Kuvatud on postitused sildiga inimesed. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga inimesed. Kuva kõik postitused

laupäev, 30. jaanuar 2016

Mõned mälestuskillud

Uno Taimla

6.01.1935 - 23.01.2016

Kõik, mis te tahate, et inimesed teile teeksid, seda tehke kõigepealt neile.

Sellest on nüüd oma nelikümmend aastat möödas, kui oli mul kord asja Eesti kurtide Ühingu keskjuhatusse, mis tollal asus Nõmmel Sihi tänaval. Inimene, kelle juurde pidin minema, oli parasjagu hõivatud ning jäin eesruumi ootama. Järsku ilmus ühest toast pikk tumedapäine meesterahvas. Mind näinud, astus ligi ja küsis keerutamata, kes olen ja millega tegelen. Kui mainisin, et olen üliõpilane, päriti kohe edasi, kus, mida õppimas, kuidas läheb ja kuidas õppejõudude ja kaaslastega hakkama saan. Kui ütlesin, et vahel on õppejõududega natuke raskusi ka, järgnes umbes pooletunnine loeng, kuidas oleks kõige parem end nende suhtes maksma panna ja üldse kaaslaste ja kõigiga suhelda. Lõpetuseks ütles ta: "Enda eest tuleb ikka ise seista, nurka pugeda ja kõike kannatada ei tohi. Ei kuule või jääb midagi segaseks, siis on vaja kohe nõuda kordamist või seletamist, ega nad ju ise selle peale ei tule..." 
Selle aja peale ilmus välja ka minu oodatav ning sain teada, et mu vestluskaaslaseks oli olnud ühingu aseesimees Uno Taimla. Minu jaoks oli üsna üllatav, et nii hõivatud inimene võttis vaevaks minu, täitsa võhivõõra neiukesega nii pikalt tegelda ja kasulikke nõuandeid jagada. Ega ma siis veel teadnud, et see ongi Uno tavapärane stiil - nööbist kinni, sügavalt silma vaadata, paari-kolme küsimusega endale inimesest pilt luua ja  kohe välja mõelda, kuidas vestluskaaslane ühise ürituse vankri ette rakendada. Päris ta ju minugi käest kohe järele, kas ma ühingus ka midagi teen ja mida ma üldse oskan..
Igatahes ma kahtlustan kõvasti, et kui mind juba järgmisel algorganisatsiooni koosolekul juhatusse valiti, oli ka selles Uno sõrm mängus. 

Eks neid kohtumisi oli edaspidigi, aga pikaks ajaks jäid need üsna juhuslikeks ja rohkem erinevate üritustega seotuks. Uuesti algas tihedam suhtlemine 90-date alguses ja jällegi puhtjuhusliku kohtumise järel.
Kohtumine aga oli keset tänavat, teretasime, vahetasime paar lauset elust-olust ning siis piltlikult öeldes krabas Uno mul jälle nööbist ja hakkas seletama, et tal plaan vaegkuuljad kokku koguda - kurtidega nad millegipärast integreeruda ei taha, pealegi on ju probleemid ka erinevad. Mina sain sealsamas kohustuse oma tutvusringkonnas infot levitada ja esimesele kohtumisele paar inimest ka kaasa tuua. No ega Unole ei saanud ju ära öelda, pealegi hakkas asi ka mind ennast huvitama.
Sai see esimene kohtumine teoks ja siis järgmine ja järgmine ja...   Polnud need mingid niisama jututoad, iga kord oli Uno kellegi asjatundja kohale kutsunud, kes siis oma vaatenurgast probleemi püüdis valgustada. Iga kord oli ka uusi liitujaid, keda Uno siis tegevusse rakendas.

Need olid aastad täis tegevust, lõbusaid olemisi, pikki jutuajamisi. Vahel mõtlesin, millal Uno veel süüa ja magada jõuab - jooksis ühest ametiasutusest teise (ja ega ametnikud teda suure hurraaga alati vastu võtnud), kümmekond kirja mapi vahel, mis vastamist ootasid, pikad sõidud mööda Eestimaad, et igas maakonnas kasvõi väikegi ühingu rakuke toimima saada, koolitused (ja ikka parimate võimalike koolitajatega!). Ning selle kõige kõrval püsivalt heatujuline, sõbralik, heas mõttes uudishimulik, murede ja raskuste korral hea nõu alati varrukast võtta...

Nende aastatega sain selgeks, mis tähendab praeguste psühholoogide ja vaimsete tegelaste seas väga populaarseks saanud mõiste kohalolemine. Uno oli igas tegevuses, igas hetkes kohal, ei lasknud end häirida kõrvalistel asjadel. See, et Uno ka reaalselt  üritusel kohal oli, oli selge isegi teda nägemata - tema vali selge hääl kostis kaugele, täitis ruumi üleni. Ka telefonis rääkis Uno üsna valjusti, nii et mina, kes ju ka kuigi hästi ei kuule, pidin toru kõrvast kaugemal hoidma. Mõnikord oli sellest Uno valjust häälest vägagi kasu. Oli meil üks koosolemine, kuhu ta millegipärast ise tulla ei saanud, aga oli vaja talt midagi küsida. Helistasime ning kui Uno vastas, saime telefonitoru lauale panna ja kõik koosolijad kuulsid Uno juttu, polnud vaja kellelegi üle rääkida.

Endast ja oma muredest ei armastanud Uno palju rääkida, kui, siis vast kõige lähematele kaastöötajatele. Eks naised ikka tundsid ju huvi, kuidas pere elab ja kas abikaasa ei pahanda, kui ta nii palju ringi jookseb ning endale kogu aeg mingeid kohustusi võtab. Uno pööras need pärimised tavaliselt naljaks. Abikaasa kohta ükskord ütles küll, et eks ta vahel pahandab jah, aga ma siis lülitan aparaadi välja, kaua ta ikka riidleb kui ma ei kuule teda. Ise muheles kavalalt. Ühel teisel korral ütles aga südamest: "No kas te arvate, et ma pooltki midagi tehtud saaksin, kui mind sellise perega poleks õnnistatud!"
Et Unol tervis viimastel aastatel tunda andis, teadsime me loomulikult, aga ega ta sel teemal ka pikalt rääkida tahtnud. Lõõpis, et vanal inimesel ikka siit-sealt logiseb, mis selles siis imelikku peaks olema? Ja keeras jutu aga jälle sellele, mis veel teha oleks vaja ja mis tööd plaanis on. Et asi ikka väga tõsine on, seda tunnistas ta mulle alles möödunud aasta septembris, sedagi alguses läbi lillede ja naljaga pooleks - arstidel pidi liiga vähe tööd olema, seepärast on nad otsustanud tema ette võtta järjekordselt. Kuna aga üks plaanitud üritus tuli ära teha, andis ta mulle kõik vajalikud kontaktid ja lohutas - pole viga, saate hakkama küll! 

Saime hakkama. Lootsime vaikselt, et järgmisel korral on Uno jälle kambas, paraku 23.jaanuarist on ta hoopis mujal. Kohale jõuab see teadmine vist alles siis, kui tekib mingi probleem, mille suhtes tahaks Unoga nõu pidada ja alles siis kui helistama hakkad, saad aru, et ei enam...

Algusesse kirjutatud mõte Kõik, mis te tahate, et inimesed teile teeksid, seda tehke kõigepealt neile oli Uno üks tähtsamaid põhimõtteid, mida ta otse välja ei öelnudki, aga mille järgi tegutses kogu elu. Kõigist Uno jäetud õppetundidest peaks see olema kõige tähtsam. Kui hästi-halvasti selle selgekssaamine meil õnnestub, hindavad juba teised...

Puhka rahus, sõber ja teekaaslane!


laupäev, 23. juuli 2011

Kui palju masendavat peab ühte päeva mahtuma? RIP Andrus Norak


Nagu hommikustest masendavatest uudistest vähe oleks olnud, ootas mind pärast mõnusat päeva kojujõudmisel teade kauaaegse hea sõbra ootamatust lahkumisest.... Koju kutsuti arestimajade peakaplan Andrus Norak....

Vähe on inimesi, kes lisaks mõtte- ja ametikaaslusele on ka midagi enamat. Andrusega olid esimesed kokkupuuted juba varases nooruses ning ei osanud me kumbki siis veel arvata, et sellest kasvab sügav sõprus. Sõprus, mis ei eeldanud pidevat ninapidi koos olemist, kuid igal kohtumisel tundus, et vahepeal polegi aega kulunud - mõtted haakusid kohe. Muidugi on sellele palju kaasa aidanud tänapäevased suhtluskanalid, mis lubasid teineteise tegemistega pidevalt kursis olla.

Minu ühes blogilistis on üks viljakaimaid blogijaid just Andrus. Viimased jutud seal olid tema maakodust, mida ta väga armastas ning kus plaanis veeta oma pensionipõlve. Kui palju ilusaid kirjeldusi, kui palju plaane, mille teostamine jääb nüüd laste õlule...

Andrus oli ka kirglik kalamees ning eile õhtulgi läks ta sealtsamast maakodust kalale ning hommikul kella viie ajal ta lähedusest leitigi... Arvatavasti ei pidanud süda vastu...

Populaarses suhtluskanalis Facebook polnud Andrus viimasel ajal kuigi aktiivne, aga just seal oli ta teinud ühe testi: Mis sa oleksid looduses? Vastuseks oli meri... Mere lähedalt ta oma igavesse koju kutsutigi...

Kui otsisin oma pildikogust Andruse pilti, avastasin, et polegi ühtegi korralikku, tuli teise pildi pealt lõigata. Ikka arvad ju, et aega küll.... Aga Andruse aeg siinpoolsuses on nüüd läbi....

teisipäev, 21. juuni 2011

Uhkus või valehäbi?

Mõtlesin tükk aega, kas kirjutada või mitte... Lugesin lugu, lugesin kommentaare (polnudki seekord kõige hullemad), siis lugesin veel ühte blogipostitust. Tahtsin seal kommenteerida, aga blogger sõi millegipärast selle ära. Siis hakkas mõte hargnema ning seal oleks see juba teemast välja läinud hoopiski...

Tõepoolest, üsna sageli tundub, et nn. invaabinõud on ehitatud ainult linnukese pärast, tegelike kasutajatega pole konsulteeritudki - kas asi ikka töötab. Hullem muidugi, kui üldse midagi pole, nagu blogis mainitud söögikohas trepp täiesti käsipuudeta. Sealt ei kipu kõik tervedki üles ronima, väikese lapsega on see suisa ohtlik. Ning teenindajat appi paluda - no tänan ei, ega tea ju tema suhtumistki. Teisalt on selle abistamisega veel nii, et ega igaüks oskagi, olgugi et heast tahtest puudu ei tule. Pole sugugi ükskõik, kuidas ratstooli üle astmete sikutada, mõnikord lõpeb selline oskamatu abistamine abistatava kukkumisega. Ning ega ainult ratastoolis ole asi - olen ise näinud, kuidas igati kenad inimesed aitavad lapsevankrit bussi tõsta nii, et see lausa upakile vajub, lapsel jalad taeva poole.

Puudega inimene loomulikult tunneb end paremini, kui ta ise hakkama saab ja ei pea teisi tülitama. Aga mõnikord on abi lihtsalt vaja, sest valikuvõimalusi pole. Kui on valida, siis inimene valib loomulikult sellise koha, kus abi tarvis pole.

Aga mõnikord ma tõesti mõtlen, et inimene hoopis häbeneb tunnistada, et tal midagi viga oleks, eriti kui pealtnäha polegi. See jälle tekitab probleeme nii talle kui kaasinimestele.

Oli mul mitme aasta jooksul aeg-ajalt vaja suhelda ühe daamiga. Mitte minu, aga tema tööasjus. Igati meeldiv inimene, tööga saab suurepäraselt hakkama. Aga viimasel aastal tundus mulle mitmelgi korral, et ta vist ei kuule. Räägid pika tähtsa jutu maha, naeratab kenasti ja noogutab ning mina muidugi arvasin, et kõik korras. No ei olnud korras, mõnigi oluline infokild oleks nagu kaotsi läinud, järgmisel kohtumisel vaatas suurte silmadega: misasja, miks ma midagi sellest ei tea? Kurtsid mõned teisedki sama muret.
Piinlik küsida ka, seda enam, et mõnikord jõudis info kenasti kohale kah...

Alles mõni aeg tagasi võttis üks daami kolleeg vaevaks mind lähemalt valgustada. Nimelt oli daam mõned aastad tagasi rasket haigust põdenud. Paranes kenasti, aga kuulmisega tekkis ajapikku probleem. Häält kuuleb, aga sõnu ei erista. Seda just siis, kui muidu ka ümbrus lärmakam on. Temaga tuleb rääkida rahulikult ning otse silma vaadates. Lähemad kolleegid teadsid seda ning neil probleeme polnud. Meid püsikliente ei pidanud keegi vajalikuks hoiatada. Ju peeti seda nii delikaatseks teemaks.

Eks terviseprobleemid olegi delikaatsed ja kes neid ikka tahab laiale ilmale kuulutada... Aga kui see hakkab juba suhtlemist (ja just tööalast) häirima? Kas poleks siis lihtsam uhkus alla neelata ja öelda, et vabandust, ma vist ei kuulnud hästi, palun korrake? Ei usu, et keegi sellepärast paanikasse oleks sattunud. Isegi täiesti tervetel inimestel võib ju lärmi sees teiste jutust arusaamisega probleeme tekkida.

Muidugi oleme kõik märganud, et mitte kõik ei oska puudega inimesesse normaalselt suhtuda. Päris naerma ajab, kui ratastoolis olijaga hakatakse aeglaselt ja selgelt rääkima. Aga väiksemad kuulmisdefektid võivadki jääda ümberolijatele märkamatuks, kui otse ei öelda. Ei peagi ütlema, kui hakkama saab. Aga kui ei saa? Siis tuleb küll tagasihoidlikkus unustada ning vajaduse korral suhtlemisreeglid kasvõi puust ja punaseks ette teha. Ei saa loota, et ümberolijad õhust aimaksid, kuidas on õige, eriti kui nad defekti iseloomust vähimatki ei tea. Aga teadmisi jagada paraku saavad ainult puudega inimesed ise.

Minul kõnesoleva daamiga enam kokkupuuteid ei tule. Teistel aga küll. Ning kui tekib kahtlusi, ei maksaks inimest tähelepanematuses ja hoolimatuses süüdistama hakata, vaid ehk tuleks siiski julgus kokku võtta ja otse küsida - kas ma peaksin midagi teistmoodi tegema. Ning kui kellelgi peaks olema enda tervisehäda tõttu probleeme, võiks neid ilma valehäbita ka tunnistada - kuidas ümberolijad muidu nendega arvestada peaksid oskama?

Aeg on edasi läinud, üha enam ja enam inimesi oskavad puuetesse täitsa normaalselt suhtuda. Üha enam ja enam puudega inimesi leiab võimalusi oma eluga iseseisvalt hakkama saada. Ning kui kuskil teadmatusest või mõtlematusest sellele takistusi tehakse, siis tuleb ka otse välja öelda, et nii see asi ei lähe, palun korrigeerige oma suhtumist. Meil kõigil peab siin maailmas hea olla olema, nii lihtne see ongi.

laupäev, 2. aprill 2011

Ei saa mitte sekeldusteta...

Käis siis Kukupai jälle reisil, sedapuhku Bulgaarias.
Esimene peavalu oli kohvri pakkimine - meil ju sel minekupäeval -10 ja Sofias lubas nett isegi kuni +21, seda küll ainult päevasel ajal, õhtud ja hommikud nii +9-10 kanti. Pealegi oli kavas nii ametlikke koosviibimisi, lihtsalt seminare, paar pidulikumat õhtusööki, mitu pikka bussisõitu - mõtle siis välja, kuidas võimalikult vähese kraamiga hakkama saada. Puudu midagi ei jäänud ja üle oli ka ainult paar pisiasja, seega näib, et kogemusi on juba tekkinud.

Varasel hommikutunnil kenasti lennujaama jõutud (küll sai kohe sõidu algul taksol ots ringi keeratud, et kodunt pass ka kaasa krabada - peab ütlema, et polnudki vaja, ID-kaardist täitsa piisas), Lufthansa automaadis pilet ära registreeritud - ning polnud selleski midagi keerulist, nagu ma Karuema blogi lugedes juba kartma olin hakanud. Istusime siis kambakesi lennujaama kohvikus ning pabistasime ühe grupikaaslase pärast, keda mitte kohe näha polnud, telefoni ta ka vastu ei võtnud. Olime juba valmis uskuma, et juhtuski midagi ja jääb tal sõitmata. Aga ei, kui lennukisse kutsuma hakati, siis oli ta ühtäkki seal täitsa olemas.

Lendamine, pikem molutamine vahemaandumisel Münchenis, jälle lendamine ja kohal me olimegi. Sofia lennujaam oli hämmastavalt inimtühi, pagas tuli üpris kiiresti ning siis avastasime, et meile polegi vastu tuldud. Üks telefonikõne selgitas asja - meie lennuk jõudis isegi natuke varem, nemad olid alles autoga teel lennujaama. Tulidki varsti, tõstsid meid koos kohvritega autodesse ning viisid hotelli. Mõni tunnike puhkamiseks, õhtusöök ning pärast pikka päeva oli uni vägagi magus.

Kuna järgmine päev oli pühapäev, viidi meid kõigepealt kirikusse liturgiat kuulama - ja peab ütlema, et ortodoksi liturgia on tõesti kaunis. Seejärel suundusime kõrvalasuvasse vaimulikku seminari, kus pidi algama meie konverents. Kuna aga aeg oli märkamatult läinud ja kella järgi oleks pidanud juba kohvipaus olema, siis kohvi kõigepealt pakutigi. Üldse sai üsna kohe selgeks, et ajakava on ainult orienteeruva tähendusega - mis peaks millalgi toimuma. Asjad juhtusid ikka siis kui juhtusid, ainsad, mida ei nihutatud, olid kahetunnised lõunad ja õhtusöögid. Sellegipoolest said kõik ettekanded peetud...

Kui senini olime vaimulikku seminari ikka kõrgkooliks pidanud, siis nüüd saime endi üllatuseks teada, et tegu hoopis keskkooliga, 8-12.klassi noormeestega. Õppekavas lisaks tavalistele ainetele kirikulugu, liturgika, kreeka keel ja palju muud, mida ortodoksi vaimulikule vaja. Muidugi ei tähenda seminari lõpetamine, et kõigist poistest ka papid saavad.

Järgmisel päeval Sofia ülikoolis tundus, et oleme sattunud ajas vähemalt paarkümmend aastat tagasi - luitunud ruumid, värv koorumas lagedelt ja seintelt, arvutiklass trellitatud ukse taga... Üldse, niipalju kui linnas ja ringsõitudel koolimaju silma jäi, tundusid nad kuidagi kulunud olevat... Erandiks Plovdivi vaimulik seminar, mis lausa säras. Õpilaste toad olid ka väga heas korras, kuigi lihtsalt sisustatud.

Tänavapilt oli samuti üsna kirju, oli kenasti kordatehtud maju, samas kõrval turritasid sarikad katusest välja. Isegi ühel ja samal majal võis olla üks nurk remonditud, teine lagunemas - ja kõigis neis elati...
Inimesed seevastu olid väga toredad. Meid viidi mitmetesse küladesse tutvuma sealsete kogukondade elu ja tegemistega ning igal pool ootas soe vastuvõtt kaetud laudadega. Ühes kohas pakkusid kohalikud neiud tervituseks soola-leiba, teisal kostitas preestriproua omavalmistatud keedistega.
Üldiselt on külades üsna sarnaselt meiega probleemiks see, et noori jääb vähemaks, nad lähevad linnadesse ja välismaale tööle. Jäävad vanemad inimesed, päris paljud elavad üpris kehvalt, miinimumpension on 60€, keskmine palk 300€. Aiamaad haritakse üles, suur osa toidukraamist tuleb oma majapidamistest. Hädalistele luuakse varjupaiku, noortele püütakse pakkuda asjalikku tegevust, täiskasvanutele võimalust koos käia ning ühiselt oma küla heaks midagi teha. Paljude asjade eestvedajaks ja aktiivseks osaliseks on Bulgaaria ortodokslik kirik.
Väike eramuuseum kunagise suure paberivabriku kõrval andis ilmeka pildi kunagisest hiilgusest.
Paraku lõpetas vabrik töö, küla tühjenes ja vabrikuhooned lagunesid. Nende ümber karjatavad kohalikud nüüd oma kitsi....








Rila klooster lumiste mägede vahel - asutatud
10.sajandil eremiit Ivan Rilski poolt - on samuti üle elanud mitmesuguseid aegu, korduvalt lagunenud ja uuesti üles ehitatud. Uusim tiib on pärit aastast 1961 ja selles asub muuseum.






Kloostrist tagasi ning ootaski meid pidulik õhtusöök ja konverentsi lõpetamine. Minule tehti
õhtusöögiks väike üllatus. Kuna olin rääkinud oma tööst ja seotusest kurtidega, oli leitud mulle vestluspartneriks üks kohalik kurt. Meie norrakatest grupiliikmed vaatasid igatahes suurte silmadega, kuidas peale paari esimest kobavat fraasi meil jutt jooksma hakkas :D Nad olid ju küsinud, kas viipekeel on rahvusvaheline ning mina selgitanud, et igal maal on ikka oma keel. Kuidas siis võimalik on, et eri maadelt pärit kurdid, kes teineteise emakeelt ei oska, ikkagi takistusteta suhelda saavad?! Aga viipekeele omapära selles seisnebki...

Tundus, et seekord jäävadki suuremad sekeldused ära. Nojah, et ühel meie grupiliikmel juba esimesel õhtul kingatald lahti otsustas minna ja tal teisi jalavarje polnud, polegi eriti kõneväärt, sest järgmise päeva õhtuks oli leitud ümber nurga töökojast üks kingsepp, kes mure mõne kohaliku raha eest kiiresti ja korralikult lahendas.

Aga ega ikka nii lihtsalt asjad ka käi...
Ärasõidupäeva ennelõuna olime planeerinud linnas kolamisele ja shoppamisele. Oli ju veel mitugi huvitavat kohta üle vaatamata. Paraku oskas hotell arve vigasena teha ning avastasime selle alles pärast maksmist (kaardiga muide). Hakati siis viga parandama ja makset tühistama, sellega said nad kuidagi hakkama, kuid siis oli grupijuhil vaja ka õige arve tasuda. Böö, kaardilimiit täis, vaja ID-kaardiga teise arve kallale pääseda. Grupijuhi läpakas aga kaardilugejat ei tunnistanud, pidin mina enda oma kotist välja koukima. Aega läks, aga asja sai. See aga tähendas, et suuremaks shopinguks enam aega polnud. Seega otsustasime mõned lähemal olevad vaatamisväärsused üle vaadata, nagu väidetavalt (sama väidavad enda kohta mõned teised ka) Euroopa suurima sünagoogi. Selle kohta oli meile öeldud, et koputage, ehk teile avatakse. Koputasime, avati, küsiti kaks kohalikku raha nina pealt ja lubati sisse. Ei mingit pildistamiskeeldu, ei mingit nuhkimist, ega me kogemata keelatud kohtadesse roni. Oli ilus, suur ja vaatamist väärt.
Samas lähedal oli ka Püha Georgi (Püha Jüri) rotund - 4.sajandil rajatud ja seega Sofia vanim kirik. Vahepeal oli ka selle saatuseks mošeeks muunduda, kuid nüüd on jälle tegu kirikuga, igal õhtul kell 17 peetakse seal liturgiat.
Hagia Sofia paraku jäi seestpoolt nägemata. Majade vahel tundus ta kuidagi väga pisike ja tagasihoidlik, loetust oli vähe teisem mulje jäänud....

Kiire lõunasöök, jooksujalu turult läbi (vähemalt kohalik juust sai kaasa ostetud) ja just õigel ajal hotelli, et asjad võtta ja lennujaama kihutada. Viimane kohvripakkimine tuligi lennujaamas ette võtta ning ega see väga korralik ei saanud, kartsin isegi, et kohvrilukk annab otsad. Õnneks siiski mitte.

Lennukisse, kohvipeatus Münchenis ning lõpuks tagasi külmas ja lumises (täna küll leidsin, et seda lund on vahepeal poole vähemaks jäänud) Tallinnas.
Aga ega sellega sekeldused veel lõppenud. Kõigepealt ei õnnestunud meil tellida oma lemmikfirmade taksosid, autosid lihtsalt polnud sealkandis liikvel. Seega tuli peatusest võtta tublisti kallim sõiduk. Ei kurda, taksojuht oli igati kena (nimekaim pealegi), aga tšekiprinter jooksis kinni, läks tükk aega, enne kui selle korda sai. Taksost välja saamine oli ka seotud suurte raskustega, nimelt olid rööpad nii sügavad, et mul lihtsalt polnud kuhugi astuda selle libeda kallaku peal. Mingi ime läbi õnnestus siiski püsti jääda ja õnnelikult tuppa pääseda. Koer ei teadnud, mispidi saba liputada, kass ei suutnud otsustada, kas mind mööda sääri nühkida või lõua alla nurruma pugeda.

Viimane üllatus ootas, kui kohvri avasin. See lõhnas päris vängelt mu näopuhastusvedeliku järele - kuidagi oli kork iseenesest lahti keerdunud ja kõik vedelik kohvrisahtlisse voolanud. Midagi läbi ligunenud ja rikutud siiski polnud ning riiete vahele topitud poolteiseliitrise veinipudeliga oli ka kõik korras.
Kiire infovahetus pojaga ning lõpuks sain end üle nädala korralikult välja magada :)
Ja Facebook tahab siiani minuga bulgaaria ja türgi keeles rääkida...

laupäev, 5. märts 2011

Kus on sinu juured?

Mu ema on pensionipõlves võtnud ette suure töö - koostada meie sugupuu, niipalju kui veel on võimalik andmeid kätte saada. Tänaseks on koos juba mitu kausta ning ühes neist kirjutab ema sissejuhatuseks: "Õnnelik on inimene, kes teab, kus on tema juured..." Sellega olen väga nõus, sest teadmine eelnevatest põlvkondadest annab järjepidevuse tunde, tunde, et sa pole siia maailma sattunud juhuslikult ja lootuse, et see puu kasvab ja areneb ka edaspidi (mis polegi päris põhjendamata, sest umbes kuu aja pärast peakski võrasse üks oksake juurde tulema).

Aga nüüd juurte juurde...
Kuigi suguvõsa mitmest harust on teateid päris pika aja tagant, siis pilte paraku mitte enne eelmist sajandit...

Kõigepealt siis vanavanaisa ja vanavanaema. Kui ma oleksin poisina sündinud, oleks mulle vanavanaisa nimi pandud... Vanavanaema nimi aga on ühel noorel sugulasel...















Seejärel vanavanatädi Amalie Katariina, kes oli minu praeguse kodumaja esimene omanik ja kelle nimi erinevates variantides meie suguvõsas edasi kandub.























Vanaema ja vanaisa (ema poolt). Ka vanaisa nimi on suguvõsasse püsima jäänud.























Isapoolsed vanavanemad koos isa ja tema õega















Isa ja ema, esimene pilt pulmapäeval, teine kuldpulmade ajal...




neljapäev, 16. detsember 2010

RIP Volli Ilja


Täna hommikul sai kojukutse taas üks meie vanema põlve vaimulikke. Lahkus Voldemar Ilja (13.11.1922 - 16.12.2010)

Ligi 55 aastat (õpetajaks ordineeritud 5.09.1956) teenimist jõudis lõpule. Vollist kauem on meie kirikus ametit pidanud ainult emeriitpeapiiskop Kuno Pajula. Viimased aastakümned möödusid Vollil Nõmmel.
Oma leerilastele ja üliõpilastele ütles Volli ikka, et kõike, mida raamatust lugeda saab, lugege ise, tema rääkis lisaks elust, inimestest ja inimeseksolemisest laiemalt. Et aga raamatuid oli tollal vähe, kirjutas ta usinasti ka ise. Kaante vahele sai mitu köidet Põhja-Eesti vennastekoguduse ajalugu. Ise naeris Volli, et uurija kõige tähtsam töövahend on tagumik - arhiivides istumisele kulus ju kuid ja aastaidki.

Oma viimaselt ametikohalt Nõmme Rahu kogudusest ei tahtnud Volli sugugi teenitud pensionile jääda. Üks põhjus oli muidugi, et kirik ja inimesed olid nende aastatega armsaks saanud. Teisalt oli vist ka väike hirm, et nii võib kõrvale jääda ja pole enam tegevust. Paar aastat hiljem aga kurtis, et pensionäri amet röövib kogu aja - tegemist nii palju, et ei jõuagi ära teha...

Kohtumistel küsis Volli alati, kuidas läheb. Paar julgustavat sõna oli tal ikka varuks. Samas oli ta ka omal kombel muretu - läheb nagu läheb, kõik on nii nagu peab ja mitte halvemini. Kõhedustundega kuulasin, kuidas Volli paar nädalat tagasi kirikusse tulles paremale-vasemale vaatamata üle raudtee kõndis ning otse tema selja tagant tuhises mööda elektrirong. Volli jätkas teed nagu poleks seda kuulnud ega näinud.

Üks töömees on puhkama pääsenud. Sõbrad ootavad ees...

esmaspäev, 13. detsember 2010

RIP Priit Rannut


Tänase päevani oli Eestimaal vanim elusolev kirikuõpetaja Priit Rannut. Enam mitte. Tema aeg sai täis...
Konsistooriumi teates öeldi:

Täna enne kella viit õhtul lahkus igavikku õpetaja emeeritus Priit Rannut
(27.01.1919 –12.12.2010). Ta pidi täna Endla tänava palvemajas jutlustama,
oli sinna teel, jäi autoga lumme kinni, rookis auto lumest välja, tundis
end halvasti, istus tagasi autosse ja suri.


Üsna natuke jäi tal 91. sünnipäevast puudu...

Minu mälestused Priidust ulatuvad pikkade aastate taha. Oli ta ju esimene kirikuõpetaja, kes pidas loomulikuks, et ka kurdid peavad saama osaleda jumalateenistustel. Nii ta siis hakkas juba möödunud sajandi kaheksakümnendatel aastatel pidama pühadeteenistusi tollases Tallinna Kaugõppe-erikeskkoolis. Kuna ta ise viipekeelt ei osanud, siis kasutas ta tõlgi abi. Sellegipoolest võeti ta kurtide seas hästi vastu.
Samal ajal hakkas Eestisse tulema humanitaarabi Saksamaalt. Priit kui hea saksa keele oskaja oli osaline selle jaotamises ning tellis lisaks toidu- ja riideabile sõpradelt kuuldeaparaate, mida siis vaegkuuljatele jagas. Tema eestvõttel ning saksa sõprade abiga paigaldati Märjamaa kogudusemajja (ehk siis talvekirikusse) ka esimene induktsioonsilmus, mis võimaldas kuuldeaparaadi kasutajatel kuulata jutlust ilma segavate kõrvalhelideta. Aastaid toimusid Märjamaal vaegkuuljate talvepäevad. Paraku lakkasid need pärast Priidu pensionileminekut, kuna uus õpetaja asjast huvitatud polnud. Silmus aga jäi paika ja on senini ainus omataoline Eestimaa pühakodades, mujal neid pole...

Inimesena oli Priit ääretult soe ja südamlik, alati oli tal mõni naljakild varuks.
Priidu autojuhtimise kohta võib rääkida vana anekdoodi pastorist ja bussijuhist. Nimelt saabusid nad korraga taevaväravasse. Pastor jäeti ukse taha, bussijuht lasti sisse. Kui pettunud pastor küsis, miks, vastas Peetrus, et kui pastor kantslit jutlust pidas, siis kõik magasid, aga kui bussijuht bussi juhtis, siis kõik palvetasid. Priit oli tõepoolest oma aastatele ja kehvenenud silmanägemisele vaatamata väga uljas autojuht ning mitmedki nooremad kolleegid ütlesid ikka, et enne tema autosse istumist oli mõistlik hingepalve ära lugeda. Kuid kohale temaga alati jõuti ning pole kuulda olnud, et ta üldse kunagi mõne avarii oleks teinud.
Ning Priidu jutluste ajal ka uni kallale ei kippunud. Jutt oli selge ja konkreetne, huumoriteradega pipardatud.

Eks Priit viskas enesegi üle nalja vahest. Viimasel kohtumisel, kui küsisin, kuidas elad, vastas ta: Nii küsitakse nooremate käest, minu käest ikka küsitakse, et sa ikka elad veel?!

Rahulikku puhkust Sulle, Priit! Loodetavasti on seal, kus Sa nüüd oled, piisavalt kiired autod ja siledad teed...

Edit: lugu oli juba netis, kui leidsin selle. Oh, inimesed on ikka vastikud vahel...

esmaspäev, 3. mai 2010

Koolitädi mälestuseks

Tänapäeva suurte linnakoolide lapsed ei teagi vist, mis tegelane see koolitädi on...

Kui mina oma kooliteed alustasin vanas Nõmme koolimajas, oli just koolitädi see, kes lapsed hommikul vastu võttis ja õhtul ära saatis. Koolimaja ahjud olid tundide alguseks soojaks köetud, koridoripõrandad puhtaks pestud, lilled kastetud. Kui oli aeg tundi minna, andis sellest märku koolitädi käes helisev kell.
Sai klassis kriit otsa - koolitädi käest sai uue. Kulus tahvlilapp läbi - koolitädi juurde, mis muud. Oli vaja põrandaharja või lappi - koolitädi läks ja tõi oma kambrikesest. Jäid hiljaks, ei julgenud klassi minna - koolitädi tuli ja saatis. Kadusid garderoobis müts või kindad - koolitädi aitas otsida. Kukkusid ja lõid põlve ära - koolitädi lohutas ja puhus peale.

Mingil ajal sai valmis uus koolimaja, kus elektrikellad. Aga esimese klassi juntsudele helistas septembri algul ikka kella koolitädi vana kellaga, samamoodi kevadel lõpuklassi suurtele ja tarkadele.

Minu kooliajal olid moes salmikud ning kuidagi peiliti välja, et koolitädi oskab väga hästi joonistada. Muidugi olid ta kitlitaskud siis salmikuid täis ja pilti tuli vahel mitu päeva oodata - aga see oli ka seda väärt.

Vahetusid direktorid ja õpetajad, koolimajagi läbis mitu uuenduskuuri. Mis aga ei muutunud - koolitädi oli ikka olemas. Kui omad lapsed kooli viisin üksteise järel, helistas neilegi kella meie vana koolitädi. Samamoodi helises neilegi lõpukell - ikka armsa tädi käes.
Kui paar aastat tagasi kool oma juubelit pidas, teenis aktusel suurima aplausi ei keegi muu kui meie armas koolitädi. Tundus, et tema oli, on ja jääb.
Kuid sel aastal helistab lõpukella keegi teine... Tädi Matsu läks sinna, kust enam tagasi ei tulda...

Aitäh, et olid! Sinuta pole kool enam sama...

reede, 5. märts 2010

RIP Paul Saar


Veidi aega tagasi jõudis minuni teade, et koju on kutsutud Eesti ametistaažilt vanim kirikuõpetaja
Paul Saar (7.06.1919 - 5.03.2010)

Minu kokkupuuted Pauliga said alguse üheksakümnendate aastate teises pooles ja korraga kahes liinis.
Kuna Paul oli soomepoiss ning minul nendega omad sidemed, saimegi tuttavaks mingil soomepoiste mälestusüritusel. Kohe võlus tema muhe jutt ja lahke olek, hiljem olid tema teadmised väga suureks abiks töös kohalike ingerisoomlastega.
Teine liin, mida paljud vist ei teadnudki, oli see, et kuna Pauli kuulmine oli kehvemaks jäänud, osales ta kuigivõrd ka vaegkuuljate kokkusaamistel. Mäletan, kuidas otsisin talle kord kõrgemat pinki, sest kõnet ta päris istudes pidada ei tahtnud, pikalt seista aga haige jala tõttu ei suutnud.

Viimane kohtumine jääb ligi aasta taha, kui õnnitlesime Pauli peatse 90-nda sünnipäeva puhul. Ka siis oli ta vaim virge ja pärimisi minu tegemiste ja ühiste tuttavate käekäigu kohta sadas lausa küllusesarvest.

Rändaja on koju jõudnud. Rahulist hingamist Sulle!

Pauli keerukast elukäigust on kokkuvõte siin.
Pilt sealtsamast

laupäev, 27. veebruar 2010

Hüvasti, naabri-Jaan!

See polnudki kuigi ammu, kui siin fotojahil naabrimehe pildi üles panin, teema oli Jaan ja mul oli kohe varnast võtta...

Täna kella seitsme ajal käis naabrite juures kiirabi, läks tühjalt minema. Ning vähem kui pooltunnike tagasi oli siis spetsiifiline bussikas värava taga...

Üks väsinud töömees pääses puhkama. Tööd oli Jaan oma elu jooksul kõvasti teinud, mitmes ametis, viimased kümmekond aastat kraanal ning juba tükk aega pensionipõlve pidanud. Kodumaja oma kätega vanast sarast ümber ehitanud, eelmisel suvel veel uuesti soojustanud ning õhk-kütte pumba paika pannud. Kuri haigus aga oli juba siis kallal....

Mina aga mõtlen, et hea naaber on kulda väärt. Kui abi vaja, siis Jaani käest sai seda alati, tema teadis ja oskas kõike, asjalikud nõuanded olid vürtsitatud mõnusa huumoriga. Eriti on meeles, kuidas me kahekesi kraana nokka riputatud platel istusime ja kõrgel-kõrgelt pärnaõisi korjasime. Me vist olime oma peredes ainsad, kes kõrgust ei kartnud...

Pool sajandit kõrvuti elamist on nüüd siis läbi...
Rahulikku puhkust Sulle, naabrimees!

kolmapäev, 3. veebruar 2010

Rahamaias prohvet?


Valga praostilt saabus selline hoiatav meil:

Tere!
Suure tõenäosusega rääkisin eile ühe sellisega. /raha küsiva prohvetiga/
Valga kirikus käis üks mees armulaual, tahtis pärast istuda minu autosse, et mõnusamalt rääkida Eesti riigi ja rahva päästmisest. Ütles, et on prohvet, kelle vaimulikud tekstid ilmuvad muuhulgas Kesknädalas. Kes sai ilmutuse, et pronkssõduri eemaldamine on viga, selle asemel tuleb selle kõrvale püstitama sambad teatud vagade fraasidega.
Tal oli kaust täis pabereid, ilmutusi, stiilinäiteid tema ennustustest ja nende täitumisest. Ütles, et Jumal tervendab teda, sest tema eest palvetab kaks tuhat soomlast. Tal on sidemeid paljude prohvetitega.
Andis minu kätte kirja peapiiskopile edasiandmiseks, mille mulle eelnevalt lahkelt ette luges (8 lehekülge).
Lõpuks ütles veel, et tal on vaja kakssada krooni, sest oma viimased viis krooni pani korjandusse. Tal on vaja süüa ja sõita koju Saardesse. Raha ta ei saanud minu käest! Täna panin ta nime googlesse (ilma aadlitiitlita küll), ja sain vastuse "Helmut Hindrichson - 35306044220 - Lääne Politseiprefektuur - 7936.00".
Äkki tuleb teilegi külla.

Tervitades
Vallo

teisipäev, 27. oktoober 2009

Hüvasti, jätsiabi!


Kuus aastat kestnud soe ja sõbralik suhe sai otsa. Enam pole iganädalast mõnusat naudinguootust, enam ei sõida keegi kellade ja vilede kõlades maja ette, et võiks rahakott näpus välja lipata ja mõne minuti pärast kotitäie hea-paremaga naasta...

Balbiino jätsiabi oli tõeiliselt hea müügiidee. Jäätis on ju alati olnud üks laste armastatumaid magustoite, olgu suvel kuuma või talvel külmaga. Pealegi, kui sulle ikka lausa ukse taha tuuakse ja poehinnast soodsamalt, oli seda igati mõttekas külmkappi varuda. Kahju, et Balbiino masuajal klientide rahast päriselt loobub, selle asemel, et seda veel rohkem kätte püüda saada...

Aastatega said juhid tuttavaks, alati lobisesime mõne sõna ka maast-ilmast lisaks kaubatehingule. Kolm tublit meest läksid nüüd töötute ridu täiendama. Koondamine võeti ette natuke jõhkralt, enne puhkusi ei räägitud sellest midagi, et 1.novembrist on lõpp. Mehed poleks ju siis keegi puhkusele läinudki, ikkagi veidi rohkem raha oleks saada olnud. Uue töö leidmisega on ka nii nagu on, vähemalt ühele meestest on juba soovitatud passi ka vaadata, enne kui tööd küsib - ja ta ei ole veel pensionieas.

Täna oli meil siis viimane kord... Ostsin põhimõtteliselt külmkambri täis, nii suurt arvet pole selle aja sees vist olnudki.

Hüvasti, Vambola, Jaan ja Arved! Äkki siiski mõnikord kohtume veel!

neljapäev, 22. oktoober 2009

Ei näe ja ometi näeb...




Kas pime inimene võib olla maalikunstnik? Selle peale vastab enamus inimesi, et kindlasti mitte - ta ei näe ju värve ega maastikke, kuidas ta siis maalida saab?
Mina arvasin ka nii, aga enam mitte.

Tallinna Puuetega Inimeste Tegevuskeskuse II korrusel on vapustav näitus Muutumine/Muutos. Oma töid esitlevad pime kunstnik Maarit Hedman ja raske nägemispuudega fotograaf Ismo Tilanto.

1994 Soome Kunstide Akadeemia magistrikraadiga lõpetanud kunstiõpetaja Maarit Hedman maalib sõrmedega, muutumine on kohal tunnete, valguse, värvide ja kujundite jätkuva dialoogina.

Ismo Tilanto fotodel on muutumise lavaks loodus. Meele liikumine, tunded, valgus ja varjud ning inimese poolt loodusele jäetud jäljed on jäädvustatud hämmastavalt kvaliteetsetel ja kõnekatel piltidel. Neid pilte peaksid kohustuslikus korras vaatama kõik, kes arvavad, et nad kaameraga midagi teha oskavad.

Näitus on avatud 13.novembrini tööpäevadel kella 9-18, nädalalõppudel pääseb vaatama, kui majas mõni üritus on.

reede, 9. oktoober 2009

Invavanaisa


Sellise tiitliga austatakse meie invaliikumise grand old man'i Mihkel Aitsamit juba paar aastakümmet. Eestis pole vist ühtegi selle alaga vähegi kursis olevat inimest, kes Mihklist kuulnud poleks. Suur osa on temaga ka isiklikult kokku puutunud, mõnusalt juttu vestnud, asjalikku nõu ja abi saanud.

Täna oli põhjust sammud Endla tänavale seada - Mihkel pidas 80-dat juubelit. Kui aus olla, kuigi olen Mihklit teadnud ja tundnud juba mitukümmend aastat, oli see isegi mulle mõnevõrra üllatuseks, lihtsalt ei tulnud selle pealegi, et nii nooruslik mees sellise auväärse verstapostini jõudis...

Õnnitlejaid oli palju, häid sõnu ja lilli muidugi ka. Ei ole mõtet neid kõiki korrata, aga kõlama jäi mõte, et kui me kasvatame mitte puudega last, vaid lihtsalt last, saab temast inimene, kes suudab enesega toime tulla ning teistelegi palju anda. Mihkliga on just nii läinud. Üks oluline fakt veel - Mihkel oli Eestis esimene puudega inimene, kes juba väga noorena, vaevalt paarikümneaastasena, võitles endale välja autojuhiload. Asjaajamine käis läbi korraliku paberisõja ja otsus tehti Moskvas, aga järgmistel loataotlejatel oli sedajagu kergem.

Pikem jutt Mihklist on siin. Peopildid aga siin.

laupäev, 3. oktoober 2009

In memoriam - VLADIMIR BEEKMAN


Ma rändamast nüüd tulen,
mul käidud maine tee.
Üht kõrget kutset kuulen,
mis hüüab rahule.
Sest reisikepi jätan -
las jääb see puhkama.
ma vaikselt sinna ruttan,
kus viimne kodumaa...










Ema helistas hetk tagasi kurva uudisega - hommikul suri mu armas onu Vladimir Beekman.
Hetkel ei suuda midagi mõeldagi, kõik ilusad lapsepõlvemälestused tulvasid ühtäkki meelde.... Aga alles natuke üle kuu aja tagasi kirjutasin temast pikemalt.

Paraku pole mul hetkel temast ühtegi paremat pilti ka käepärast, pildid on ema juures...

reede, 2. oktoober 2009

Õ nagu õpetaja


Õpetaja on see, kelle töö kohta igaüks peab end õigustatud olema arvamust avaldama. Paraku sageli negatiivses võtmes - küll ei oska ta oma ainet piisavalt huvitavalt edasi anda, küll ei tule toime kodu puudujääkide likvideerimisega, küll topib oma nina liiga palju õpilaste eraellu...

Mina oma kooliajast mäletan, et kodus õpetaja kirumine oli keelatud. Kui õpetajal midagi ütlemist oli, järelikult olid ise süüdi. Kui vanematel ka pretensioone oli, lahendati need omavahel ja mitte laste kuuldes. Õpetaja oli autoriteet.

Loomulikult oli ka tollal õpetajaid, kes selle ameti ainult leivateenimiseks valisid. Aga tänu kodu suhtumisele tuli paratamatult õppida ka nendega normaalselt läbi saama ja ikkagi kõigest parimat võtma. Elus on see ainult kasuks tulnud.

Aastaid hiljem, klassikokkutulekul, juhtus siis nii, et ühe klassivenna abikaasa hakkas meie vana kooli õpetajaid maapõhja kiruma. Jutt algas tegelikult ühest konkreetsest daamist (ja tema suhtes oli kriitika täiesti õigustatud, ta oli ka minu tütre õpetaja mingi aja ning ega eriti head mäletada ole), kuid arenes siis millegipärast üldiseks õpetajate mahategemiseks. Üks meie klassiõdedest, teist põlve õpetaja, tõusis selle peale solvunult püsti ja lahkus. Meie teised lahkusime koos temaga.

Tegelikult, kui nüüd tagasi mõtlen - Õpetajaid on mu ellu mahtunud siiski rohkem kui "õpetajaid". Paar sellist frukti on muidugi olnud, kelle pärast oleks äärepealt keskkool lõpetamata jäänud, aga tänu klassijuhataha Heli Moorlatile, kes mu eest lausa emalõvina seisis, sai ka sellest üle. Füüsikaõpetaja Vilma Kukrus, kellega päris palju piike sai murtud, oli esimene õnnitleja, kui lõpukirjandi eest lennu ainsa "viie" sain...

Hilisemas elukoolis on õnnestunud õpetajateks saada selliseid inimesi, kes on suutnud anda palju rohkemat kui lihtsalt teadmisi - Juhan Toomaspoeg, Hille Karm, Juhan Peegel, Evald Saag ja paljud teised...
Kuidagi ei saa märkimata jätta mu laste konkurentsitut lemmikõpetajat Rita Antonit, kes on minu enda kunagise armsa klassijuhataja Signe Antoni minia...

Head Õpetajate päeva!

pühapäev, 13. september 2009

Jää jumalaga, Pille!


Eile öösel suri Maarjamõisa haiglas teoloogiadoktor Pille Valk.
Need, kes teda tundsid, teavad, millise sooja ja südamliku inimesega oli tegu. Rõõmsameelne, alati valmis kuulama ja toetama, ikka hea nõu varuks.
Pille erialaks oli religioonipedagoogika. Ta oskas oma kuulajaid panna maailma nägema läbi laste silmade, oskas puust ja punaseks teha, kuidas keerulisi küsimusi lapsele lihtsaks seletada. Mõnigi kord näitas ta asju hoopis omapärasest vaatenurgast, väikesed krutskid olid jutus sees. Kas keegi teine oleks tulnud näiteks selle peale, et osta kilo komme ja need üksipäini ära süüa? Aga Pille ütles, et tema on selleks küll võimeline, sedasi säästab ta lapsi hambavalust ja aukudest :P
Rahu olgu Sinuga, kallis Pille!



Edit: Pille saadetakse puhkama neljapäeval, 17.septembril kl 12 Tartu Jaani kirikust.

pühapäev, 23. august 2009

Pipi ja Karlssoni maaletoojal on juubel


Huvitav, mitu põlvkonda leiab, et nemad on üles kasvanud Pipi ja Katuse-Karlssoni lugude saatel? Tegelikult pole need ju veel ühte inimpõlvegi eesti keeles kättesaadavad olnud... Esimene eesti keelde tõlgitud A.Lindgreni raamat oli aga hoopis Kalle Blomqvisti sari ja sedagi vaid vähem kui 50 aastat tagasi.
Täna 80 aastat tagasi sündis Narvas mees, kellele me tänu võlgneme selle võimaluse eest. Jah, Vladimir Beekmanil on täna juubel.

Narvas sündinud, Leningradi blokaadi lastekodulapsena üle elanud, pärast sõda Eestisse naasnud, suurema osa oma elust Nõmmel veetnud, TPI-s keemikuks õppinud, kuid mitte päevagi keemikuna töötanud vaid kohe kirjandusse sukeldunud...

Suurem osa inimesi teabki teda vist peamiselt tõlkijana - ja tõlgitud raamatute rida täidab tõepoolest terve riiuli, aga teine riiulitäis on ju tema omakirjutatut. Luulekogud, "Karmil kevadel", "Kurbade kivide linn", "Aatomik", Raua-Roobert", kui vaid mõningaid nimetada. Mina aga mäletan lapsepõlvest üht õhukest raamatukest "Koolikoti saladused", kus oli lahti seletatud kõik paberi tootmisest tindi valmistamiseni ja seda mõnusas lastepärases vormis.

Aga tema enda romaanid - "Öölendurid", "Eesli aasta", "Ja sada surma" - kes olusid ja inimesi teadis, leidis ridade vahelt mõndagi peidetut...
Hulk reisiraamatuid, mõnusa muheda huumoriga kirja pandud muljed. Nende lugemisest parem oli ainult samade ja veel värvikamate lugude kuulamine otsesest allikast, kõhulihased said põhjaliku trenni...

Ühiskondlik tegevus veel peale selle - küll Kirjanike Liidu sekretärina, hiljem esimehena, küll muudes kohtades. Jaan Kross oma "Kaasteelistes" ütleb, et Beekman oli mees, kes julges otsustada - ja see polnud tollastes oludes väga tavapärane ju. Meenutagem kõnet ajaloolisel loomeliitude pleenumil, mitmeid muidki väljaütlemisi - ikka sirgeseljaline, aus, otsekohene.
Soe, sõbralik, huumorimeelega inimene...

Palju õnne!

Pilt on oma 50 aastat vana


pühapäev, 31. mai 2009

6+0= palju


Ega 6 pole just suur arv ja null pole üldse number. Aga kui need kaks kokku panna, saame midagi ilusat ja ümmargust.
60 - just niisugust sünnipäeva tähistas täna üks mees (tegelik päev oli küll juba paar päeva tagasi), kelle iseloomustamiseks jääb headest sõnadest puudu. Valdek Johanson on mees, kelle kohta võib liialdamata öelda - mees, kellel on süda õiges kohas.
Üle kahekümne aasta vaimulikuametit pidada ei ole kerge, eriti kui teenida on mitu eriilmelist kogudust. Lisaks Tallinna Püha Vaimu kogudusele peab õpetaja Johanson lätikeelseid jumalateenistusi Tallinnas ja Narvas ning käib korra kuus Riias sealsetele eestlastele eestikeelseid teenistusi pidamas. 
Erilise armastuse on õpetaja Johanson pälvinud vanemate koguduseliikmete poolt. Mitte igaüks ei oska vanainimesi ära kuulata, lohutada ja nõu anda. Valdeku rahulik ja leebe olek, soe ja südamlik hääl teevad temast oodatud külalise vanurite kodudes, hooldekodudes ja sotsiaalkeskustes.
Aga samuti on talle antud lahtised käed. Kui kuskil midagi ripakil või puru on, ei hakka Valdek paaniliselt remondimeest otsima, võtab omad tööriistad kaasa ja teeb asja korda.
Täna jätkus õnnitlejaid, lilli, häid soove kauaks. Need tulid kõik siirast südamest. Jõudu ja jaksamist, Valdek!

laupäev, 30. mai 2009

Kus on su süda...


Kui kuu vähem kui kaks aastat tagasi alustasin seda blogi, oli esimene lugu sellest, kuidas käisime Nissis Laine Villenthali juubelisünnipäeval. Tänagi tulin Nissist, viimselt kohtumiselt Lainega.

Vaimulike kontsentratsioon Nissis oli täna kindlasti kõrgem kui Saku Suurhallis. Ametivendi ja -õdesid oli tulnud lähedalt ja kaugelt, lisaks suur bussitäis rahvast Pindist, kus Laine töötas jutlustajana ja õpetajana 40 aastat (enne seda oli ta veel 10 aastat Missos), ning loomulikult kohalik rahvas, sest viimased viis aastat oli ju Laine tagasi oma kodukohas. Kirik oli puupüsti täis.

Täna räägiti palju sellest, kuidas Laine oli kogu oma elu pühendanud kirikule, kuidas ta juba väikese lapsena oli kadestanud kirikuõpetaja head elu, sest tema saab ju olla kirikus nii palju kui tahab. Kuigi tegelikkus nii kena ja roosiline polnud, ei kahetsenud Laine kunagi tehtud otsust. Olla Eesti esimene naisvaimulik polnud kindlasti kerge. Peab aga ütlema, et ega Laine ise ennast sellesse ametisse ei pakkunud, tema ordineerimist taotles tollane Pindi kogudus ning Võru praostkond. Järelikult usaldati teda nii palju.

Mina aga mõtlesin inimesele, keda tundsin viimased kakskümmend aastat. Alati sirgeseljaline, südamlik, alati leidis õiged sõnad õigel kohal... Just viimastel aastatel avastasime üllatusega, et meil on ka tavaelus olnud palju kokkupuutepunkte, millest me teadlikudki polnud. Mälestused samadest kohtadest ja samadest inimestest eri aastakümnetel, Ellamaa, meie mõlema lapsepõlvemaa...

Laine lihtsuse, loomulikkuse ja otsekohesuse ees taltusid ka kõige upsakamad, Laine olemus pani end austama ja armastama. Sellest annab tunnistust kasvõi see, et kuigi oli olemas auto, otsustasid ametivennad spontaalselt, et kilomeetrise tee kirikust kalmistule läbib Laine kirst nende kätel. Võimas oli see minek läbi õieehtes Nissi, kirikulaulude kajades.

Kirstukatteks Laine omakootud vaip Meie Isa palve sõnadega, peotäied mulda matuselistelt... Kalm kattus mitmekordse pärgade ja kimpude kihiga. Vaikselt põlevad küünlad, hüvastijätuhetked ning veel väike meenutamise ja ühesolemise aeg Nissi palvemajas, kus Laine oma viimased aastad elaski...

Lisatud 31.05 kl 23.35   Pildid on siin, pildistas Endel Apsalon

Miks ma aga esimesele loole panin pealkirjaks "Rõõm ja mure on kaksikvennad"? Sest päev pärast Laine juubelipidu saadeti Järva-Madisel viimsele puhkusele sealne vaimulik Pille Salveste ning matuseliste hulgas oli ka Laine. Nüüd aga on vastupidi - homme peab üks teine vaimulik oma suurjuubelit...