Ehted - naise parimad sõbrad

Aardejahiga kipun graafikust maha jääma. Põhjuseid on erinevaid, aga niikaua kui midagi jahtida on, ei raatsi ära ka lõpetada.

Selle nädala plaanis olid ehted. Neid ju naisterahvastel ikka on (mehi pole veel aardejahil näinud :P ) Eks on minulgi, kuid eriti ma neid ei kanna. Need vähesed, mis aeg-ajalt külge riputatud saavad, on aga kõik mingi erilise tähendusega asjad.

Kaks sõrmust, mis piltidel, kuuluvad minu juurde, need on mul sõrmes ööd ja päevad. Esimene, lilleke, on kallis mälestusese, tehtud mulle väga olulise inimese kuldhammastest. Ei, ärge nüüd arvake, et käisin tal hambaid suust välja kangutamas, seda tegi ikka hambaarst, kui uued proteesid asemele paigutas. Selle sõrmusega olid komplektis ka kõrvarõngad, kuid üks neist läks katki ja kadus ära. Vahetevahel siiski kannan toda üksikuksjäänut nii, et teises kõrvas on teine üksik rõngas.

Kiviga sõrmus on vanemate kingitus aastate tagant. Kivi paistab must, tegelikult on ta siiski tumeroheline.

Suured rippuvad kõrvarõngad on vanaema pärandus. Viikingiteks kutsus ta neid ikka ja temale omakorda oli need kinkinud minu vanaisa. Kannan neid ainult väga pidulikel juhtudel.

Lillekujulised kõrvarõngad on hoopis omapärase tähendusega. Need on samuti vanemate kingitus, aga kätte sain mõnevõrra hiljem - 20.augustil 1991. See kuupäev annab neile mingi lisaväärtuse minu meelest.

Kes end veel ehtida tahab ?

Püüaks järgmiste kordadega need vahelejäänud aardejahid ka maha pidada, tuleval nädalal kirjavara ja ületuleval nipsasjad ning siis juba vaatame, mis edasi saab. Äkki on kellelgi mõni hea idee?

Pudelijaht

Aardejaht on jõudnud otsapidi pudeliteni.

Mul on köögilaua kaunistuseks ammust aega neli pudelit. Kes mind tunnevad, peilivad kohe välja, mis nende ühine nimetaja on ja miks just need pudelid säilitamisväärseks osutusid. Teistele aga head mõistatamist!

Kas teil ka mõni oluline pudel kuskil seisab?

Jõulused aarded

Pühad on nüüd lõplikult läbi ja viimane aeg jõulukaunistused kokku korjata, ehted karpi pakkida ning pudenev kuusk toast välja viia. Okkaid saab niikuinii jaanipäevani koristada.

Aga vaataks siis üle, milliseid aardeid sealjuures leidub.

Oranž suur kera on vist üks viimaseid vanadest ehetest, mis mul järgi. Pärit karbist, mille peal armas jõulupilt, Saksa DV toode.

Käsitsi tehtud ingel - kinkis üks armas inimene Pärnus.

Kardinapuu küljes rippuvad jõulukellad - ühe teise armsa inimese kingitus.

Lilla kera - mu enda tänavune ost. Tegelikult on neid kohe päris mitu. Pean tunnistama, et seda värvi kuulikesi otsisin juba aastaid, see lihtsalt on mu lemmikvärv.

Kuidas on teie jõuluaaretega?

Kas jätkaks aardejahti?

Mõned ajad tagasi kutsusin kõiki aardejahile. Järgijaid oli, kuigi vähe. Aga väga ilusaid pilte ja huvitavaid lugusid sai selle peale. Minu enda poolt aga katkes jaht mitmel põhjusel ära. Eile leidsin ühe kommentaari, kus küsiti, kas rohkem ei tulegi? Mida arvate?

Mina jätkaks küll, kui huvilisi on, üksi ka nagu igavavõitu.

Kui huvi on, andke märku, palun.

Pooleli jäi jaht nipsasjade juures. Teeks siis nõnda, et selle nädala jooksul jahiks need ära, edasi aga jätkaks ikka nädalalõppudel, reedel ja laupäeval.

Mõned teemad ka:

9.jaanuar - jõuluehted ja kaunistused

16.jaanuar - pudelid

23.jaanuar - kirjavara

30.jaanuar - ehted

Kui teemade osas pakkumisi on, oleks väga tore.

Kas oleks jahtijaid? Paljudel asjadel on ju huvitav lugu kaasas.

Aardejaht - kotid-kohvrid

Minu jaoks on kott igapäevane tarbeese ja üsna vähe olen alles hoidnud selliseid, mis oma otstarvet enam täita ei suuda. Põhjus on väga proosaline - ruumi ju pole. Enamasti kannan mulle meeldiva koti vaat et ribadeks ning siis tuulan poode mööda, et midagi samaväärset asemele leida.

Pildil aga on tõepoolest looga kott.

Kunagi aastaid tagasi toimusid Taanimaal kurtide olümpiamängud, tookord viimast korda maailmamängude nime all, aga ikkagi ROK-i egiidi all ja olümpiasümboolikat kasutades. Ainuke maa, mille rahvuslik olümpiakomitee sportlaste riietusel ja varustusel olümpiasümboolikat kasutada ei lubanud, oli Eesti. Nii polegi sellel koondislase kotil olümpiarõngaid, on ainult riigi nimi.

Pärast mänge oli soovijatel võimalik osa nendest kottidest endale osta. Mina ostsin ka. Aastate jooksul olen just selle kotiga ringi rännanud mitmel pool maailmas. Nüüd aga on kott auga pensionile saadetud ning teenib asjade panipaigana.

Järgmisel nädalal on järg tehnikaaarete käes.

Aardejahi järeltöö - tekstiil

Eelmisel nädalal jäi mul tehnilistel põhjustel aardejaht siia postitamata. Tasun siis nüüd selle võla, et ka teised saaksid oma aarded välja otsida.

Tekstiil kätkeb endas nii palju asju, et ega ma päris kõike väärtuslikku kapipõhjast välja otsida viitsinudki. Mul on virnaviisi vanavanaema ja vanatädi tikitud linakesi, kuid moed muutuvad ja ega ma neid eriti pruugi. Aga kaks suurt tikitud laudlina on igapäevases kasutuses. Meie sööme ju ikka linaga kaetud laualt. Siin siis ühe lina nurk. Ääres on käsitsi heegeldatud pits. Lina mõõdud 0n 140x140 cm, nii et pidi esiemadel ikka kannatust jätkuma!

Ning teine, palju uuem reliikvia on Nõmme Kalju jalgpalliklubi fännisall. Kolm korda võite arvata, kes seda aasta läbi igal nädalavahetusel kandnud on! Mina see ei ole :P

Äkki piilute oma kappidesse ka?

Aardejahist veel

Kui kutsusin blogijaid aardejahile, lootsin, et saan lugeda armsatest asjadest ja nendega seotud lugudest. Ei pidanud pettuma, päris mitmed on asjal sabast kinni haaranud ja kampa löönud. Lisa on aga alati teretulnud.

Ei maksa peljata, kui ei ole päris vanu asju, tegemist pole antiigijahiga, kuigi Juta naljatamisi seda nii nimetas. Armsaid ja tähendusega esemeid peaks meil ju igaühel olema. Et minul nad juhuslikult üle poole sajandi vanad on, on puhas juhus, mul lihtsalt on vanast ajast jäänud asju ja mina kui oma põlvkonnast üks vanemaid, olen saanud nende hoidjaks.

Aga oma looga võivad olla isegi paari aasta vanused asjad. Nii et mõnusat kaasalöömist! Ning kuna ma eraldi päevikut pole teinud, palun end kommentaaridesse linkida, et hiljem kõiki jahtijaid kergem oleks üles leida.

Järgmine teema on tekstiil.

Aardejaht - nõud

Seekordse aardejahi teemaks on siis nõud. Paljudel on ju mõni lemmiktass või taldrik või on säilinud midagi vanavanematelt. Eriliseks teeb need asjad mitte nende välimus, kuigi ka see võib olla vägagi pilkupüüdev, kui just asja tähendus meie endi jaoks.

Mina mäletan lapsepõlvest kohvilaudu, mida kaunistas mu vanaema-vanaisa pulmakingiks saadud serviis. Lihtne vorm, õrnsinine lillekestega triip kaunistuseks. Tänaseks on kunagisest 12-st tassist järel 7, samuti on kõige kaduva teed läinud suhkrutoos. Serviis pesitseb mu puhvetkapi tagumises nurgas ning välja võtan selle vaid väga erilisteks puhkudeks. Siiski loodan, et kunagi saan panna ta oma tulevases köögis aukohale kappi klaasi taha vaatamiseks.

Teine ilus asi on mu vanaisa hobustega õllekann. Õlut ei jooda sellest ammu juba enam, kuid millegipärast tahavad kõik just sellest kannust mahla või morssi juua, olgugi et kanne ja klaase pool kappi täis.

Kas teilgi oleks sellele jahile mõni aare välja pakkuda?

PS. Algselt nimetatud fotojahiks, on Tiia palvel ümber nimetatud aardejahiks, et segamini ei läheks. Ning osalemiseks pole vaja muud kui fotokat ja mõnda toreda looga asjakest.