Mõned mälestuskillud

Uno Taimla

6.01.1935 - 23.01.2016

Kõik, mis te tahate, et inimesed teile teeksid, seda tehke kõigepealt neile.

Sellest on nüüd oma nelikümmend aastat möödas, kui oli mul kord asja Eesti kurtide Ühingu keskjuhatusse, mis tollal asus Nõmmel Sihi tänaval. Inimene, kelle juurde pidin minema, oli parasjagu hõivatud ning jäin eesruumi ootama. Järsku ilmus ühest toast pikk tumedapäine meesterahvas. Mind näinud, astus ligi ja küsis keerutamata, kes olen ja millega tegelen. Kui mainisin, et olen üliõpilane, päriti kohe edasi, kus, mida õppimas, kuidas läheb ja kuidas õppejõudude ja kaaslastega hakkama saan. Kui ütlesin, et vahel on õppejõududega natuke raskusi ka, järgnes umbes pooletunnine loeng, kuidas oleks kõige parem end nende suhtes maksma panna ja üldse kaaslaste ja kõigiga suhelda. Lõpetuseks ütles ta: "Enda eest tuleb ikka ise seista, nurka pugeda ja kõike kannatada ei tohi. Ei kuule või jääb midagi segaseks, siis on vaja kohe nõuda kordamist või seletamist, ega nad ju ise selle peale ei tule..." 

Selle aja peale ilmus välja ka minu oodatav ning sain teada, et mu vestluskaaslaseks oli olnud ühingu aseesimees Uno Taimla. Minu jaoks oli üsna üllatav, et nii hõivatud inimene võttis vaevaks minu, täitsa võhivõõra neiukesega nii pikalt tegelda ja kasulikke nõuandeid jagada. Ega ma siis veel teadnud, et see ongi Uno tavapärane stiil - nööbist kinni, sügavalt silma vaadata, paari-kolme küsimusega endale inimesest pilt luua ja  kohe välja mõelda, kuidas vestluskaaslane ühise ürituse vankri ette rakendada. Päris ta ju minugi käest kohe järele, kas ma ühingus ka midagi teen ja mida ma üldse oskan..

Igatahes ma kahtlustan kõvasti, et kui mind juba järgmisel algorganisatsiooni koosolekul juhatusse valiti, oli ka selles Uno sõrm mängus. 

Eks neid kohtumisi oli edaspidigi, aga pikaks ajaks jäid need üsna juhuslikeks ja rohkem erinevate üritustega seotuks. Uuesti algas tihedam suhtlemine 90-date alguses ja jällegi puhtjuhusliku kohtumise järel.

Kohtumine aga oli keset tänavat, teretasime, vahetasime paar lauset elust-olust ning siis piltlikult öeldes krabas Uno mul jälle nööbist ja hakkas seletama, et tal plaan vaegkuuljad kokku koguda - kurtidega nad millegipärast integreeruda ei taha, pealegi on ju probleemid ka erinevad. Mina sain sealsamas kohustuse oma tutvusringkonnas infot levitada ja esimesele kohtumisele paar inimest ka kaasa tuua. No ega Unole ei saanud ju ära öelda, pealegi hakkas asi ka mind ennast huvitama.

Sai see esimene kohtumine teoks ja siis järgmine ja järgmine ja...   Polnud need mingid niisama jututoad, iga kord oli Uno kellegi asjatundja kohale kutsunud, kes siis oma vaatenurgast probleemi püüdis valgustada. Iga kord oli ka uusi liitujaid, keda Uno siis tegevusse rakendas.

Need olid aastad täis tegevust, lõbusaid olemisi, pikki jutuajamisi. Vahel mõtlesin, millal Uno veel süüa ja magada jõuab - jooksis ühest ametiasutusest teise (ja ega ametnikud teda suure hurraaga alati vastu võtnud), kümmekond kirja mapi vahel, mis vastamist ootasid, pikad sõidud mööda Eestimaad, et igas maakonnas kasvõi väikegi ühingu rakuke toimima saada, koolitused (ja ikka parimate võimalike koolitajatega!). Ning selle kõige kõrval püsivalt heatujuline, sõbralik, heas mõttes uudishimulik, murede ja raskuste korral hea nõu alati varrukast võtta...

Nende aastatega sain selgeks, mis tähendab praeguste psühholoogide ja vaimsete tegelaste seas väga populaarseks saanud mõiste kohalolemine. Uno oli igas tegevuses, igas hetkes kohal, ei lasknud end häirida kõrvalistel asjadel. See, et Uno ka reaalselt  üritusel kohal oli, oli selge isegi teda nägemata - tema vali selge hääl kostis kaugele, täitis ruumi üleni. Ka telefonis rääkis Uno üsna valjusti, nii et mina, kes ju ka kuigi hästi ei kuule, pidin toru kõrvast kaugemal hoidma. Mõnikord oli sellest Uno valjust häälest vägagi kasu. Oli meil üks koosolemine, kuhu ta millegipärast ise tulla ei saanud, aga oli vaja talt midagi küsida. Helistasime ning kui Uno vastas, saime telefonitoru lauale panna ja kõik koosolijad kuulsid Uno juttu, polnud vaja kellelegi üle rääkida.

Endast ja oma muredest ei armastanud Uno palju rääkida, kui, siis vast kõige lähematele kaastöötajatele. Eks naised ikka tundsid ju huvi, kuidas pere elab ja kas abikaasa ei pahanda, kui ta nii palju ringi jookseb ning endale kogu aeg mingeid kohustusi võtab. Uno pööras need pärimised tavaliselt naljaks. Abikaasa kohta ükskord ütles küll, et eks ta vahel pahandab jah, aga ma siis lülitan aparaadi välja, kaua ta ikka riidleb kui ma ei kuule teda. Ise muheles kavalalt. Ühel teisel korral ütles aga südamest: "No kas te arvate, et ma pooltki midagi tehtud saaksin, kui mind sellise perega poleks õnnistatud!"

Et Unol tervis viimastel aastatel tunda andis, teadsime me loomulikult, aga ega ta sel teemal ka pikalt rääkida tahtnud. Lõõpis, et vanal inimesel ikka siit-sealt logiseb, mis selles siis imelikku peaks olema? Ja keeras jutu aga jälle sellele, mis veel teha oleks vaja ja mis tööd plaanis on. Et asi ikka väga tõsine on, seda tunnistas ta mulle alles möödunud aasta septembris, sedagi alguses läbi lillede ja naljaga pooleks - arstidel pidi liiga vähe tööd olema, seepärast on nad otsustanud tema ette võtta järjekordselt. Kuna aga üks plaanitud üritus tuli ära teha, andis ta mulle kõik vajalikud kontaktid ja lohutas - pole viga, saate hakkama küll! 

Saime hakkama. Lootsime vaikselt, et järgmisel korral on Uno jälle kambas, paraku 23.jaanuarist on ta hoopis mujal. Kohale jõuab see teadmine vist alles siis, kui tekib mingi probleem, mille suhtes tahaks Unoga nõu pidada ja alles siis kui helistama hakkad, saad aru, et ei enam...

Algusesse kirjutatud mõte Kõik, mis te tahate, et inimesed teile teeksid, seda tehke kõigepealt neile oli Uno üks tähtsamaid põhimõtteid, mida ta otse välja ei öelnudki, aga mille järgi tegutses kogu elu. Kõigist Uno jäetud õppetundidest peaks see olema kõige tähtsam. Kui hästi-halvasti selle selgekssaamine meil õnnestub, hindavad juba teised...

Puhka rahus, sõber ja teekaaslane!