Seal, kus lõpeb Eestimaa

Kus lõpeb Eestimaa? Toompealt vaadates ilmselt seal, kust jookseb Tallinna piir, heal juhul kümmekond kilomeetrit sellest edasi. Aga meie teiste jaoks?

Veetsin nädalalõpu nn. ääremaal. Ei tea, millal või kelle poolt on selline nimetus välja mõeldud, kuid tundub, et see on määratud õigustama kõike, mis varasematel aegadel tegemata jäetud ning on endaga kaasa toonud külade tühjenemise, tootmise ja põlluharimise kadumise, koolide, postkontorite ja palju muugi sulgemise.

Tegelikult ei käinudki ma ju kuigi kaugel, veidi üle 60 km Tartust edasi. Aga kui Tallinnast Tartu vurab buss kahe ja poole tunniga, siis selle viimase 60 km läbimiseks läks veel üle kahe tunni... Pole ka imestada, kohati olid teed läbitavad ainult dziibile. Buss õõtsus ja rappus seal, tuleb vaid juhtidele au anda, et nad üldse sellistel teedel nõus sõitma on.

Viimased neli kilomeetrit tuli sõita autoga üle soo, tee on seal vaid nime poolest ning sõita julgevad ainult kohalikud, sest nemad teavad, millisest august või lohust läbi saab ja millisest tuleb ringi minna. Mõlemal pool kõrval varjas tihe võsa sügavaid veesilmi.

Aga kohale jõudsime. Peipsini jäi veel nelisada meetrit.

Järgmisel päeval oli õnneks kuiv, kuigi peamiselt pilves. Sai ringi kolada ja järveranda jalutada. Kunagine Emajõe Suursoo matkarada on võssa kasvanud, kohati nii vesine, et läbi ei pääsenudki. Varem olevat seal olnud isegi laudtee, aga sellest pole enam mälestustki... Vaadata aga oleks paljutki. Mina nägin kobraste tegutsemise jälgi, kopraid endid küll mitte. Rebased ja kährikud tulevad lausa õuele sööma. Linde lendas hilissügisele vaatamata hulgem ringi.

Sügisel pidi raba olema täis jõhvikaid, mida usinamad memmed korjamas käivad ja kokkuostjatelt niiviisi pensionilisa teenivad. Praeguseks on marjaaeg muidugi läbi.

Üllatuse valmistas kohalik joogivesi - nii pehme ja hea maitsega. Soolatud ja suitsutatud Peipsi kalad tahtsid keele alla viia. Inimestel polnud ülemäära kiire...

Aga kõigist jutuajamistest kohalikega jäi kõrvu mure tuleviku pärast. Tööd ei ole... Öeldakse, et Tartu pole ju kaugel, võiks sinna tööle käia. Aga kuidas? Buss käib kaks korda päevas, pealegi sellistel kellaaegadel, et hommikul linna ja õhtul koju hästi ei saagi, tööpäev on ju ka pikem kui kahe bussi vahe. Autot kõigil pole, pealegi on bensiinikulu suurem kui loodetav palk. Ah et võiks kodus midagi teha interneti vahendusel? Internetti ju ka kõigil pole, ainuke võimalus EMT mobiilne nett, mis paraku on aeglane, suuremat koormust ei kannata ja kipub ühtelugu katkema.

Ääremaade arendamiseks määratud toetused vallakeskusest kaugemale ei jõua. Valiks uue vallavolikogu, kes kaugemate kantide peale mõtleks? Aga kui vallakeskuses elab 500 inimest ja äärealadel vaid 100, siis on ju selge, kuidas valimistel hääled jaotuvad...

Nii lähevadki noored ära, sinna, kus on tööd, lastele koole ja huvitegevust. Jäävad vaid vanad, haiged ning mõned üksikud fanatid. Kui mõni noor tahakski tagasi tulla, esivanemate talu taastada ja elu arendama hakata, mõtleb ta enne kümme korda järele. Kui suurt kapitali taga pole. võib selline asi üle jõu käia. Mõned talud muutuvad suvekodudeks, mõned jäävad hoopis tühjaks ja lagunevad tasapisi...

Sellest kandist on pärit minu isapoolne suguvõsa. Praegu veel on põliskodu elanikega, kuid karta on, et tulevikus jääb ka see maja tühjaks, kuigi noorem põlvkond tahaks seal vähemalt suviti käia...

Vallakeskus elab siiski veel oma elu ja mitte sugugi halvasti. Kunagisest keskkoolist on küll saanud põhikool, aga piirivalvekordonit restaureeritakse, rannas on puhkebaas, alevi mõned majad on müüdud soomlastele, kala püütakse ja müüakse...

Kalmistu oli puhas ja korras, palju oli toodud värskeid lilli ja küünlaid. Leidsin üsna palju suguvõsaloetelust tuttavaid nimesid...

Kohalik kirik aga oli vaatamata esimesele advendipühapäevale tühi ja pime. Kohapeal vaimulikku pole, õpetaja käib Räpinast ning ilmselt ei ole see nii suur püha, mis vääriks ääremaal teenistuse pidamist...

Tagasi Tartu poole sõites võis bussiaknast näha, et mida lähemale linnale, seda kenamaks muutusid majad, seda vähem oli tühjaks jäänud põllumajandushooneid, seda suuremaks ja ilusamaks muutusid põllud. Ääremaa hakkas jälle Eestimaaks saama....

Aeg hobile - kvaliteetaeg või ajaraisk?

Oletame, et inimesel on hobi, mida ta naudib, mis pakub talle pingeliste tööpäevade keskel mõnusat lõõgastust ja rahuldust. Peale selle on ta leidnud sama asja harrastajate seltskonna, tunneb end nende keskel mõnusalt, vahetatakse nippe ja kogemusi, kiidetakse ja arvustatakse kaaslaste tegemisi. On ju tore? Minu meelest ka.

Aga on tegelasi, kes nii ei arva. No mida sa enda arust teed, seda asja ei tehta nii, sa rikud ju reegleid ja üleüldse, mis sa jamad, ega sa nii hästi ikka hakkama ei saa kui see-ja-too... Põhimõtteliselt on need tegijad, kes peavad end peaaegu proffideks (tõelised profid nii ei käitu, nendel on alati abivalmis käsi ja toetav sõna harrastajate jaoks olemas!). Aga need poolprofid tambivad mõnuga asjaarmastajate enesehinnangul, üritavad neile "kohta kätte näidata" ja selgeks teha, et pole mingit tähtsust sellel, kui hästi sa end ise tunned, kui ikka kõrgel tasemel ei saa tehtud, on see ajaraisk.

Teine häda on siis, kui sinu ümber kõige lähemad, kes just peaksid olema need mõistjad ja toetajad, suhtuvad sinu hobisse kui nende tagant varastatud ajasse. Jälle sa lähed, jälle sa viidad selle peale aega, milleks sulle seda vaja, ma oleks sel ajal tahtnud hoopis sinna-ja -sinna minna, seda-ja-seda teha, sinu pärast nüüd ei saa jne jne...

Mida siis teha? Ühelt poolt peaks hobi andma rõõmu ja rahuldust, aitama argimuredest ja eluraskustest kergemini ja kiiremini üle saada - kvaliteetaeg seega.

Teiselt poolt - kui sulle sellega tegelemist pidevalt ette heidetakse, kui sinu pingutusi miskiks ei panda, hakkab ju endalegi tunduma, et ongi puhas ajaraiskamine.

Siis tekib küsimus - kas jätkata või loobuda. Kodu- ja hingerahu huvides mõni loobub ka. Aga millegipärast arvan, et just seesama kodu- ja hingerahu jääb saavutamata. Ning kui asi on tõesti südamelähedane, siis ei usu, et sellest kauaks eemale saab jääda...

Nagu öö ja päev...

Et ühes ja samas firmas võivad klienditeenindajad üksteisest kardinaalselt erineda, sai järjekordselt kinnitust.

Meie arusaamad veekulust on Tallinna Veega olnud jätkuv mõttevahetuse teema juba ammusest ajast. Tookordne jant lahenes lõpuks üsna viisakalt, tehti kreeditarve ja seniajani polnud mul vaja sentigi maksta. Viimane arve aga tuli jälle küllalt arvestatava summa peale. Ega midagi, maksin ära ja teatasin, et tegelik näit on siiski nii-ja-niisugune, palun ülekantud summa lugeda ettemaksuks.

Läks paar päeva mööda, heliseb telefon. Teisel pool otsas daamike AS-st Tallinna Vesi. Käredalt hakati aru pärima, kuidas meil ikka vett nii palju vähem kulub kui nendel arvestatud. Pole ju võimalik, majas elab ometi nii mitu inimest. Hm, kust neil need andmed? Ja mis see üldse nende asi peaks olema? Vastasin, et mõõtja nii näitab, ju siis nii on. Selle peale öeldi, et ega tea, ju te võtate kõrvalt, eramaja ja aed tahab ju ka kastmist saada (väljas sadas hetkel paduvihma!). Soovitasin daamil järele mõelda, enne kui hakkab süüdistusi loopima ja lõpetasin kõne.

Eile helistas aga hoopis teine, hääle järgi otsustades tunduvalt noorem daam. Viisakalt päris, millal mulle sobiks, et nad tulevad mõõtjat vahetama, olla plaaniline vahetuse aeg kätte jõudnud. Temale mainisin, et viimase poole aasta jooksul on juba paar korda mehaanik helistanud ja aja kokku leppinud, siiski tulemata jätnud. Kinnitas, et seekord tuleb kindlasti. Saigi siis täna pärastlõunaks aeg kinni pandud.

Paar tundi tagasi aga helistas mehaanik (hoopis teine kui viimati), vabandas ja küsis, kas ta tohiks siiski varem tulla, ta üsna lähedal ja pärast peaks linna teisest otsast tagasi tulema. Sobis. Tuli, vaatas, kümne minutiga oli töö tehtud, kuivatas enda järelt mõõtja aluse ka ära.

Sellised klienditeenindajad mulle meeldivad.

Elisa vs Elion

Nett jalutas neljapäeva lõuna ajal minema. Lihtsalt lambist võttis kätte ja läks. Helistasin siis Elisa klienditeenindusse. Seal kuulati osavõtlikult mure ära, Kontrolliti kõigepealt, kas arved makstud, et nende poolt pole kinni pandud, siis paluti ruuter üle vaadata - kas kõik juhtmed ja kaablid korralikult ühendatud jne. Tavapärane asi. Aga paraku polnud millestki abi ja reede hommikul oli tehnik kõpsti kohal.

Kontrollis samuti ruuterit, leidis, et kõik peaks nagu korras olema, aga signaali sisse ei tule. Jaotuskarbis samuti mingit viga polnud. Lõpuks selgus, et kuna kaabel on Elioni oma, on nemad selle eksikombel lahti ühendanud. Vastav teade Elioni ka edastati ning edasine pidi juba nende teha olema.

Keda aga näha polnud, oli Elioni tehnik. Kõne Elioni klienditeenindusse ei toonud kah selgust. Sain hoopis viisakas vormis sõimata - ega mina siin näe, kas tehnikutele on mingit tellimust esitatud ja nendega ühendada ei tohi ja üleüldse pole teil meiega asja, meie suhtleme ainult Elisaga ja nemad peavad kõige eest hoolitsema ning pealegi on nädalavahetus tulemas, ega siis keegi niikuinii liiguta.

Elisa teenindaja seevastu oli kena ja lahke, kontrollis üle - jah, teade on Elionile edastatud, jah kindlasti me tuletame meelde ja kontrollime ja teatame teile, kuidas edeneb.

Täna hommikul olidki siis mõlemad tehnikud platsis. Paraja pusimise peale leidsid õige harukapi kah üles, kus ühendus lahti oli ning tõid neti koju tagasi.

Võiks öelda, et lõpp hea, kõik hea. Ega mul olegi tehnikutele mingeid pretensioone, nemad tegi oma tööd korralikult. Aga häirib Elioni suhtumine. Ülbe ja üleolev stiil ei kuulu hea teenindustava juurde. Kahjuks pole see esimene kord. Ma saan aru, et keegi ei peagi väljaspool ametlikku tööaega midagi tegema. Aga kõike saab selgitada viisakalt ja rahulikult. Olen üle kümne aasta olnud Elisa klient ning olen teenindusega alati väga rahule jäänud. See on ka üks põhjusi, miks ma neile ka edaspidi truuks kavatsen jääda.

Kust algab avalik huvi?

Tarmo kirjeldab päris koomilist seika, kui ajaleht pressinõukogusse kaevati selle eest, et isevoolu teed pidi tulnud kaastööd toimetas ja avaldas teises rubriigis kui kirjutaja soovinuks.

Saan ajakirjanikest täiesti aru - nemad lähtuvad (või peaksid lähtuma) avalikust huvist ning Tarmo kirjelduse põhjal tundus, et see kaastöö sisaldas üksjagu sellist informatsiooni, millega laiemal avalikkusel pole midagi peale hakata ning mis oli oluline ainult konkreetsele inimeste ringile. Seetõttu seda osa ka ei avaldatud.

Olen ise palju ajakirjanikega suhelnud, pressiteateid andnud, olnud intervjueeritav, ise artikleid kirjutanud. Tavaliselt käib toimetaja ikka need asjad üle ja lehte jõuab tema meelest olulisim. Üldiselt olen võinud rahule jääda, tahtlikke moonutusi pole ette tulnud ning pisivead saavad parandatud.

Aga teistpidi - kui ma esindan oma kirjutisega mingit organisatsiooni, olen ma loomulikult huvitatud sellest, et anda palju ja põhjalikku infot, minu jaoks on see ju tähtis. Siin tekivadki käärid avaliku ja isikliku huvi vahel.

Kuidas hinnata seda, mis lugejatele tegelikult huvi pakub? Mis on see kriteerium, mille põhjal ajakirjanik ning tema järel toimetaja otsustab, et see või teine asi on piisavalt huvitav, et laiem avalikkus seda teadma peaks?

Kas kedagi huvitab näiteks mingi organisatsiooni igapäevategevuse kirjeldus? Ilmselt ainult organisatsiooni enda liikmeid või neid, kes sellega mingil moel seotud on. Samas, kui organisatsioonis toimub mingi eriline sündmus, võiks see ju laiemat kõlapinda leida, ning siis vist on omal kohal ka lühiülevaade, kelle-millega üldse tegu on.

Kohalikel lehtedel on siin vist isegi suurem roll - olla oma piirkonna lugejate infoallikas, tutvustada piirkonnas tegutsevaid organisatsioone. Mõnele lugejale võib just siit tulla ahaa-elamus: meil on ka midagi niisugust, see huvitab mind, ma tahan nendega kontakti võtta ja ehk ka ise tegevuses kaasa lüüa.

Aga kui Tarmo kirjeldatud loo juurde tagasi tulla - ega ma mäletagi, et näiteks Nõmme Sõnumid oleks kunagi pikemalt kirjutanud Nõmme Vaegkuuljate Seltsist. Peab vist toimetusele vihjama...

"Lorilaulu" kaitseks

Tunnistan ausalt, ainet selleks kirjutiseks andis esmalt viimaste päevade raamatumeem - üsna vähe oli neid, kes Piibli loetud raamatute kirja julgesid panna, mõned aga olid selle lausa lugemata punaseks teinud. Ega siin tegelikult midagi imestada pole, meie ajalooline taust on sellise eelarvamuse meisse istutanud.

Teisalt aga torkas mind täna Ninataga, kes Piibli otsesõnu "lollide lorilauluks" ristis. Samas ei teadvusta ta ise endale vist üldse, et paljud tema tekstid ja suhtumised on puhtalt vanatestamentlikud, võta aga sobiv kirjakoht lahti ja pane kõrvale. Vastuolu, kas pole?

Ei hakka seletama, kui palju kirjanduse ja kunsti mõistmisele Piibli tundmine kaasa aitab, see pole praegu ka oluline. Aga on arvestatav hulk inimesi, kellele Piibel ise on oluline, kes seda kui mitte pidevalt, siis aeg-ajalt ikka tahavad kätte võtta ja sirvida, sealt midagi hingele leida. Piibel ei ole juturaamat sõna tavapärases mõttes, kuigi seal on küllalt palju selliseidki kohti, mida võib lugeda nagu seiklusromaani. Ta pole ka ajalookroonika, ometigi leiab sealt üsna adekvaatse pildi Iisraeli varasemast ajaloost. Pole ka moraaliõpik, kuigi sellena teda käsitlema kiputakse. Ta on lihtsalt Piibel - Raamatute Raamat.

Süüdistada Vargamäe Andrest selles, et ta oma elule ja tegudele seletust otsis just Piiblist ning seetõttu kõik enda ümber õnnetuks tegi - ma ei ole sellega nõus. Andres otsis tõde ja õigust, kuid ei leidnud seda - see oli tema traagika. Kuid mitte ainult tema, vaid kogu tema ajastu traagika.

Olen Ninatagaga nõus, et me ei saa kasvatada oma lapsi neile piire seadmata, vahendite osas aga eri meelt (kusjuures Ninataga juttu saaks edukalt kinnitada tsitaatidega Koguja raamatust). Mina oma lapsed suutsin praktiliselt vitsata üles kasvatada, mis ei tähenda, et kõik oleks lubatud olnud ja piire polnudki. Aga just lapsega varasest east peale rääkimine aitabki need piirid paika panna. Kui ainult käskida ja keelata midagi selgitamata, tekib lapses varsti trots ja tahtmine kõiki keelde rikkuda.

Ning süüdistada ühiskonna allakäigus äärmusrühmi (sulgudes siis feministid, homod ja usklikud) - vabandage palun, siis olen mina ju ka üks meie ühiskonna lõhkujatest: usklik feminist. Feminist, kes ei arva, et naise koht oleks mehest tingimata kõrgemal, kes ei nõustu sellega, et naise koht on mehest madalamal või nagu islamimaades - kaks sammu temast tagapool, vaid kes arvab, et naise koht on mehe kõrval. Usklik, kes ei käi ringi, Piibel käes, vaadates, kellele sellega saab pähe lajatada, usklik, kes ei kipu inimesi sildistama selle järgi, mille poolest nad erinevad, vaid kes otsib suhtlusaluseks seda, mis meis on ühine.

Maailm ei ole must-valge, maailmas on kohta erinevatele inimestele ja erinevatele arusaamadele. Aga et me kõik siia maailma ära mahuksime, tuleks meeles pidada mõningaid tödesid, mis algselt pärinevad siiski Piiblist: Armasta oma ligimest, sest ta on nagu sina. Mis te tahate, et inimesed teile teeksid, seda tehke teie ka neile.

Ja kui keegi nüüd selle jutu peale arvab, et peab minu oma blogrollist maha tõmbama - see pole enam minu probleem.

Klähvib kui koer

Oli täna vaja käia ühes haiglas, intensiivraviosakonnas pealegi. Üldiselt on seal ju rasked haiged, kelle juurde korraga palju rahvast ei lubatagi. Juhtus aga nii, et meid oli veidi hulgem. Kitlid kõigil ilusti riiete peal, sinised sussid jalas, pidasime palatiukse taga aru, kuidas või mis järjekorras haige juurde minna. Kargas kuskilt välja sanitar ja kukkus pröökama.

Liiga palju korraga, kas te siis ei tea, et ei tohi! Me muide polnud palatiski veel. Siis oli ütlemist, et keppi ei tohi ka palatisse kaasa võtta, tont teab, mis pisikuid selle küljes (kepiomanik vanem härrasmees, jalg pärast luumurdu veel tugilahases). Ja daam viigu oma käekott kohe heaga külastajate ruumi. Ühesõnaga, kisa rohkem kui rubla eest.

Tuli arst, vaatas sanitarile karmilt otsa, mille peale too kadus. Meiega rääkis kenasti, me muidugi vabandasime ka, et juhtus nii, et korraga tulime, ei olnud plaanis. Polnud probleemi, lubas kõik koos palatisse, seletas rahulikult, milline haige olukord on ja mis edasi tehakse. Härra kepp teda ka ei seganud ja daam tohtis käekotist haigele tulnud posti välja võtta ja ette lugeda.

Kui lahkusime, arutasime omavahel, miks see nii on, et kõige väiksemad tegelased kõige kõvemat kisa teevad. Et palk väike, pole ju põhjus külastajatel nägu täis sõimata.

Mustamäe tegi ära...

0 : 1

Ja oi kuidas veel tegi Nõmmele ära!

Sõidan väga tihti mööda Üliõpilaste teed. See aga on Nõmme ja Mustamäe vaheliseks piiriks - ühel pool teed siis Nõmme linnaosa ja teisel pool Mustamäe. Bussiaknast välja vaadata kõlbab paraku ainult Mustamäe poole - mets ilusti puhas ja korras, võsa lõigatud, prahti ei vedele. Nõmme pool - jaa, Ehitajate tee ristmik ja Pirosmani söögikoha ümbrus on ka korras, aga edasi: nii nagu prügihunnikud vedelesid seal enne suurt koristuspäeva, nii vedelevad nad edasi. Lahtist prahti on juurdegi tekkinud. Ainus lohutus - võsa läheb juba lehte, ei paista enam niiväga välja see rämps.

Seekordne hoogtööpäev oli suunatud Vanaka aluse metsa korrastamisele ning hüppetorni alune jäi plaanidest välja. Miks küll? Ja mis nipiga see kant siis nüüd puhtaks saab?

Üks ettepanek oleks - kasutada neid inimesi, kes oma pahategusid peavad hüvitama vabatahtliku tööga. Tuleb kordades odavam kui töötute hädaabitööde korras sinna suunamine. Ja üldse, see oleks vist mujalgi mõeldav. Selline asi on ju karistusseadustikus täitsa olemas. Tean, et vähemalt mõni aasta tagasi olid kriminaalhooldajad päris hädas sobivate tööde otsimisega oma hoolealustele. Metsade koristamine aga kellelgi konti ei murraks ja kasu silmaga näha.

Lukus ja riivis

Tupsul on sõbranna. Naabritüdruk. Käivad vahetevahel teineteise hoovis mängimas ja muidu suhtlevad ka päris tihedalt. Üksi ju igav.

Nii küsis tänagi naabrineiu end meie juurde. Vanaema lubas ka. Mängisid mõnda aega, siis tuli välja, et meil vaja poodi minna. Variandid olid, et Tupsu läheb niikauaks naabrite hoovi või tuleb kaasa. Naabritüdruk tahtis küsima minna, mis vanaema asjast arvab, aga oh häda - värav lukus ja sisse ei saa. Lapse hüüdmist vanaema tuppa ei kuulnud. Ega midagi, telefon appi. Tuli siis vanaema välja - noh, milles probleem?! Ega polnudki muud probleemi kui et laps ei saanud oma koduhoovi sisse. Vanaema aga leidis, et siis poleks vaja olnud minnagi kuhugi ja kamandas lapse hoopis tuppa ära.

Meie käisime poes, Tupsu kaasas, tulime tagasi, aga siis enam lapsi kokku ei lubatud. Kahju oli vaadata, kuidas teine teisel pool aeda kurvastas.

Kurb on aga hoopis see, et kui naabrivanaema parasjagu siin on, on aiavärav raudselt lukus ja kui ta ikka ei saa või ei viitsi seda lahti keerata, on ka laps koduarestis. Inimesest võib aru saada - seal, kus tema elab, teistmoodi ei saagi, seal viiakse korter muidu tühjaks isegi siis kui hetkeks selja pöörad. Aga meie üsna turvaline kant lubaks ju vähemalt niikaua väravat lukust lahti hoida, kuni laps küla peal on, et ta ikka koju pääseks vajadusel. Pealegi on õues nii pirakas majavalvur, et paharetid mõtlevad enne kolm korda järele kui sisse usaldavad astuda.

See lukustatus ja riivistatus kandub paraku edasi ka inimsuhetesse - kedagi ei või ju usaldada, kes teab millised kurjad mõtted ja kavatsused tal on...

Elu versus elu

Lõunavaheajal helises telefon. Helistaja number täitsa võõras ja ega nimigi esimese hooga tuttav ette tulnud. Jutt aga enam kui tõsine.

Helistajaks oli ühe noore mehe ema. Pojaga oli mõni aeg tagasi juhtunud õnnetus, misjärel ta koomasse vajus. Nüüd aga olid arstid veendumusele jõudnud, et noormees on ajusurmas ning teda elushoidvad aparaadid tuleks välja lülitada. Ema oli palunud natuke mõtlemisaega ning helistaski siis mulle.

Peamine probleem aga polnudki selles. Tundus, et poja minekuga oli ema juba leppinud - kuivõrd üks ema sellega üldse leppida saab. Ent arstid olid öelnud, et poja rahakoti vahel oli organidoonori kaart ning nad sooviksid seda ka kasutada - võtta poja organid siirdamiseks.

"Ma ei taha! Mulle ei rääkinud ta sellest midagi!" oli ema lausa hüsteeriasse langemas. "Miks nad peavad teda veel lõikuma?"

Oh, telefoni teel sellist jutuajamist pidada on võimatu ju! Ja polnud mingit võimalust ise haiglasse minna, et silmast silma rääkida...

Tegelikult ma ei teagi, kas organidoonori kaardi olemasolul peabki enam omastelt luba küsima. Ilmselt mitte, kuid ju arvas arst, et on inimlikum ema teavitada. Praktiline põhjus muidugi ka - kui on vaja siirdamiseks midagi võtta, ei saa ju lasta emal aparaatide väljalülitamise hetkel poja kõrval istuda ja rahulikult hüvasti jätta, vaid tuleb kiiresti tegutseda.

Vaat nüüd oleks sinna haiglasse hingehoidjat vaja olnud, kes emaga räägiks ja tema kätt hoiaks! Aga pole ju neid...

Ei jäänud mul muud üle kui hästi rahuliku häälega paluda emal järele mõelda, kas ta ei peaks siiski poja soovi austama - mõne teise ema laps saaks abi ju. Ja kes teab - kui ta praegu keelduks, jääks see teda ennast hiljem vaevama. Mina ise olen lapsepõlves veel vanematelt inimestelt kuulnud, et surija viimne soov tuleb täita, muidu ei saa tema ega lähedased hiljem rahu.

Lõppes jutuajamine sellega, et ema nutuseguselt ohkas. "Aga ma ei saa ju kunagi teada, kellele need asjad lähevad..."

Niisiis on üks noor mees ilmas vähem... Aga ehk sai keegi teine omale elupäevi juude. Mul on endal päris mitu tuttavat, kes ootavad just niisugust asja. Jube olukord tegelikult - oodata ja loota, et kellegi sobivas eas ja sobiva koetüübiga inimesega juhtub fataalne õnnetus, selleks, et sina saaksid elada... Äkki sai seekord abi keegi nendest?

Ahistavad raamid

Peame oma organisatsioonis plaani tegevust mitmekesistada ja uusi asju töösse saada. Projektikirjutamine käib hooga. Aga kogu asja juures on üks aga. On vaja mõningaid olulisi asju ümber korraldada, seda aga ei saa teha meie vaid kõrgemalseisev organisatsioon. Nemad uutest ideedest eriti vaimustuses ei ole.

Ümberkorraldused pidid olema lausa võimatud, kuna aastaid tagasi on üks asi just nii paika pandud ja mitte teisiti. Kui siis selgeks tegime, et on ikka küll võimalik, siis algas uus jutt - liiga kallis, raha pole kuskilt võtta. Ja üleüldse, on ju tehtud seda ja teist, saavutatud toda ja toda, mis meil viga on, et sellest ei piisa?

Ega me vaidlegi, see, mis tehtud, on tulnud suure töö ja vaevaga ning väga vajalik. Kuid aeg läheb edasi, inimeste vajadused muutuvad ja kasvavad. Pealegi on tulnud juurde noori, kes tahaksid ka midagi muud kui see, mida aastakümneid tehtud on. Pealehakkamist neil jagub, vaja oleks üsna väikest toetust, et asjad käima lükata.

Kuid vanad tegijad tunnevad end järsku ebavajalikena, väidavad, et nende tööd ei tunnustata. Meil aga on tunne, et asi on rohkem mugavuses. On ju kerge hoida käigus asju, mis on end aastate vältel sisse töötanud, kuid millegi uue tegemise juures on alati ka risk - äkki ei õnnestu kohe kõik sajaprotsendiliselt.

See aga ei anna õigust uusi tegijaid vanadesse raamidesse suruda. Kust peaksid nemadki kogemusi saama, kui nad isegi proovida ei saa? Ei ole ju plaanis kohe kõike viimseni muuta, on tahtmine teha koostööd, pakkuda uusi asju olemasolevate kõrvale. Ei ole huvitav kuulata vanade tegijate jutte "Vaat kus meie omal ajal..." ja irisemist teemal "Miks teie nii ei tee?", samas tunda vastuseisu igale vähegi erinevamale mõtteraasule.

Mitugi korda on vastasseis päris teravaks läinud ning praegugi hõõgub tuli tuha all, oodates ainult võimalust uuesti leegiks lahvatada.

Kes aitaks raamidest välja murda?

Kirju-mirju

Head ja halvad asjad kipuvad ikka koos käima või siis peab hea päeva lõpetama mõni kehv uudis.

Mina olen paar viimast päeva siin põhjanaabrite juures lausa suurepäraselt veetnud. Ülipidulik üritus ära peetud, kuhjaga tervitusi ja õnnitlusi edasi antud, hulga vanade sõpradega kokku saadud. Kaaslane edukalt kodumaale tagasi saadetud, sai mindud ühe sõbra poole õhtusöögile.

No pole mind veel nii haledalt alt tõmmatud! Mina, kes ma tavaliselt seeni ei söö, pistsin kinni korraliku portsu kukeseene püreesuppi. Väga hea oli muide, hoolimata sellest, et ma alles siis teada sain, mida söön, kui taldrikutäis juba poole peal. Ja elus olen siiamaani. Järgnes mõnus suitsutatud lambaliha (mida ma ka enne saanud pole) ning mitmekeelne vestlus kohvitassi juures. Pühapäevaõhtune Helsingi oli autodest mõnusalt tühi ja tagasisõit seetõttu sujuv ja kiire.

Aga vaat tagasiteel tekkis mul tunne, et nüüd kuskil midagi korrast ära on. Ja ei läinudki palju aega, kui saabus sõnum, et see inimene, kelle esialgu pidin kaasa võtma, on kiirabiga haiglasse toimetatud. Tuju kukkus kolinal. Siis hakkas siin öömajas nett ka streikima, ei saanud meilidele ega messengerile ligi. Selleks ajaks, kui tagasi tuli, oli kell juba nii palju, et osa tööd jääb tegemata, kodus läheb kiireks.

Ja esmaspäev kulub tõsisele töökoosolekule, enne kui õhtul üldse koju saab sõitma hakata.

Armastab, aga ei hooli?

Tupsu käis sõbral külas. Tagasi tuli väga segaste tunnetega.

Kaks toredat poissi, üks alles käima õppinud, teine Tupsust pool aastat vanem. Tulid bussipeatusse vastu, et siis koos nende juurde koju mängima minna. Kontrast rabas juba siis - Tupsu oma säravpuhta roosa jopi ja teksadega, poisid üsna räpastes kombekates. Väiksema poisi käru ei meelitanud ka kätt külge panema - seda pole vist ostmisest saati pestud.

Korteris võeti väike poiss kohe riidest lahti ja viidi sööma, suurem tuuseldas saabaste ja kombekaga toas ringi. Tupsu sai end ise riidest lahti, tahtis mängima hakata. Mänguasju oli suur kastitäis, kuid omanik nendega midagi erilist teha ei osanud, tassis ja loopis niisama tuppa laiali. Tupsu siis näitas, mida tema nendega peale oskab hakata, sõber oli päris üllatunud.

Sedaaegu toodi ka väiksem poiss söömast tuppa ja pisteti kohe võrevoodisse - olgu seal ja ärgu segagu. Voodis mänguasju polnud, kast küll kohe voodi kõrval, aga kätte ei saanud midagi. Trampiski poiss siis niisama voodit mööda ringi.

Vahetevahel tahtis suurem poiss Tupsut kallistada, aga see jälle Tupsule ei meeldinud - ega need toariidedki eriti puhtad olnud, näost ja kätest rääkimata. Tupsu, kes iga saiapurukese kohe salvrätiga ära pühib ja iga plekiraasukese tekkimisel kleiti jookseb vahetama, lihtsalt ei tahtnud teist puudutada.

Korteris oli sooja veega vannituba ja pesumasin täiesti olemas. Huvitav, kas neid kasutada pole kellelgi aega? Emme põhitegevuseks tundus olema arvuti taga istumine, neid oli toas kohe mitu.

Tupsu kodus pole sooja vett kunagi kraanist tulnud. Aga Tupsu ise ja tema riided säravad puhtusest. Mänguasju pole teab mis palju, aga olemasolevatega mängitakse nii üksi kui koos emmega.

Teist korda Tupsu selle sõbra juurde külla minna ei taha...

Otsustamise raske koorem

Me peame iga päev langetama suuremaid või väiksemaid otsuseid. Iga päev tuleb teha valikuid. Mõned nendest on lihtsad, ei nõua pikemat mõtlemist ja ei teki kahtlusi nende õigsuses. Mõned aga on rasked, tuleb kaaluda poolt- ja vastuargumente, mõelda, kas see on hetke parim valik, kas teistmoodi otsustades ei oleks hoopis parem. Vahel aga on tunne, et otsusta kuidas tahes, ikka pole hea.

Mõnikord tahaks lasta asjadel omasoodu minna, veeretada otsustamise koorem enda õlult. Siis on hiljem kerge öelda, et lihtsalt läks nii, ma ei saa sinna midagi parata ja kuigi ma sellega just rahul ei ole, pole see ka minu süü.

Otsustamise ja valikutegemise vajadus võib tõsiselt vihastada, sest nii nõustudes kui keeldudes jätad sa end ju millestki ilma.

Kuid seep see ongi: iga otsuse langetamisega jätad sa end millestki ilma.

No nii juhm ei saa ometi olla!

Kahed matused täna. Kaks ema lahkunud, kaks poega leinamas. Sellega kõik ühine ka piirdub.

Esimene matus oli kena ja südamlik, kohe näha, et emast oli hoolitud ja matuse korraldamisel püütud viimset kui pisiasja arvestada. Ainuke tõrvatilk oli, et tellitud viiuldaja jättis lihtsalt tulemata, teda oodati oma veerand tundi ja talitus tuli ikka ilma muusikata pidada. Matusebüroo helistas ja vabandas ette-taha, lubas rahad tagasi maksta, aga leinajate tuju see nüüd küll ei parandanud.

Peielauas sai siiski juba rahunetud.

Kõnnin mina siis peiedelt kodu poole, tee viis kabelist mööda, kui äkki üks tuttav tädike varrukast haaras. Mure oli suur - kabelis naabrimemme matus peaks kohe algama, kümmekond inimest ootamas, aga memme poeg jättis kõneleja sootuks tellimata. Tema oli nimelt arvanud, et kuna ema niigi koos naabrimutiga kirikus käib, küll too siis kirikus ka ütleb ja õpetaja selle peale kohale jookseb. No ei käi need asjad niimoodi!

Mis siis ikka, talaar uuesti selga, sai seegi talitus ära peetud. Siis uus häda - kirstukandjaid netu! Võtsime siis paar kobedamat memmekest, autojuht ja mina kätte, tassisime selle kirstu autole (ega polnudki nii kerge!). Haud õnneks oli päris lähedal. Ent siis kukkus veel paduvihma sadama. Kolm tädikest jooksid kohe mulle vihmavarju pea kohale sättima. Hauakaevaja kirus habemesse, kui pidi kirstu kuidagiviisi alla laskma. Hauda kinni ajasid ka memmed vaheldumisi.

Ei mingit peielauda, naabrimemm kutsus siis omaalgatuslikult matuselised enda juurde kohvi jooma. Kui kõik möödas, astus poeg minu juurde: "Kas ma peaksin midagi maksma ka?" No ei pea, kui ei taha!

Hiljem leidsin taskust läbivettinud kahekümneviielise.

Ma ei saanudki aru, kas see poeg oli vähe juhmivõitu või lihtsalt hoolimatu, arvas, et ükski surnu pole ju veel maa peale jäänud.

Turg versus kaubanduskeskus

Indrek lahkas turu eeliseid ja leidis neid mitmeid.

Kuna kodused toiduvarud vajasidki täiendamist, otsustasin eksperimendi korras üle kontrollida. Kodule kõige lähemal on mul Nõmme turg ja kohalik kaubanduskeskus Comarketi toidupoega. Olgu öeldud, et Nõmme turgu peetakse Tallinna kalleimaks ja Comarket on ka tunduvalt kallim ja kesisema kaubavalikuga kui teised ketid.

Ega siis midagi, turukott näppu ja rahakott puuga selga, minema.

Liha. Turu lihamaja pandi juba paar kuud tagasi kinni. Oli rõve muidugi, aga kui kindlad müüjad, sai ikka head-paremat kätte ka. Asemele pole midagi tulnud - paar kioskit turu tagumises servas, pisikesed ja valikus vaid kümmekond lihatükikest. Uus lihalett piimakaupluse majas ei kannata kriitikat - üks müüja, liha näpuotsaga. Poes ainult pakitud viilukad kaaluga 200-300 g. Perele ei saa sellest ju midagi. Hakkliha polnud täna kummalgi pool. Ennemalt pakkus pood turule konkurentsi, müüs väga head ja odavat hakkliha, aga kui turu lihamaja kinni pandi, kadus see nagu nõiaväel.

Piim. Kui peres väikelaps, kulub seda ikka hullupööra. Varem müüdi turul lahtist piima, taara pidi endal olema. Euronõuded teadagi karmid, müügikoht läks hingusele. Kilepakis piim on poes üle krooni odavam.

Kartul ja muud juurikad. Turg annab poele iga kell silmad ette. Poekraam on selline, millist mu eksämm sigadele söötis, ent kõvasti kallim. Turul saab valida just seda, mis parasjagu toidu sisse vaja. Ja raisku ei lähe grammigi.

Maitse- ja salatitaimed. Sama lugu. On lõhna, on maitset.

Kuivained. Erilist vahet pole, saab mõlemalt poolt. Ainult suhkrut on kasulikum poest osta.

Igasugune kodukeemia. Varem oli turul mitu müügikohta ja valik selline, mida pole poes siiani näinud. Hinnad ka normaalsed. Enam ei ole ühtegi.

Kassi- ja koeratoit. Oli turul. Soodne. Enam ei ole. Poes ainult Chappi ja Kitekat, meie loomadele ei maitse. Koerale konti ka ei saa.

Mis siis selgus?

Rahakotile on turg üldiselt meelepärasem. Tervisliku toitumise seisukohalt ka. Aga päris ilma poeta ka ei saa.

Seega - vaja on mõlemaid.

Kommenteerimisest

Loen Postimehe online versiooni ja tavaliselt vaatan ka kommentaarid üle. Mõnikord saab naerda, aga enamasti tuleb ainult imestada, kui õelad võivad inimesed olla. See puudutab eelkõige lugusid õnnetustest - ikka leidub keegi, kes parastama hakkab. Täna lugesin aga lugu sellest, kuidas turvamees sundis kontserdiväravas suhkruhaiget inimest kaasavõetud võileiba ära viskama. Iseenesest ebameeldiv, kuigi Valmise Meeskonnalt ongi arusaamist ja mõistmist palju oodata. Aga kommentaarides ka nii palju selliseid, et mis mammi siis üldse sinna ronis kui teab et tervis võib alt vedada. No taevas appi! Euroopast oleme siis küll alles valgusaastate kaugusel!

Ei saa pattu salata, kui ikka väga lolli juttu aetakse, nõuan nende kommide kõrvaldamist või viskan ise mõne mürgise killu selliste kommijate pihta. Kas sellest kasu on? Vaevalt, aga mina saan südamelt ära.

Rõõm ja mure on kaksikvennad

Reedel käisin Nissis Laine Villenthali 85.sünnipäeval. Sõitsime Ehaga, kiriku juurde jõudsime ilusti, siis aga pidime aleviku vahel ära eksima - ei leidnud palvemaja üles. Kui aru saime, et oleme valele poole läinud, keerasime otsa ringi, läksime kiriku juurde tagasi ja hakkasime kohalikelt teed küsima. Mina üritasin meeleheitlikult moblast seda meili üles leida, kus juhatus sees oli. Kui selle lõpuks lahti sain, oli Eha ka juba õige suuna kätte leidnud. paari minutiga olime kohal :)

Vastuvõtt oli soe, Laine vedas lausa kättpidi kohe kohvilauda. Pindist tuli terve bussitäis rahvast isegi.

Teenistus kirikus oli ääretult südamlik ja armas. Polegi kaua aega vana liturgiat kuulnud, linnas kasutatakse seda harva.

Pärast palvemajas oli tükk tegemist, et Lainet kasvõi korrakski laua taha istuma saada, tema ainult sebis ringi ja hoolitses külaliste eest. Jah, tahaks selles vanuses isegi nii kõbus olla.....

Tagasitee polnud enam nii mõnus - Ehal paluti paar noormeest peale võtta ja loomulikult võtsime, Nissist ju mingit bussi õhtul enam linna ei tule. Aga mind häiris, millise õhinaga meile seletati, kui tublid kirikuinimesed nad on ja kes vaimulikest kõik neil külas käivad. Minule ei pea keegi end sedaviisi tõestama, minu silmis see inimesele plusspunkte ei anna. Kirik on siiski eluviis, mitte uhkeldamise ega praalimise küsimus. Laine on selle kõige ehedam näide.

Laupäeval läks jälle sõiduks, sedapuhku Järva-Madisele ära saatma armast Pillet. Ülekohtuselt vara tuli tal minna, kui just oleks pidanud hakkama kõik hästi minema.

Puupüsti täis kirik (ja sealhulgas ka suur osa eelmise päeva pidulisi, Laine kaasa arvatud), kurb ja helge ühtaegu . Pille kirstus võõras ja samas ka tuttav, Pille ema, vana ja väike, tütred alles täiskasvanuks saanud, tütarde isa kuskil kiriku tagumises otsas... Imelik tundus, et isa vist kogu selle aja jooksul kordagi tütardega ei suhelnud. Elu võib ju mitut pidi keerdus olla, aga surma ees peaks kõik muu kõrvale jääma.

Pille sängitati kirikaeda otse kiriku kõrvale vaid mõnekümne meetri kaugusele kantslist. Ilus ja rahulik koht puhkamiseks.

Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib.....