Osalised: meie tütre ja Tupsuga, üks pensioniealine tädike.
Käisime õhtuhakul poes, et leiva-saiavarusid täiendada. Eks kärusse laekus muudki vajalikku. Liigume siis rahulikult kassa poole, Tups meist paar sammu ees. Oli laps juba praktiliselt kassa juures, meie kohe jõudmas, kui külje pealt ilmus tädike oma käruga ning lausa trügis lapse kassa eest kõrvale ning hakkas oma kaupa lindile laduma. Minu üllatunud küsimusele, kas laps polegi inimene, ei suvatsenud ta reageerida. Tema ilmumine oli mullegi nii ootamatu, et äärepealt oleksin oma käruga tema omale otsa sõitnud...
Eks ma siis reageerisin ka natuke üle, laksatasin pulga enda ja tema kauba vahele, kui ta makstud sai ja sinnasamma vahesse koperdama jäi, et asju kotti panna (selle asemel, et sammuke edasi astuda ja meid mööda lasta) trügisin ka käruga jõhkralt mööda, et oma asjad teiselt poolt kätte saada. Siis sai tädikese käru küll müksu ära, sest ta oli selle sättinud kogu kassalindi laiuselt ette. Põrnitses mind küll altkulumu, aga midagi ütlema ei hakanud.
Ega see trügimine talle mingit ajavõitu andnud, poest saime ikka enne teda juba minema. Aga kuna see pole sugugi ainuke kord, mil lapsest lihtsalt mööda või üle astutakse, tekkis minul küll küsimus, kas laps polegi poes inimene? Ei saa vabanduseks väita ka, et meie Tupsut tähele ei panda, ta on siiski päris pikk juba ja erkroosa jope peaks ka silma torkama...
Või on asi mentaliteedis, et mina olen vanem, minul on igal juhul eesõigus? Siis jäi tädikesele küll mulje, et mina ise olen üks igavene mats, kes vanemate inimeste austamisest midagi ei tea. Vaat tean nii palju, et kui see vanem inimene ise käitub kenasti ja väärikalt, pole mingit probleemi. Õnneks ongi meil siin suurem osa inimesi lugupidamist väärt, seda enam aga need üksikud nahaalid silma torkavad...
12 kommentaari:
Koperdav vanainimene, keda võib-olla juba Alzheimer vaikselt pureb, ei pruugi väga terane olla. Kui lapsel käru ega korvi polnud, siis ehk tädike ei osanud teda järjekorras seisjaks pidada? Ilmselt ei saanud ta aru ei probleemi olemusest ega pahasest küsimusest.
NII vana see tädike ka nüüd polnud, päris kindlasti kohe mitte... Ja kui laps seisab kassa ees, siis ikka vist käruga talle jõhkralt külge ei peaks ka nühkima või kuidas?
Mind ajavad sellised asjad nii pöördesse, et ma parem ei alustagi oma kräunumisega..
Või siis kui sa seisad ja oled enda ja eelmise vahele jätnud natuke hingamisruumi tähendab see seda, et sinna vahele võib trügida, või siis seljatagant sõimata... Aga mul vist õnneks lastega mingit vahejuhtumit ei tule meelde. Ise hoian targu igast lastest eemale. Korra olin sunnitud koos ülejäänud poes viibivate inimestega taluma kuidas 5 aastane poeg ja ema teineteisega üle poe rääkisid ja poeg pm emale pähe astus rääkides ikka väga ebaviisakalt.
Lastest hoian eemale sellepärast, et tean ise milline lõviema ma olen. Kõik kes ette jäävad saavad... Ja tegelt- üldse kipun neid väikseid juntsusid kaitsma. Igal poole. SEst kui vanemaid pole lähedal, siis arvab igaüks, et neile võib liiga teha. Ahjaa.. üks asi meenus veel. Naabritüdrukuga koos taarat viinud väiksem laps tõsteti taaraputkas tšekist lihtsalt välja. Õnneks oli suvi ja lapsel telefon kohe kaasas ja Marek kodus. Nii, et koll, kes mu lapse tühjaks tõstis sai kohe karistuse ka.
Minu jaoks kasutatakse põhjendamatult tihti sõnu, nõukogude mentaliteet. Antud juhtumi puhul on see aga kohane. Kõigile, kes on vähemalt 30+, peaks see situatsioon ju tuttav olema. Oli ju tavaline, et nendes toonastes pikkades sabades kannatlikult seisnud inimeste kõrval olid alati tingimata mõni selline, kes leidis, et päev on korda läinud vaid siis kui nihverdada ennast väljaspool järjekorda letile ligemale.
Ju siis Sinu poolt kirjeldatud tädi sai nüüd sedamoodi oma nostalgialaksu kätte.
Ohh ärge neid vanu inimesi ka nii palju kiruge, sest "me kõik saame vanaks", nagu laulab väga noor inimene Getter Jaani.
Igal juhul ei saa üldistada, sest tänapäeval esineb noorte hulgas ikka ka väga palju ülbust. Tihtipeale väärivad ühed teist täiega!
Asi on selles, et suur osa vanureid on täielikud mölakad. Mehed surevad õnneks enne ära, kui nad soodaks lähevad aga vanamutid on üks hullem kui teine.
Mu isa oli bussijuht, ma tean eid asju. Vanur bussis on midagi täiesti väljakannatamatut. Aga eks nad on poes samasugused lupardid...
seda, et mul oli kunagi 36ndas bussis selline pealtnägemine, et üks ühe jalaga noor mees sisenes ja istus inva kohale, ja järgmises peatuses tuli bussi suht kobe vanem daam, kes jäi siis demonstratiivselt noore mehe ette seisma, kusjuures buss ei olnud täis ja istekohti oli,... natuke aega seisis ja siis hakkas tänitama, et küll need tänapeäav noored on ikka mühkamad. tänitas ja tänitas, kuni poiss tõusis ja mutt sai aru, et tegemist on ühejalgse poisiga. võite kujutada kui piinlik moment oli ja kurb. aga sellised me oleme siin eestimaal - sotsiaalne tundlikkus ja teise inimese tunnetamine on ikka väga puudulikult arenenud.
Nagu ma juba enne märkisin, õnneks on selliseid siiski vähemus, aga paraku nad torkavad just sellepärast rohkem silma...
Üldiselt on siiski positiivsed kogemused ülekaalus...
Vaene Sina
mõni tõesti arvab, et kõrge iga lubab talle juba kõike
ajab närvi küll
ma panen sellistele kargu ette ja käratan, et ei trügi või, et ei lükka mind ümber!!!
näen veel üsna noor ja kobe välja ja siis ikka imestatakse, et mida õiendan
huvitav , et kui tooliga poes olen, siis ikka ei tõugata ja ei trügita, aga kepiga käies olen üsna abitu: ühe käega ja iga tõukamine võib mind jalust rabada, siis ongi vaja tihti kepiga vehkida, et püsti jääda;)
mu vana sõber ikka kobiseb, kui sellised rabelejad järjekorras on, et meil ei ole kiire, aga mõnel vaja sinna kalmistule ruttu tormata;)
igal ühel meil oma mätas: pole ma veel päris vana ja laps ammugi mitte. Jään oma viletsate jalgadega mõlematele jalgu- nii lastele, keda kardan kui tuld, sest oma ettearvamatu trügimisega võivad nad arstide töö minu kallal olematuks muuta ja vanamuttide kottidele-poekärudele.
Lapsed lihtsalt jooksevad mu pikali, sest nad on minust tillemad. Muttidele saan vastu kui suure ostukäru võtan. Mis sellest, et vahest pole seal sees muud kui tükk juustu.
õnneks on mul võimalus tipptunde ja nädala lõppe vältida.
Postita kommentaar