Kass või jänes?

Ükspuha kumb, aga kuna ei jõua ükshaaval kõigi sõprade blogisid läbi kammida, olgu selle pildiga kõigile kõige paremat soovitud alanud aastaks!

Ja muide, üks sõber leidis siit hoopis ingli...

Ärajäänud sünnipäev

Sel aastal õnnestus mul oma sünnipäevast ilusti kõrvale viilida. Pakkisin reedel koti ja kadusin linnast ning samaga ka netiulatusest. Võrtsjärve äärne tundus piisavalt kaugel olevat, et keegi kohvi ja torti ei tuleks nuruma :P

Valma puhkekeskuses oli laager juba püsti pandud ning kolmeks päevaks jätkus tegevust üleliiagi. Korraldajad olid suure vaeva näinud. Mina jälgisin mängu rohkem kõrvalt, klõpsisin pilte.

Laupäeval (sel päris õigel päeval siis) panin mobla juba kella neljaks äratama, krabasin fotoka ja statiivi ning kõndisin järve äärde päikesetõusu jahtima. Ahnus ajab upakile muidugi - mitusada pilti, üks ilusam kui teine, vali siis sealt midagi rahvale näitamiseks :)

Hommikusöögiga läks kiireks - vaja ju järvele kalepurjekaga sõitma minna. Päike oli selleks ajaks pilve taha kadunud ning korraks ähvardas isegi vihmaga. Tuli kah - kolm tilka seitsmes reas. Ega see purjekasõitu rikkunud. Kapteni kulul kausitäis angerjauhhaad maitses üllatavalt hästi, mu varasem kogemus Saaremaalt polnud sellega võrreldavgi. Lisaks priske suitsulatikas - nämm!

Aga kuidagi liiga ruttu sai purjekasõit otsa...

Päeva lõpul, kui just plaanisin ära sauna kaduda, avastas keegi, et peaks ikka nagu natuke õnne ka soovima. No need vaprad, kes veel saali olid jäänud, said sellega ilusti hakkama ka :P

Pühapäevane päev kulus suuremas osas lebotamisele ja omavahelisele suhtlemisele. Kui ikka Eesti eri otstest kokku tullakse ja muul ajal üksteist kuigipalju ei nähta, on seda vaja ka. Et ma lõunajärjekorras juhtusin üht sellist mõtteavaldust pealt kuulma, mille peale tõsiselt vihastasin, on juba teine teema ja ma veidi seedin seda veel...

Kodus ootasid lillekimp ja koogid, netis mitmelt kanalilt lehekülgede viisi õnnesoove....

Vanaemadele

Järgnev armas kirjeldus pärineb ühe lapse sulest:
“Vanaema on naine, kellel endal lapsi ei ole. Talle meeldivad teiste inimeste väikesed poisid ja tüdrukud. Vanaisa on mees-vanaema. Vanaisa käib poistega jalutamas, nad käivad kalal ja teevad igasuguseid asju.
Vanaemadel pole teha muud kui olemas olla. Nad on nii vanad, et nad ei tohiks palju mängida ega joosta. Sellest piisab, kui nad viivad meid kauplusse, kus on mänguhobused ja neil on kaasas palju raha. Või viivad nad meid jalutama ja kõnnivad aeglaselt, et me saaksime vaadata ilusaid puulehti ja putukaid.
Vanaemad ei peaks kunagi ütlema, et teeme kiiremini. Tavaliselt on vanaemad paksud, kuid mitte nii paksud, et ei saaks su kingapaelu siduda. Nad kannavad prille ja imelikku aluspesu. Nad saavad oma hambad ja igemed suust välja võtta.
Vanaemad ei pea olema targad, nad peavad ainult oskama vastata sellistele küsimustele nagu “Miks Jumal ei ole abielus?” või “Miks kassid koeri kardavad?”.
Vanaemad ei räägi pudikeelt nagu külalised, sest sellest on raske aru saada. Kui vanaemad meile loevad, siis nad ei jäta midagi vahele, nad ei saa pahaseks, kui peavad iga kord sama lugu lugema.
Igaühel peaks olema vanaema, eriti nendel, kellel pole telekat, sest vanaemad on ainukesed täiskasvanud, kellel on aega.”
Armsad vanavanemad, kui te pole rahul oma laste kasvatamisel tehtuga, siis lastelaste näol on teile antud uus võimalus.
Ärge laske sel käest libiseda! Kui teie lapsed kasvatavad teie lapselapsi määratud viisil, siis julgustage neid ja kindlustage nende õpetust oma eeskujuga. Kui teie lastel see ei õnnestu, siis püüdke abiks olla, “...kuuluta(da) oma lastele ja lastelastele...”

pilt siit

Mäks laulab

Eile nägin hirmsat vaeva, et Mäksi videot siia üles laadida. Blogger lihtsalt keeldus sellest kategooriliselt. Põhjus võis olla ka Villa Andropoffi kaitsmata wifis, sest kogu aeg näitas, et ühendusega on probleeme, kuigi tegelikult oli kiire ühendus kogu aeg olemas.

Video kvaliteedist muidugi ei maksa rääkidagi, kahjuks.

Rong see sõitis tsuhh-tsuhh

ning seal rongis istusin mina. Sõitsin üle kahe aastakümne vaatama kohti, mis olid mulle olulised kunagi lapsepõlves ja varases nooruses. Kui päris aus olla, pole ma rongigagi tont teab mis ajast sõitnud, pole vajadust olnud. 'Kapsaussiga' sai ämma juures käidud ka üle kümne aasta tagasi, kaugsõidurongis istusin viimati 1990 (!), nii et seegi oli üsna lahe kogemus.

Aga mulle tõepoolest meeldis. Mugav ja kiire, võrreldes omaaegse "Tšaikaga" on muutus ikka suur.

Kuid mõned kohad vist ei muutu kunagi. Natuke iluravi, natuke uut värvi, mõned uued majad, kuid üldpilt on ikka sama. Ehk mõnevõrra rohkem puhas ja korras kui tollal. Nostalgiline ja samas nii rahustav.

Ja inimesed on ikka samasugused sõbralikud ja lahked nagu ma varasemast mäletan.

Järgmise rongisõidu teeksin heameelega Tartusse, sealgi on paiku, mis on mulle olulised, aga ma pole kaua enam saanud Tartus omatahtsi aega kulutada. Ikka ja alati on segamas tööasjad või olen olnud lihtsalt läbisõidul.

Pildil on Neitsikivi Porkuni järves. Ning valik tänaseid pilte on veel ka siin.

Totaalse muutumise päev

Mõned päevad elus on pöördelise tähtsusega. Muutub midagi olulist ning miski pole enam päris sama kui enne. Aga on päevi, kui muutub kogu maailmanägemine, suhtumine kõigesse ümbritsevasse.

Minul oli selline totaalse muutumise päev täna 27 aastat tagasi. Sellel päeval muutus kõik nii põhjalikult ja pöördumatult, et seda polegi võimalik millegagi võrrelda.

Kui ma selle päevani võisin seada esikohale oma soovid, vajadused ja tahtmised, siis sellest päevast alates pidin ma alati mõtlema eelkõige kellegi teise heaolule, pidin arvestama, et minu otsused ja tegemised mõjutasid otseselt kedagi teist ning see keegi oli minust täielikus sõltuvuses. Loomulikult mõjutas see minu suhtumist kõigesse ümbritsevasse, suunas kõikide väärtuste ümberhindamisele, pani asju vaatama kellegi teise vaatepunktist.

Jah, just nimelt - täna 27 aastat tagasi sündis mu vanem tütar. Tuisupäisest plikast sai tõsine ja korralik emme.

Energiasüst

Mida teha, kui hommikul ärkad korraliku kõhuvaluga ja mõtled, kuidas päeva toimetustega kõige kergemini hakkama saada ning siis helistab äkki sõber teisest maailmanurgast ning teatab, et ta veedab mõned tunnid Tallinnas, kas oleks võimalik kokku saada?

Otse loomulikult rippusin ma siis pool tundi telefoni otsas, tõstsin kõik planeeritud kohtumised ringi ning tormasin sõbraga kokku saama.

Vähe on selliseid sõpru, kellega kohtudes ka aastate tagant, pole vaja hakata andma põhjalikku ülevaadet vahepeal toimunust, kes oskab küsida just selle kohta, mis hetkel muret teeb, kellele võib kõike kurta ja kes mõistab poolelt sõnalt ning leiab just õiged sõnad, mida sel hetkel vaja on.

Täna kohtusin ma just sellise sõbraga. Me tunneme teineteist juba väga kaua, kuigi vahel on läinud aastaid, mil pole olnud võimalik kokku saada. Meilid ja telefonikõned siiski ei asenda inimest ennast.

Seda kohtumist oli tõesti väga vaja. Sellist energiasüsti poleks ma kuskilt mujalt saanud. Ma tõepoolest tunnen, et jaksan jälle. Ja ma olen väga tänulik kõigile, kes olid nõus tänased kohtumised edasi lükkama ainult selleks, et mulle seda kokkusaamist võimaldada.

Õunauputuse kõrvalmõjud

On mul aias üks vana õunapuu. Sorti ma ei tea, vanaisa oli kunagi metsast toonud. Ise ta selle puu vilju maitsta ei saanudki, enne kui puu kandma hakkas, tuli sõber Stalin ja saatis vanaisa külmale maale.

Aga niikaua kui mina mäletan, on sel puul alati õunu olnud. Maitse on selline omapärane, mitte liiga magus, aga isegi toorena pole need õunad hapud. Ma ei ole kuskil ega kunagi sama maitsega õunu kohanud. Paar viimast aastat on üsna kesised olnud, hea kui midagigi suhu pista sai. Tänavu aga on oksad lookas ning viimaste päevade tuulised ilmad panevad ubinad üksteise järel maha potsatama. Kuna tegu on suveõuntega, mida säilitada ei saa, mahlaks ja moosiks samuti ei kõlba (õunatükid keetmisel lihtsalt ei lagune), on sedapuhku kõik end nendest juba haigeks söönud. Küll sokutan igaühele kaasa, kes aga võtta viitsib, ikka jääb veel palju järele.

Järjekordset pesukausitäit köögis vaadates tuli lausa ahastus peale. Mahakukkunud õunad lähevad ju kiiresti plekiliseks ning paari päeva jooksul rändab neist suur osa kompostihunnikusse.

Mõtlesin siis, et kuigi nad õiged koogiõunad ka ei ole, võiks siiski proovida. Omaette ooper oli juba õunte puhastamine, pesukausitäiest jäi järele pool suuremat plekk-kausitäit tükke, ämbritäis sodi ja mõned terved õunad. Ühe asja sain selgeks - õunte puhastamise ajaks tuleb Tupsu mujale komandeerida. Päris kahju, et ma last enne ja pärast üle ei kaalunud, teaks, kui suur see "loomulik kadu"oli.

Tainast ma selle mässamise järel enam segada ei viitsinud, kaks pakki "Juubeli" tordipulbrit sai poole liitri veega ära segatud ja pannile valatud. Õunatükid jäid kah just nii suured kui nad olid, ei hakanud väiksemaks lõikuma. Surusin nad enam-vähem taina sisse, suhkur ja kaneel peale ning ahju. Tuli alla ning tund aega küpsetamist. Pere sõi ja kiitis.

Edgaripäev meie pool

Meie peres on edgaripäeva tähistatud niikaua kui mina mäletan, ammu enne seda, kui Edgar Suurest ja tema kuningriigist keegi midagi üldse kuulnud oli. Polnud tänavunegi aasta mingi erand ja loodetavasti saab veel palju aastaid sel päeval kokku tulla ja pereringis pidutseda. Lippude lehvimine ja kenad kontserdid on muidugi boonus, aga 53. aasta järjest - see on saavutus, mida suuremal osal eestimaalastest ette näidata ei ole.

Oli tänagi mõnus istumine, olgugi et pool peret võrdlemisi loppis moega - lauluöö järelt jäi uni napiks. Ei pääsenud me üle ega ümber ka päevale nime andnud tegelasest (võrdlemisi iroonilises võtmes suhtutakse temasse meie pool), ega ka aastatetagusest sündmusest, mis nüüd lippude lehvitamist õigustavad, aga hoopis meeldivam oli enne laialiminekut üksmeelselt teleka ees istuda ja Gerd Kanteri autasustamist vaadata.

Nüüd aga hakkavad silmad vägisi kinni vajuma...

Laulmise öö

Rahvamatk Lauluväljakule - osaletud.

Kuus tundi seismist, laulmist, plaksutamist - tehtud.

Rongkäik Lauluväljakult linna - osaletud.

Hommikul kell pool neli ummikud Tallinna liikluses - nähtud.

Hea meel, et käidud sai, ausalt. Tupsu pidas ka kogu selle aja vapralt vastu.

Tõrvatilk meepotti - võimendus, mis osa laule müraks muutis. Ning suurelt ekraanilt laulusõnu poole väljaku peal enam lugeda ei näinud (sinisel taustal valge tekst). See, mis sobib koju telekasse, ei pruugi alati sobida suurele platsile.

Kümne aasta pärast siis jälle.

KULD!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Gerd Kanter on PARIM!!!!!!!

Lõvikutsikal on juubel

Mõne minuti pärast võin ma enda vist küll vanaks tunnistada - kell 15.35 hakkab mu lõvikutsikast pesamuna rõõmust möirgama: teismeliseiga on pöördumatult möödas.

Kui senini sai kutsika urisemistele ja väiksematele möiretele reageerida pehme käpalöögiga, siis nüüd on tegemist juba noore lõviga, kes peab oma koha eest päikese all ise võitlema ja ise oma otsused tegema. See muidugi ei välista, et aeg-ajalt ikka haavu tullakse lakkuma :P

Tegelikult on mul kodus täitsa asjalik noormees, ammu juba iseseisev ja pagana kangekaelne. Vahel suudab ta mind üllatada omapäraste killuviskamistega (kellesse ta ometi läinud on?), teab päris hästi, mida tahab ning viitsib ka vaeva näha.

Lõvikutsika saamislugu on siin.

Suuremat pidu ei tule, kutsikas veedab õhtu hoopis jalgpalliväljakul Nõmme Kalju eest võideldes. Aga kuna ta on pööraselt maias, tuleb üks korralik tort varuda, kuigi sööma saab seda hakata alles hilisõhtul.

Lõrrr!!!

4 aastat ja 14 kg õnne

Neli aastat tagasi äratas tütar mu poole nelja ajal hommikul - vist on minek. Uimasena (magama olin saanud ju veidi enne kella kahte) arvasin, et äkki siiski valehäire. Igaks juhuks valisin 112 ning tütar hakkas oma telefonil tulevast issit taga ajama - too oli ju mitusada km põhja pool keikkal. Lubas esimese võimaliku transpordiga Tallinna jõuda. Meie aga istusime vahepeal kohale jõudnud kiirabiautosse.

Keskhaigla vastuvõtutoas mõtlesin, et vist pole nende aastatega midagi muutunud - tädike laua taga morn ja tige, õiendamist oli iga võimaliku asjaga. Mulle käratas: "Õde läheb istub sinna ja ei sega!" Hm, mõnes teises olukorras oleksin seda lausa komplimendina võtnud. Õnneks sai ta oma paberid kähku täidetud ja edasi juhatas meid hoopis kenam noor daam.

Tütrele öeldi, et valehäiret ei ole, aga kiiret ka veel mitte. Pandi monitorid külge, vaadati, et titaga on kõik korras ja lasti meil palatis tukkuda. Vahepeal muidugi käidi kontrollimas. Tasapisi hakkas tütar valutama ka. Lepiti kokku, et kui aeg sealmaal, tehakse selga tuimestus, seniks pakuti naerugaasi (millest paraku üldse tolku polnud).

Aegajalt helistas ka issi, oli saanud rongile ja kihutas juba Helsingi poole. Kõigi arvestuste kohaselt oli lootus Tallinna jõuda alles kella neljaks õhtul. Mõtlesime, et ehk tibuke nõustub niikaua ootama. Igatahes poole 11 ajal ämmakas vaatas ja ütles, et läheb veel aega. Mina seepeale küsisin, kas ma võiks kuskil kohvi joomas käia, hommikusöök oli ju ära jäänud. Lubati lahkesti. Nii ma siis üle tee sõõrikubaari läksingi. Rahustasin telefonis veel poega ja väimeest, et pole kiiret midagi. Mõnulesin kohvitassi taga ikka jupp aega.

Veidi peale 11 läksin haiglasse tagasi ning avastasin oma suureks üllatuseks, et ämmakas on täiesti stardivalmis - titt leidis, et tema enam ei oota. Mingist seljasüstist polnud enam juttugi - liiga hilja juba, sellest polevat kasu ja nüüd tuleb ilma hakkama saada. Tütre haledat: "Aga ma ju tahtsin..." oleme hiljem tihti meenutanud ja naernud.

Siis see suur töö algaski. Mõne aja pärast paistis väike näoke ning siis vupsas kogu titt välja. Ning just siis helises mu telefon - väimees muidugi. Suutsin vaid öelda: "Just sündis!" ning seejärel alles sain vaadata - kumb siis on? Tüdruk!

Ämmakas ulatas käärid: "Vanaema lõikab nabaväädi läbi!" Käed värisesid päris tublisti.

Selleks ajaks, kui värsket emmet korrastati, anti tibuke mulle sülle. Ilusate suurte siniste silmadega vaatas teine.

Tupsu anti emme hoole alla ning mina läksin õue telefoni piinama - uudist tuli ju sugulaste ja sõpradega jagada. Issi jõudis kohale just selleks ajaks, kui tütart Tupsuga palatisse hakati viima, nii et mina sain valvekorra talle üle anda ja koju sõita. Järgmisel päeval avastasin oma õlalt korralikud sinised pigistusjäljed...

Ja nüüd juba neli aastat täis. Tupsust on saanud asjalik neiu, vahel ninatark kah. Kohe-kohe lähmegi pidu pidama.

Vanaks saamise päev

Täna viis aastat tagasi narrisid sugulased ja tuttavad mind - nüüdsest peale võib mulle ametlikult "vana" öelda. Selle päeva hommikul tuli mu mobiilile sõnum, et kauaoodatud esimene lapselaps on lõpuks sündinud.

Kas tõesti oli see juba viis aastat tagasi? Ei tundugi nii ammu olnud olevat, kui tütar pere ühises jõululauas teatas, et temal on meile küll jõulukingitus olemas, aga näha saab alles jaanipäeval. Ei olnud keegi nii pikkade juhtmetega, et aru poleks saanud, millest jutt.

Jaanipäev tuli ja läks, pisikesel (selleks ajaks juba kindlalt teada, et tüdrukul) polnud kiiret, arvas, et võib veel kasvada. Aga läks veel nädal ja veel mõni päev, ikka ei midagi. Arstki juba ütles, et kui nüüd teatud kuupäevaks ei tule, pannakse emme haiglasse ja hakatakse sünnitust esile kutsuma. Selle peale tips vist ehmatas ning otsustas ise ilmale tulla...

Õhtupoolikul pääsesime meiegi haiglasse tibukest vaatama. Minu jaoks oli esmakordne kogemus mõne tunni vanust inimesehakatist sülle saada, minu lapsed sündisid ju sel ajal, kui neid emale vaid korraks näidati ning seejärel teise ruumi ära viidi, alles järgmisel päeval toodi sööma. Teise tütre ajal sain veel riieldagi, kui laps süles, palatis ringi jalutasin.

Tänaseks on sellest tibukesest saanud moe- ja trenditeadlik noor neiu, tumedad titejuuksed on asendunud ülipikkade blondide lokkidega. Kangust jätkub mitme eest, peale emme kellelgi eriti end kallistada ja ninnunännutada ei luba. Aga tore ja armas on ta ikka.

Ja see on selle blogi viiesajas lugu, nagu ma avastasin.

Laisa perenaise jaanik

Ei viitsinud eelmisel nädalal poolt siga ja hunnikut snäkse külmkappi valmis varuda. Üldse ei plaaninud mingit suurt söömaorgiat, mõtlesime, et mis käepärast on, seda sööme. Lõkkematerjaliks oli hoitud suur õunapuujuurikas, parasjagu kuivanud ka juba ja sellest pidi grillsüteks piisama.

Hommikupoole oli äärmiselt vastik ilm, tundus, et kogu aias istumise ja grillimise lõbu jääbki ära. Kui aga taevas juba selgemaks hakkas tõmbama, tuli ikka poereis ette võtta, sest külmkapis polnud üldse midagi. Poes oli küll - just neid Võru grillvorstikesi, mis meile maitsevad. Ja siis tuli idee - kui juba laisklemise päev, teeks laisa perenaise kooki kah.

Ostukärusse rändas 2 pakki tordipulbrit, 1 vanilje- ja 1 kakaokohupiimatoruke, vanillsuhkur, sidrunimahl, hapukoor. Munad olid kodus olemas.

Kook ise on lihtne. Kohupiimale tuleb lisada hulk suhkrut, vanillsuhkrut, paar muna, sidrunimahla, hapukoort ning see värk kõik ära segada. Nii vedel peab jääma, et kausist vabalt kallata saab. Kuna mul oli kahte sorti kohupiima, siis ka kaks kaussi.

Äärtega koogivorm määrida paksult margariiniga, sisse raputada 2/3 pakki tordipulbrit, selle peale lõikuda margariinikillud, valada üle kohupiimaga (pool vaniljekohupiimast), siis uuesti 2/3 pakki tordipulbrit peale, margariinitükid ning valada teist sorti kohupiim peale. Selle peale ülejäänud tordipulber, jälle margariinikillud ning ülejäänud kohupiim. Kaneeliga üle raputada ning tunniks ajaks kuuma ahju pista. Enne serveerimist peab kook mõnevõrra jahtuma.

See aeg kui mina koogiga sekeldasin, said noored tule üles. Skautide asi, neil läheb lõkketegemine paduvihmas ka. Vorstid grilli, salat valmis ja sööma.

Ilm läks ka ilusaks ning sai veel tükk aega tule juures istuda. Tupsu küpsetas varda otsas täiesti iseseisvalt endale vorsti, oli väga uhke oma saavutuse üle. Kooki jäi homseks ka. Ning grillimisest ülejäänud vorstidega maiustasid William ja Betti (Hiir, ega sa seda ei lugenud, eks?).Oleks kauemgi võinud väljas olla, aga mingil hullul tuli läheduses pähe omale personaalset ilutulestikku korraldada ja paugutamist meie William kardab, tormas tuppa varju. Õunapuujuurikas hõõgub vist siiani.Aga nüüd pean koera vist ikka välja saatma, paugutamine on järele jäänud. Tupsu, kes lubas öö läbi väljas olla, magab ammu juba.

Häid uudiseid ka

Emal oli opp hästi läinud.

Täna vaatama ei lubata, homme siis.

Kivi langes südamelt.

Armas mõte

Niisuguse mõttekillu sain täna meilboxi

Meie elus on inimesi, kes teevad meid õnnelikuks kasvõi natukenegi ainult sellepärast, et meie teed on juhuslikult ristunud.

Lihtne ja armas.

Töörahva püha

Et täna on rahvakalendri järgi ka ristineljapäev, nii suur püha, et rohi ka ei kasva, saigi päeva esimene pool lihtsalt lebotatud. Päris mõnus oli nädala keskel olla nii, et kuhugi pole kiiret, võis rahulikut tegelda oma asjadega. Mina sain pool Laine raamatust läbi loetud.

Siis aga vaatasime, et päris nii ka ei lähe. Tütar hakkas talveriideid seinakappi ära panema ning avastas sealt päris priske hiirepesa. Tohoo tonti, kolm kassi majas ja hiired pidutsevad nagu midagi! Tuli kapp puhtaks teha ning see tähendab kõigele lisaks mitut masinatäit pesu ootamas. :S

Külmkapp sai ka täis varutud, et aga selle palavaga keegi suurt söögivaaritamist ette ei viitsinud võtta, suundusime Tupsuga metsa alla käbisid korjama. Grilli jaoks saab neist ideaalsed söed, igal juhul paremad kui poest või bensiinijaamast ostetud. Ja rahakott ka rõõmustab.

Grill hakkama pandud, said ka lehekotid värava taha tõstetud.

Ning peagi levis mõnusat lõhna üle õue.

Töörahvas puhkab.

Imeline üllatus

Täna valmistas mulle üllatuse mu vanem lapselaps. Tüdrukutirts, kes igal koosolemisel leiab põhjuse mossitamiseks, kes vähemalt korra jonnib ning end kellelgi peale oma ema puudutada ei luba, oli tänasel sünnipäevapeol nagu kullatükk.Mängis Tupsuga, naeratas kogu aeg ning hüvastijätuks tuli mind ise kallistama. See oli esimene kord kogu selle nelja ja poole aasta jooksul, kui seda tirtsu üldse olemas on.

Pidu ise oli ka tore. Tütar oli väga õnnelik, et hoolimata sellest, et pooled tulema pidanud sugulased haiged olid ja tulla ei saanud, jõudsid kohale kõik paremad sõbrad. Juttu jätkus kauaks.

Ning Buldogi pubi Nõmme keskuses on koht, mida julgen kõigile soovitada - toidud on väga maitsvad ning teeninduse kohta võib ainult kiidusõnu öelda.

Sünnipäevaralli

Aprilli algus on tihe aeg - iga päev on kellelgi lähemas tutvusringkonnas sünnipäev. Kuid täna, homme ja ülehomme lausa meie endi peres.

25 aastat tagasi oli 3.aprill pühapäev ja värviliste munade püha ka. Meie õega olime aga ise parajalt munakujulised, mina teise lapsega ja tema esimesega. Minul aeg kolm nädalat üle juba kah, õel tähtaeg kohe-kohe kukkumas.

Laupäeval käisid mu vanemad ja õde kolmekesi meil, pidid pühapäeval uuesti tulema mune koksima. Pühapäeval aga tulid ainult vanemad kahekesi. Minu poolteiseaastane tütar keksis vastu, küsis: "Kus tädi on?" Ema laiutas käsi: "Pole tädi, ei tea, kas on tita või ei ole veel." Siis jõudis isa ka õuest tuppa, vaatas mulle otsa ja küsis: "No ja mida sina veel ootad?" Ma naersin: "Ole rahulik, võin veel õhtul ära minna ja enne õde oma tite kätte saada!"

Päev läks omasoodu. Nagu tol ajal ikka, lõppes pühapäeva õhtu "Reklaamiklubi" vaatamisega. Ja selle järel oli selge, et magama ma küll ei pääse.

Haiglas seati kõigepealt mu oma arsti pädevus kahtluse alla - nii väike kõht ja kolm nädalat üle, ei saa olla! Ja ega siis titel veelgi kiiret olnud, keerutas seal kõhus niisama. Mina logelesin voodis, lõunasöök toodi juba kandikul ette, ikka ei midagi. Lõpuks otsustas arst, et peab mind mingite kibedate pulbritega ergutama. Palusin vahepeal ämmaemandal teise haiglasse helistada - kuidas õega lood on. Helistas, öeldi et ei midagi, aga koju enam tagasi ei lastud, jäeti haiglasse.

Nojah, 4.aprilli õhtuks otsustas minu pisipiiga ikka lõpuks kõhust väja pugeda. Siis vaadati küll, et on vist jah ajast üle, väga hästi arenenud ja kole pikk ka.

Kuna kellaaeg juba niikaugel, et infotelefon enam ei töötanud, siis ämmaemand helistas minu palve peale mu vanematele, et vähemalt üks titt on käes.

Järgmisel päeval (5.aprillil) olid vanemad ja mees kenasti haigla akna taga, tollal ei tulnud ju kõne allagi, et kaugemale oleks pääsenud. Kui ära läksid, ütlesid, et lähevad siis õe juurde ka, kahju, et ta valehäirega nii vara haiglasse läks. Lubasin hiljem veel helistada. Aga kui siis telefoni juurde pääsesin, kuulsin ainult kinnist tooni. Lõpuks helistasin hoopis onupojale ja tema sai mind üllatada teatega, et õde oli samal päeval poja saanud.

Kaks aastat hiljem oskas õde oma teise lapsega paar nädalat üle aja venitada, nii et ma juba nöökisin, et sünnitab siis emma-kumma lapse sünnipäeval. Aga ei, sai ikka 3.aprillil tütre kätte.

Ja nii siis ongi nüüd kolm pidu järjest igal aastal.