ikka tublisti poolde säärde...

Naabrinaine võttis enda peale vaevarikka kirjavahetuse ja telefonikõnede pidamise, eesmärgiga, et ehitajad oma praagi parandaksid. Esialgu laiutati käsi - raha pole. Siis selgus, et töid teostanud firma on hoopiski pankrotis (muidugi, kui linn neile minimaalset võimalikku tasu maksis ning lisaks sellele ka praaktöid omal kulul parandada tuli), seega nagu polekski kelleltki midagi nõuda.

Jonni aga ei jätnud, kirjad koos fotomaterjaliga liikusid pidevalt linnaviletsuse poole. Ametnikud käisid isegi kohapeal asja uurimas ja leidsid, et olukord on kehv küll...

Kevadel siis hakati lõpuks rääkima, et jah, teeme korda, pole midagi parata. Esialgne tähtaeg pidi olema 1.august, aga selleks ajaks ei juhtunud muidugi midagi. Eelmisel nädalal siis lõpuks töödega alustati. Ja mis ma nüüd avastasin: korda tehakse ainult naabrite majaesine, meie pool ei liigutatud lillegi. Nädalavahetusel polnud loomulikult kedagi arupärimisele vastamas ka ja ega pole tänase tööpäeva jooksulgi kõssatud. Homme aga pidi juba uus asfalt maha pandama.

Töömehed lohutasid mind, et küll see vesi meie juurest ka hakkab ära voolama kui restkaev valmis. No ma ei tea, kes siis nüüd füüsikatundidest poppi on teinud, kas ehitajad ise, projekteerija või Kommunaalamet kui tellija. Lisatud fotol on üsna hästi näha, et meie kahe maja vahel on teekattes kõrgem koht. Kuidas vesi üle selle peaks pääsema, on mõistatus. Samuti on näha, et seal, kus seisab töömeeste auto, on teeserv tunduvalt madalam ning laupäevasest vihmast jäänud mudaloik pole siiani kuhugi kadunud. Varasematel piltidel on olnud näha ka, et uputus ulatub natuke kaugemale elektripostist ning lomp lõpeb sealtmaalt nagu lõigatud - sealpoolsete naabrite juures on teekate jälle kõrgem.

Ühesõnaga on Tallinna Linnavalitsus selgelt järginud Tootsi eeskuju - pika kauplemise peale küll rehkendusülesannet tegema asunud, aga leidnud, et tervet siiski ei jõua ja leppinud poolega. Mina aga sellega rahule jääda (erinevalt õpetaja Laurist) ei kavatse.

Kitsed purdel

Küllap paljud mäletavad vana mõistujuttu, kus kaks kitse kitsal purdel kokku said, teineteisest mööda ei mahtunud, kumbki teisele teed anda ei tahtnud ning lõpuks mõlemad vette kukkusid. Nii hulluks järgnevas loos asjad õnneks ei läinud, aga muidu on üsna samalaadne lugu küll...

On meil siin Nõmmel selline tänav nagu Suusa. Lühike, paljud seda ei teagi, ühendab Nõmme turu parklat teise tänavaga. Kitsuke kah, kuigi sõidutee kenasti asfalteeritud, meenutab ta siiski rohkem metsateed. Ühes otsas järsuvõitu langus, teises pime kurv. Ometigi on see kahesuunaline hoolimata sellest, et kohalik rahvas juba pikka aega on taotlenud liikluskorralduse muudatust ja tee ühesuunaliseks muutmist.

Täna tulin bussi pealt, jalutasin metsa veerest kodu poole, kui selja tagant ägedat kummivilinat kuulsin. Sõiduteel kihutas mööda valge madal sportauto, sõitis tee keskjoont pidi. Minust mõnevõrra eespool pidurdas ta järsult sest kurvi tagant tuli vastu teine auto. Algul mõtlesin, et nüüd sõitsidki ninapidi kokku, jäid mõlemad seisma ja kumbki ei liikunud edasi ega tagasi. Kui lähemale jõudsin, nägin, et nii hull lugu õnneks pole, juhid olid mõlemad jõudnud õigel ajal pidurdada. Aga vaidlesid ägedalt, kumb kummale teed peaks andma. Sportauto juht polnud nõus meetritki taganema ega teeserva võtma, et teisest mööda mahtuda. Ei olnud tegu rullnokkadega, soliidsed keskeas meesterahvad olid....

Minust nad sinna vaidlema jäidki... Minu enda arvamus on, et sportauto juht rikkus reegleid täiega, seepärast on ka number pildil näha.

RIP, Eesti vanim eraülikool!

Rahvasuu räägib, et ühel ilusal päeval, kui suur sõda oli just otsa saanud, helistas Evald Saag Raikkülast lambalaudast hästivarjatud mobiilit Kremlisse ja ütles: "Noh, Joss, mis ootad, teeme ära!"

Oli sellega kuidas oli, aga fakt on, et 3.mail 1946 võttis EELK Konsistoorium vastu otsuse, et kirikule on haritud vaimulikke vaja, Tartu ülikooli usuteaduskond aga on ju suletud, seega ei jää muud üle, kui rajada oma kõrgkool. 65 aastat kõrgetasemelist teoloogilist haridust Tallinnas on väärtus, mida oskavad hinnata kõik selle kooli seinte vahel õppinud - ja neid pole vähe. Pikki aastaid oli kool ka vaimsuse kandja, pea ainus teisitimõtlemise kants, millele isegi nõukogude võimu hammas peale ei hakanud.

Ajad muutusid, Tartu ülikool avas taas usuteaduskonna, kuid instituut jäi kestma. Muidugi tuli ajaga kaasas käia, täienesid ja muutusid õppekavad, tuli juurde uusi suundi. Mis peamine - teoloogiat oli võimalik õppida ka paljudel neil, kes mitmesugustel põhjustel Tartu ei saanud või ei soovinud minna. Paindlik õppesüsteem andis võimaluse õppida ka töö kõrvalt, omandada teine või isegi kolmas kõrgharidus. Keskmine üliõpilane oli aastatelt vanem kui ülikoolis, sihikindlam ja motiveeritum asuma tööle just kirikusse.

Käimasolev haridusreform tõi kaasa vajaduse õppekavade riikliku akrediteerimise järele. Kevadel külastaski kooli hindamiskomisjon. Paraku olid komisjoni järeldused ehmatavad ja tegelikult ka ootamatud. Osa õppekavasid said küll positiivse hinnangu, kuid paraku polnud nende hulgas doktoriõpet, mis sisuliselt tähendab ülikooli staatuse kadumist. Et koolitusload lõpevad ka aastavahetuseks, tekkis ühtäkki olukord, mil kõik olemasolevad üliõpilased peavad tegema hiigelpingutusi ja esitama oma lõputööd hiljemalt novembris, samal ajal tulevad läbi võtta ka kõik puuduvad ained ning kaitsma lõputööd detsembris, sest ainult siis on lootus saada riiklikult tunnustatud diplom.

Paljudele tähendab see sisuliselt õpingute katkestamist, sest puhtfüüsiliselt pole niisugune asi võimalik. Õppejõudude ja üliõpilaste suurenenud koormus, lisasessioonid ning kui tahta samal ajal veel kvaliteetset uurimust kirjutada, siis mingis osas tuleb järeleandmisi teha. Mis väärtus sellisel diplomil on?

Tundub, et siin on laiem hariduspoliitiline tagamaa, sest teatavasti said negatiivseid hinnanguid ka paljud teised erakoolid. Kurb on see, et võetakse edasiõppimise võimalus just natuke vanematelt inimestelt, kes õpivad töö kõrvalt või tahavad olemasolevale teist kõrgharidust lisaks saada... Sel foonil on üsna kummaline, et algselt sai negatiivse hinnangu ka Metodisti Kõrgem Teoloogiline Seminar, aga mõne aja pärast see otsus muudeti ning pikendati nende koolitusluba kolme aasta võrra...

Koolipere nägi üht võimalikku väljapääsu instituudi reorganiseerimises rakenduskõrgkooliks, see oleks eeldanud õppekavade ja õpiväljundite mõningast korrigeerimist. Veel olulisem on, et oleks säilinud praegustel üliõpilastel võimalus oma õpingud sujuvalt lõpetada, kuigi ehk mõned õppemoodulid juurde võtta, praktikat rohkem teha, aga siiski ilma liigse tormamise ja rabelemiseta.

Ettevalmistusi õppekavade ümbertegemiseks jõuti isegi alustada, mitmedki olid nõus selle nimel ohverdama osa oma suvepuhkusestki. Paraku otsustas kooli omanik EELK Konsistoorium, et taotlust rakenduskõrgkooli moodustamiseks ei esitata, instituudi asemele tuleb koolitus- ja täienduskeskus... Miks just niisugune otsus - ei tea, ootaks asjalikku põhjendust...

Kas see otsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu? Loodetavasti siiski mitte...

(Eliit)kooli teema lõpetuseks

Tänaseks on siis meie majas ka lapse koolivalikuralli läbi. Esimeseks eelistuseks oli üks vanalinnas asuv kool, seda eelkõige kasvatus- ja õpetuspõhimõtete pärast, kuna need oleksid meie lapsele kõige paremini sobinud. Teiseks valikuks oli kodulähedane kool (kuhu muide oli ka vägagi suur konkurss), mujale sai proovimas käidud rohkem kogemuste hankimise mõttega.

Vanalinnas käis laps ka eelkoolis. Väga tore oli, õpetajad meeldisid ja maja ise ka. Katsetel läks ka hästi, kuid otsus oli siiski, et kuigi laps on väga võimekas, ei vasta ta kooli valikukriteeriumitele. Seega - ta pole titest saati muusikaliselt drillitud, õdesid-vendi ees õppimas pole ning keegi perest selles koolis ei tööta. Arusaamatuks jääb, miks on siis üldse vaja korraldada vanematele põhjalikku ülekuulamist nende väärtushinnangute ja kasvatuspõhimõtete kohta, kui sisuliselt on tegu suhteliselt kitsale ringile mõeldud suletud süsteemiga, kuhu väljaspoolt pääsemine on praktiliselt võimatuks tehtud (erandeid muidugi on). Laps igal juhul luges sellest vastusest välja, et kõige tähtsam pole mitte tema ise, vaid see, kes su sugulased on. Oluline teadmine edaspidiseks eluks seegi...

Kodulähedasest koolist aga helistati üsna ruttu, et nad väga ootavad last sinna. Kõige toredam asja juures on see, et kuskil polnud killukestki infot selle kohta, et tegelikult on meil terve suguvõsa seal koolis käinud, laps käis katsetel puhta lehena ja sai sisse täiesti iseendana.

Kodukooliga aga on teistsugused probleemid. Ei, mitte tasemega - see on ajast aega olnud tublisti üle keskmise, võib isegi öelda, et tegu kohaliku eliitkooliga. Häda hoopis selles, et kool on LIIGA ligidal. Mu oma lapsed mäletavad küllaltki hästi, et tänu "heatahtlikele" kaasõpilastele ja naabritele jõudsid kodused probleemid üsna kähku koolimajja ning mingil määral mõjutasid suhtumisi. Meie kant on ju praktiliselt üks suur küla, kus kõik tunnevad kõiki ja arvavad kõigist kõike teadvat ka. Muidugi, kuna nüüd on konkurents suurem, siis võib loota, et otsesest lähiümbrusest väga palju tuttavaid seal koolis enam pole, pealegi on mitmedki probleemid ajalukku jäänud. Lootus on ka, et suurem osa algklassiõpetajatest on uued ja seega ei mäleta nad eelkäijaid ning ei saa võrdlema hakata.

Teine probleem tekib logistikaga. Kesklinnas liigume kõik paratamatult rohkem ning poleks olnud mingit probleemi laps kooli ja koju toimetada, nüüd aga tuleb mingeid olulisi ümberkorraldusi ette võtta või peab laps pooled päevad üksi kodus istuma - ning see pole algklassi lapsele sugugi hea.

Ühesõnaga - ei teagi nüüd, mis see parim variant oleks olnud...

Minge metsa!

Selline oli seekordse fotojahi soovitus. Võtsime siis Tupsuga seda kuulda ja käisime kah kodu juures metsatukas kaameraga ringi. Kuigi, Kaamos ja mõned teisedki fotojahtijad vist naeraksid suure häälega, kui me seda salukest metsaks nimetaksime... Eks ole, nii hõredake, et ühest servast teise näeb kohe täitsa vabalt ja ära seal ka eksida pole võimalik... Mida sihukesest ikka leida on?

Nojah, sinililli ei leidnud, neid ei kasva siin enam ammu. Lapiti oli lund ja hulka mahakukkunud oksi.

Madalamates kohtades oli lund ikka päris palju veel...

Männitüvel kasvasid seened

Käbisid oli palju maha pudenenud, kui grillihooaja avame, siis teada, kust sütematerjali saab

Koorest puhtaks näritud puukesi jäi ka ette. Põtrasid meil siin üldiselt pole, kitsedest ei tea midagi, aga vaevalt needki siiani viitsisid jalutada. Kõige tõenäolisem paharet on ikka jänes, kuigi ma ühtegi ringi kalpsamas näinud pole. Samas, jänese jälgi oli talvisel lumel ohtralt ning sama puukese kõrval hunnik pabulaid...

Ning oh imet, isegi üks järveke hakkas silma. Eks ta suveks kaob ära jälle...

Ei saa mitte sekeldusteta...

Käis siis Kukupai jälle reisil, sedapuhku Bulgaarias.

Esimene peavalu oli kohvri pakkimine - meil ju sel minekupäeval -10 ja Sofias lubas nett isegi kuni +21, seda küll ainult päevasel ajal, õhtud ja hommikud nii +9-10 kanti. Pealegi oli kavas nii ametlikke koosviibimisi, lihtsalt seminare, paar pidulikumat õhtusööki, mitu pikka bussisõitu - mõtle siis välja, kuidas võimalikult vähese kraamiga hakkama saada. Puudu midagi ei jäänud ja üle oli ka ainult paar pisiasja, seega näib, et kogemusi on juba tekkinud.

Varasel hommikutunnil kenasti lennujaama jõutud (küll sai kohe sõidu algul taksol ots ringi keeratud, et kodunt pass ka kaasa krabada - peab ütlema, et polnudki vaja, ID-kaardist täitsa piisas), Lufthansa automaadis pilet ära registreeritud - ning polnud selleski midagi keerulist, nagu ma Karuema blogi lugedes juba kartma olin hakanud. Istusime siis kambakesi lennujaama kohvikus ning pabistasime ühe grupikaaslase pärast, keda mitte kohe näha polnud, telefoni ta ka vastu ei võtnud. Olime juba valmis uskuma, et juhtuski midagi ja jääb tal sõitmata. Aga ei, kui lennukisse kutsuma hakati, siis oli ta ühtäkki seal täitsa olemas.

Lendamine, pikem molutamine vahemaandumisel Münchenis, jälle lendamine ja kohal me olimegi. Sofia lennujaam oli hämmastavalt inimtühi, pagas tuli üpris kiiresti ning siis avastasime, et meile polegi vastu tuldud. Üks telefonikõne selgitas asja - meie lennuk jõudis isegi natuke varem, nemad olid alles autoga teel lennujaama. Tulidki varsti, tõstsid meid koos kohvritega autodesse ning viisid hotelli. Mõni tunnike puhkamiseks, õhtusöök ning pärast pikka päeva oli uni vägagi magus.

Kuna järgmine päev oli pühapäev, viidi meid kõigepealt kirikusse liturgiat kuulama - ja peab ütlema, et ortodoksi liturgia on tõesti kaunis. Seejärel suundusime kõrvalasuvasse vaimulikku seminari, kus pidi algama meie konverents. Kuna aga aeg oli märkamatult läinud ja kella järgi oleks pidanud juba kohvipaus olema, siis kohvi kõigepealt pakutigi. Üldse sai üsna kohe selgeks, et ajakava on ainult orienteeruva tähendusega - mis peaks millalgi toimuma. Asjad juhtusid ikka siis kui juhtusid, ainsad, mida ei nihutatud, olid kahetunnised lõunad ja õhtusöögid. Sellegipoolest said kõik ettekanded peetud...

Kui senini olime vaimulikku seminari ikka kõrgkooliks pidanud, siis nüüd saime endi üllatuseks teada, et tegu hoopis keskkooliga, 8-12.klassi noormeestega. Õppekavas lisaks tavalistele ainetele kirikulugu, liturgika, kreeka keel ja palju muud, mida ortodoksi vaimulikule vaja. Muidugi ei tähenda seminari lõpetamine, et kõigist poistest ka papid saavad.

Järgmisel päeval Sofia ülikoolis tundus, et oleme sattunud ajas vähemalt paarkümmend aastat tagasi - luitunud ruumid, värv koorumas lagedelt ja seintelt, arvutiklass trellitatud ukse taga... Üldse, niipalju kui linnas ja ringsõitudel koolimaju silma jäi, tundusid nad kuidagi kulunud olevat... Erandiks Plovdivi vaimulik seminar, mis lausa säras. Õpilaste toad olid ka väga heas korras, kuigi lihtsalt sisustatud.

Tänavapilt oli samuti üsna kirju, oli kenasti kordatehtud maju, samas kõrval turritasid sarikad katusest välja. Isegi ühel ja samal majal võis olla üks nurk remonditud, teine lagunemas - ja kõigis neis elati...

Inimesed seevastu olid väga toredad. Meid viidi mitmetesse küladesse tutvuma sealsete kogukondade elu ja tegemistega ning igal pool ootas soe vastuvõtt kaetud laudadega. Ühes kohas pakkusid kohalikud neiud tervituseks soola-leiba, teisal kostitas preestriproua omavalmistatud keedistega.

Üldiselt on külades üsna sarnaselt meiega probleemiks see, et noori jääb vähemaks, nad lähevad linnadesse ja välismaale tööle. Jäävad vanemad inimesed, päris paljud elavad üpris kehvalt, miinimumpension on 60€, keskmine palk 300€. Aiamaad haritakse üles, suur osa toidukraamist tuleb oma majapidamistest. Hädalistele luuakse varjupaiku, noortele püütakse pakkuda asjalikku tegevust, täiskasvanutele võimalust koos käia ning ühiselt oma küla heaks midagi teha. Paljude asjade eestvedajaks ja aktiivseks osaliseks on Bulgaaria ortodokslik kirik.

Väike eramuuseum kunagise suure paberivabriku kõrval andis ilmeka pildi kunagisest hiilgusest.

Paraku lõpetas vabrik töö, küla tühjenes ja vabrikuhooned lagunesid. Nende ümber karjatavad kohalikud nüüd oma kitsi....

Rila klooster lumiste mägede vahel - asutatud

10.sajandil eremiit Ivan Rilski poolt - on samuti üle elanud mitmesuguseid aegu, korduvalt lagunenud ja uuesti üles ehitatud. Uusim tiib on pärit aastast 1961 ja selles asub muuseum.

Kloostrist tagasi ning ootaski meid pidulik õhtusöök ja konverentsi lõpetamine. Minule tehti

õhtusöögiks väike üllatus. Kuna olin rääkinud oma tööst ja seotusest kurtidega, oli leitud mulle vestluspartneriks üks kohalik kurt. Meie norrakatest grupiliikmed vaatasid igatahes suurte silmadega, kuidas peale paari esimest kobavat fraasi meil jutt jooksma hakkas :D Nad olid ju küsinud, kas viipekeel on rahvusvaheline ning mina selgitanud, et igal maal on ikka oma keel. Kuidas siis võimalik on, et eri maadelt pärit kurdid, kes teineteise emakeelt ei oska, ikkagi takistusteta suhelda saavad?! Aga viipekeele omapära selles seisnebki...

Tundus, et seekord jäävadki suuremad sekeldused ära. Nojah, et ühel meie grupiliikmel juba esimesel õhtul kingatald lahti otsustas minna ja tal teisi jalavarje polnud, polegi eriti kõneväärt, sest järgmise päeva õhtuks oli leitud ümber nurga töökojast üks kingsepp, kes mure mõne kohaliku raha eest kiiresti ja korralikult lahendas.

Aga ega ikka nii lihtsalt asjad ka käi...

Ärasõidupäeva ennelõuna olime planeerinud linnas kolamisele ja shoppamisele. Oli ju veel mitugi huvitavat kohta üle vaatamata. Paraku oskas hotell arve vigasena teha ning avastasime selle alles pärast maksmist (kaardiga muide). Hakati siis viga parandama ja makset tühistama, sellega said nad kuidagi hakkama, kuid siis oli grupijuhil vaja ka õige arve tasuda. Böö, kaardilimiit täis, vaja ID-kaardiga teise arve kallale pääseda. Grupijuhi läpakas aga kaardilugejat ei tunnistanud, pidin mina enda oma kotist välja koukima. Aega läks, aga asja sai. See aga tähendas, et suuremaks shopinguks enam aega polnud. Seega otsustasime mõned lähemal olevad vaatamisväärsused üle vaadata, nagu väidetavalt (sama väidavad enda kohta mõned teised ka) Euroopa suurima sünagoogi. Selle kohta oli meile öeldud, et koputage, ehk teile avatakse. Koputasime, avati, küsiti kaks kohalikku raha nina pealt ja lubati sisse. Ei mingit pildistamiskeeldu, ei mingit nuhkimist, ega me kogemata keelatud kohtadesse roni. Oli ilus, suur ja vaatamist väärt.

Samas lähedal oli ka Püha Georgi (Püha Jüri) rotund - 4.sajandil rajatud ja seega Sofia vanim kirik. Vahepeal oli ka selle saatuseks mošeeks muunduda, kuid nüüd on jälle tegu kirikuga, igal õhtul kell 17 peetakse seal liturgiat.

Hagia Sofia paraku jäi seestpoolt nägemata. Majade vahel tundus ta kuidagi väga pisike ja tagasihoidlik, loetust oli vähe teisem mulje jäänud....

Kiire lõunasöök, jooksujalu turult läbi (vähemalt kohalik juust sai kaasa ostetud) ja just õigel ajal hotelli, et asjad võtta ja lennujaama kihutada. Viimane kohvripakkimine tuligi lennujaamas ette võtta ning ega see väga korralik ei saanud, kartsin isegi, et kohvrilukk annab otsad. Õnneks siiski mitte.

Lennukisse, kohvipeatus Münchenis ning lõpuks tagasi külmas ja lumises (täna küll leidsin, et seda lund on vahepeal poole vähemaks jäänud) Tallinnas.

Aga ega sellega sekeldused veel lõppenud. Kõigepealt ei õnnestunud meil tellida oma lemmikfirmade taksosid, autosid lihtsalt polnud sealkandis liikvel. Seega tuli peatusest võtta tublisti kallim sõiduk. Ei kurda, taksojuht oli igati kena (nimekaim pealegi), aga tšekiprinter jooksis kinni, läks tükk aega, enne kui selle korda sai. Taksost välja saamine oli ka seotud suurte raskustega, nimelt olid rööpad nii sügavad, et mul lihtsalt polnud kuhugi astuda selle libeda kallaku peal. Mingi ime läbi õnnestus siiski püsti jääda ja õnnelikult tuppa pääseda. Koer ei teadnud, mispidi saba liputada, kass ei suutnud otsustada, kas mind mööda sääri nühkida või lõua alla nurruma pugeda.

Viimane üllatus ootas, kui kohvri avasin. See lõhnas päris vängelt mu näopuhastusvedeliku järele - kuidagi oli kork iseenesest lahti keerdunud ja kõik vedelik kohvrisahtlisse voolanud. Midagi läbi ligunenud ja rikutud siiski polnud ning riiete vahele topitud poolteiseliitrise veinipudeliga oli ka kõik korras.

Kiire infovahetus pojaga ning lõpuks sain end üle nädala korralikult välja magada :)

Ja Facebook tahab siiani minuga bulgaaria ja türgi keeles rääkida...

Vastlanuhtlus algas...

Terve ennelõuna on lumesahk meie ja paari naabermaja ees edasi-tagasi nühkinud ning sõiduteelt ja kõnniteeservadest jääkihti maha freesinud. Muidu oleks see ju igati tore, aga paraku põhjus, miks just täna see töö ette võeti, on hoopis proosalisem. Nimelt pääseb meie tänavat pidi Mustamäe suusakeskuse juurde. Täna aga vastlapäev ning loomulikult on sinna oodata suuremat rahvamassi. Kuna aga keskuse juures autodele parkimisruumi vähe ning meist edasi enamuse majade juures kõnnitee servas suured lumevallid (kogu kõnnitee laiuses viitsivad puhastada vaid paar meie lähinaabrit), siis on üsna selge, et valmistatakse ette parkimiskohti õhtusele massiüritusele saabujatele.

No ei vaimusta see lugu. Esiteks pargitakse majaesine siis nii tihedalt täis, et oma väravast sisse ka ei pääse. Teiseks algab see üritus nii palju varem, et kui naabrid töölt tulevad, pole neil oma autosid kuhugi panna enam. Ja üldse, Nõmme keskuses mitu parklat, talispordihuvilistele ei peaks poolekilomeetrine jalutuskäik üle jõu käima.

Olen õel? Võib-olla tõesti. Aga ma ei saa aru nendest, kes peavad autoga lausa mäenõlvani pääsema. Ning veel - kuiväga ka ei loodaks, et ei juhtu, aga ikkagi on absoluutselt igal vastlapäeval mäele kiirabi vaja läinud. Kui aga tänav tihkelt täis pargitud, ei pääse see ju ka läbi...

Seega - ilmselt paneme kõnniteele piirded ette...

Hädaabitööd Kilplas

Igati kena, et meie linnaosavalitsus on kutsunud töötud hädaabitöödele - tänavaid jääkoorikust puhastama. See jube paks jää ei sula ju jaanipäevakski ise ära... Silmaga nähtav kasu on kah - bussipeatused, poeesine, suurem osa keskuse kõnniteid on täitsa läbitavad juba.

Aga täna vaatasin esmalt, kuidas laste mänguväljakul üks neoonvestides seltskond vedrukiike lumehunnikust välja kaevas. Tegelikult - kui ilus ilm, oleks mudilastel selle üle hea meel muidugi, tegevust ju vaja, kui enam kelgutada ei saa...

Teine seltskond jäi silma Nõmme turu bussipeatuses. Üks noorem mees, üks vanem mees ja õbluke naine. Meestel jäärauad, naisele oli pihku pistetud suur raudkühvel. Üritasid siis bussipeatuse ja turu värava vahelist teejuppi puhastada. No ei võta need jäärauad seal suurt midagi. Peent puru natuke lahti tuli, naine proovis seda kühvliga ära tõsta - aga polnudki kuhugi tõsta ju, lumehunnik naisele üle pea ja tee peale ometi ei tõsta...

Arutasid kolmekesi, mida edasi teha. Tegelikult polnud seal selliste töövahenditega midagi peale hakata, bussipeatus ise on ju puhas. Seal oleks mõttekam hoopis kangiga tegutseda, jää alt restkaev üles otsida ja lahti raiuda - sulavesi hakkaks tasapisi sinna nirisema....

Kolmik aga korjas kodinad kokku ning siirdus üle tee kasiino ette - seal jääd vähem ja ruumi rohkem...