Paar või paaris?

Paar on eesti keeles nii mitmetähenduslik sõna, et fotojahile pilte valides jäin hätta. Aga täna Pirita rannas jäid ette siis sellised:

paar jääkamakat

paarike jalutamas muulil loojangu poole

paar kibuvitsamarja lindude ootel

Fotojahil tagasi - külm hommik

Päris kauaks on õnnestunud blogimaailmast eemale saada - küll polnud aega, siis viitsimist, siis tundus, et polegi nagu millestki enam kirjutada... Nüüd ühtäkki jäi silma, et seekordse fotojahi teemaks on külm hommik. Esimese raksuga mõtlesin, et kust neid pilte peaks tulema, külma polegi ju õieti olnud. Aga just paar päeva tagasi sõitsin ise läbi Eestimaa, päike paistis ja lumi sätendas igal pool ning oli vist külm kah väljas (autos ei olnud). Et kaamera niikuinii igal pool kaasas on, proovisin seda ilu pildile ka püüda, niivõrd-kuivõrd see õnnestus...

Pildid tehtud siis sõidu pealt läbi autoakna kuskil Keila ja Nõva vahel.

Punane ja must - hoia alt!

Miks on lepatriinud nii silmatorkavad? Aga muidugi sellepärast, et linnud neid tähele paneksid ja kogemata alla ei neelaks - lindude jaoks nad just maitsvad pole...

Ja nii ongi punase ja musta kombinatsioonist saanud hoiatus...

Aga vahel on nende kooslus ka täitsa juhuslik ja ei tähenda üldse mitte midagi...

Veerevale kivile sammal ei kasva

Selleks peab enne ikka paikseks jääma ja endale kindla koha leidma... Aga kas sammaldumine ei tähenda äkki ka seda, et sulgeme end uute kogemuste eest, jääme kinni minevikku ning hakkame neid kivistunud tõekspidamisi ainuõigeteks pidama?

Me ööd on nii valged...

... et ka südaööl pole lampe vaja süüdata...

Aga kui valgusest puudu tuleb, eks tekitame seda juurde.

Peeter Jõgioja tuleshow

ja sellega süüdatud Nõmme jaanik

Tare-tareke

Kui vaatasin seekordset fotojahi teemat maja/kodu, tundus, et pole ju midagi lihtsamat - Nõmme on kenasid maju täis ning enamus nendest on ka kellegi kodud. Oligi plaan nädalavahetusel jalutama minna, kaamera kaelas ning proovida mõned tõesti kenad majad ka pildile saada. Paraku nullisid selle plaani kaks asja. Esiteks pidev vihmasadu ning teiseks ei olnud Tupsu niisuguse ilmaga hulkumaminekust sugugi vaimustatud.

Siis tuli pähe veel üks asi - maju pildistada ju võib, aga suurem osa on siiski aedades. Pika toruga pildistamine aga võib mõnelegi tunduda privaatsuse rikkumisena ja eks ta seda olegi. Pealegi peaksin ma piltide avaldamiseks vist majaomanikelt luba küsima...

Jäigi ilusate majakeste otsimise plaan katki. Aga selle asemel käisin mõnikümmend meetrit ümber nurga ja püüdsin pildile meie kohaliku tondilossi. Kunagi oli ka see kellegi kodu... Tegelikult olen sellest majast varemgi kirjutanud, siin ja siin, ei hakka kogu juttu uuesti kordama. Kuigi imestama paneb, maa on siinkandis üsna kallis ja aastaid lobudikku seista lasta on päris kulukas... Aga kuna lood nii segased, siis ilmselt seisma jääb kuni ise kokku kukub. Lammutama ei hakata, ei aita siin linnaviletsuse korraldused ega miski muu... Ja paraku pole see meie kandis ainuke, paar taolist on veel...

Aga et lugu nii kurvaks ei jääks, siis üks omapärane koduke kah. Oli selline Pedasel männi otsas ja kuulus ühele linnuperele.

Rootsi mõjudega

Sinine ja kollane on Rootsi lipuvärvid ja millegipärast on fotojaht sealt snitti võtnud...

Igatahes seekord said tingimused, et 2 sinist ja 2 kollast asja peab olema, ühe pildiga täidetud, seega ei hakka selle palavaga rohkem kõvaketast kammima, seda enam et ühte teise kohta tuleb nädalavahetuse pildisaak ikka üles riputada...

Mis on horisondi taga?

Kui ma laps olin, seletati mulle horisondi mõistet nii, et see on koht, kus maa ja taevas kokku saavad. Eks ma siis mõtlesin ikka, et huvitav oleks sinnani jõuda, näeks ka, kuidas nad siis ikkagi teineteisega kokku on pandud. Aga ikka oli nii, et kui kuskile sõitsime ja tundus, et horisont on juba üsna lähedal, siis millegipärast me kunagi selleni ei jõudnud, nihkus teine aga järjest kaugemale...

Sellegipoolest on tore kaugusse vaadata ja mõelda, mis seal taga siiski olla võiks...

Seekordseid pilte käisin jahtimas Viru hotelli 23.korruselt...

Läbi trellitatud akna on vaade veidi ruuduline... Aga selles ruumis,kust pilt võetud, asus ka üks eriti salajane osakond...

Seal taga vist on meri...

Ja siin pool Tallinna enne horisonti,pilt 55-st kaadrist kokku kleebitud... Teiselt poolt on ka selline panoraam tehtud, aga veel kokku kleepimata, jääb mõnele teisele fotojahile siis...

Eriti "tore" on nüüd see, et Blogger ei lasegi pilti suurelt vaadata. Aga sama pilt on eksponeeritud ka siin.

Selle nädala moevärvid...

... pidid pruun ja roheline olema, kui uskuda fotojahi teemadevalikut. Ja kohe kahte sorti kumbagi... Aga mis siis teha, kui nad koos on? No eks vaadake ise...

Pruun varblane pruuni leiva kallal

Pruunid käbid rohelisel taustal

Roheline korvpallipõrand pruuni piirdega

Rohelised vetikad pruunil jõeliival

Kunstist on asi kaugel...

Või ma ei tea ka... Mis teeb ühest fotost kunstilise ja teise jätab tavaklõpsuks? Kas pildile püütud meeleolu, eriti lahe töötlus või midagi veel? Igatahes mõnikord tekib päeva jooksul võetud pilte arvutis vaadates kummaline tunne - see või teine asi mingi kindla teema alla ei liigitu, aga siin on midagi, mida ei oska sõnadesse panna. Veidi aega hiljem tekib mingi idee - sellega vist võiks midagi teha... Ja läheb veel mingi aeg mööda ning pilt hakkab hoopis oma elu elama ja hoopis erilist lugu jutustama...

Äkki see ongi kunsti üks eeldusi?

Kas need pildid võiksid kellelegi midagi jutustada?

Emakene hellakene...

Kuidas emasid ära tunda? Kas väsinud ja murelikust ilmest - sest laps(ed) vaja ju kogu aeg kontrolli all pidada? Või sorakil juustest - sest ega lapse kõrvalt enda eest hoolitsemiseks ju aega jää...

Või hoopis õnnelikust silmavaatest - sest on see laps nii väike või suur kui tahes, kui ta ikka tuleb ja kallistab, on kõik mured ununenud.

Vähemalt täna võiksid kõikide emade silmad särada - ja mitte ainult täna. Aga see on juba laste teha...

Raam või sisu?

Läheb uusrikas kunstipoodi. Palub endale müüa midagi kallist ja head. Müüja pakub küll Rembrandti, küll van Goghi, küll veel mitmete kuulsuste töid. ükski ei tundu sobivat. Lõpuks ütleb tüdinud müüja: "No mine vaata ise siin ringi, äkki leiad midagi, mis meeldib." Uusrikas jalutab mööda poodi ringi, ei leia midagi. Äkki avastab letitagusest nurgast pildi, võtab selle näppu ja palub müüjal sisse pakkida. Müüja on üsna imestunud ning vaatab, mille klient siis välja valis. Suur on tema üllatus, kui ta näeb oma kuueaastase lapse kritseldust, mis millegipärast on uhke kuldraami sisse sattunud - eks laps naljaviluks sättis oma joonistuse sinna. Hakkab siis kliendile seletama, et see pole ju mingi kunst, kuid uusrikas vastab: "Ega pilt polegi oluline, aga see raam sobib suurepäraselt mu trepihalli kujundusega!"

Mina aga sattusin raamide otsa varakevadises Bulgaarias, ühes veinikeldris...

Kõigepealt üsna tavalised raamid, mis aga peidavad endas väga kallihinnalist sisu - geograafilise märgistusega margiveinid.

Degusteerimisruumis see-eest oli raame mitut sorti, sisu kohta ma hinnangut ei oska anda - aga ajalugu seegi...

Üks kolmik veidi lähemalt ka...

Minge metsa!

Selline oli seekordse fotojahi soovitus. Võtsime siis Tupsuga seda kuulda ja käisime kah kodu juures metsatukas kaameraga ringi. Kuigi, Kaamos ja mõned teisedki fotojahtijad vist naeraksid suure häälega, kui me seda salukest metsaks nimetaksime... Eks ole, nii hõredake, et ühest servast teise näeb kohe täitsa vabalt ja ära seal ka eksida pole võimalik... Mida sihukesest ikka leida on?

Nojah, sinililli ei leidnud, neid ei kasva siin enam ammu. Lapiti oli lund ja hulka mahakukkunud oksi.

Madalamates kohtades oli lund ikka päris palju veel...

Männitüvel kasvasid seened

Käbisid oli palju maha pudenenud, kui grillihooaja avame, siis teada, kust sütematerjali saab

Koorest puhtaks näritud puukesi jäi ka ette. Põtrasid meil siin üldiselt pole, kitsedest ei tea midagi, aga vaevalt needki siiani viitsisid jalutada. Kõige tõenäolisem paharet on ikka jänes, kuigi ma ühtegi ringi kalpsamas näinud pole. Samas, jänese jälgi oli talvisel lumel ohtralt ning sama puukese kõrval hunnik pabulaid...

Ning oh imet, isegi üks järveke hakkas silma. Eks ta suveks kaob ära jälle...

Risti vägi

Aga sõna ristist on jõledus neile, kes hukka lähevad, neile, kes usuvad, on see vägi - nii teab pajatada üks tark raamat. Njah, tean minagi mitmeid, kes nii kui mõnd risti kuskil näevad või sellest juttu tuleb, kahtlustavad kohe ülemaailmset kristlikku vandenõud eesmärgiga nende ajud põhjalikult läbi loputada. Aga tegelikult on rist kui sümbol ju palju vanem kui kristlus ning tähendusigi enam kui mitu. Kõik sõltub ikkagi inimese enda suhtumisest...

Ortodoksi preestrite ristid on muidugi uhked ja säravad...

Meie kirikutes piirdutakse lihtsamaga, aga ega see sellepärast vähem oluline ole...

Ajast aega on rist märkinud ka inimese viimset puhkepaika, kellel uhkem, kellel tagasihoidlikum.

Kui aga Arved Viirlaid on tuntud romaaniga "Ristideta hauad", siis paraku näeb meie vanematel kalmistutel üsna sageli sellist pilti, mille nimeks võiks olla "Haudadeta ristid"...