Paar või paaris?

Paar on eesti keeles nii mitmetähenduslik sõna, et fotojahile pilte valides jäin hätta. Aga täna Pirita rannas jäid ette siis sellised:

paar jääkamakat

paarike jalutamas muulil loojangu poole

paar kibuvitsamarja lindude ootel

Praha kroonika - 7.päev: kogukondlikult

Vačlavi väljak õhtul, veidi enne suurte kaubamajade sulgemist

Selle päeva märksõnaks oli kogukond. Nii sõitiski kogu seminaristide seltskond hommikupoolikul metrooga äärelinna, et üle vaadata sealne avatud noortekeskus.

On ju teada, et noored lähevad paha peale ikka siis, kui neil midagi mõistlikku teha pole ning kui keegi neid ära ei viitsi kuulata. Tegevuse koha pealt tundusid seal asjad heal järjel olevat, töö käis mitmel rindel - lastelüritused, noorteklubi probleemsetele noorukitele, spordi- ja liikumiskeskus, noorteteater. Lisaks erinevad noortegrupid hobitegevuseks, mida veavad nende endi koolitatud vabatahtlikud, suvelaagrid. Ka noortele emadele olid omad ringid. Nõustamist pakuti ka elementaarsetes igapäevaelu küsimustes, on ju selles piirkonnas palju probleemseid peresid, lisaks suured immigrantide (romade ja vietnamlaste) kogukonnad.

Ärakuulamise koha pealt ma siiski niiväga kindel ei ole, üsna tugevalt riivas kõrva kohaliku vabatahtliku daami küllaltki resoluutne olek - nagu teaks tema ainuõiget lahendust mõnele probleemile. Aga võib ka olla, et midagi läks tõlkes kaduma, sest paraku oli tõlk nurga taga ning vahepeal polnud teda üldse kuulda, keskuse tegelased inglise keelt paraku ei rääkinud. 

Lõunasöögi järel oli meil külaline veidi kaugemast piirkonnast, kes rääkis üsna huvitavast projektist nimega Päevalill. Sisuliselt oli tegu tagasipöördumisega oma juurte juurde, loodusläheduse, maa ja töö väärtustamisele. Koolitatakse lapsi ja täiskasvanuid, arendatakse ühistegevust. Lähtutakse sellest, et maa on see, mis meid toidab.

Akadeemilist poolt esindasid meie soomlastest õppejõud, kes tutvustasid huvitavat uurimust - kuidas näevad ennast ja oma tööd Põhja-Norra ja Põhja-Soome maapiirkondade diakooniatöötegijad. Päris huvitavaid erinevusi tuli välja...

Õhtu otsustasid meiekad jälle kaubandusvõrgus veeta, seekord teisest suunast vanalinna poole liikudes. Ainus, kes midagi kottipistmisväärilist ei leidnud, oli muidugi jälle Kukupai :)  Olgugi et igal pool on suured allahindlused (või just sellepärast), juhtus ikka nii et muidu meeldivat asja polnud sobivas suuruses või kui suurus klappis, ei meeldinud värv. No ei ole huvi midagi kappi seisma osta... Pilte seevastu õnnestus ikka teha....

Praha kroonika - 5.päev: tšehhipäraselt

üks korralik toobitäis

Esimest poolaega lõpetama oli mõeldud kohaliku sotsiaaltöö tutvustus. Hommikupooliku sisustas üks kena noorik, kes rääkis romadele suunatud programmidest. Aastasadadega kujunenud elustiili muutmine on tõeline Heraklese vägitegu, peab ütlema...  Vahele üks erialaloeng Soome professoritelt ning õhtupooliku sisustas kohaliku evangeelse kiriku esindaja, kes tutvustas oma kiriku programme. Töö sihtgrupiks on vanurid ja puuetega inimesed (muide, me pole siin näinud veel kedagi ratastoolis ning ega ligipääsetavusega ka kuigi head lood pole... ).

Et ametlik osa lõppes suhteliselt vara, pidasid meiekad plaani minna Kafka muuseumi. Kuna aga see suletakse talvel üsna varakult, leidsime, et mõnekümneks minutiks pole mõtet sellise raha eest ka minna, pilet on võrdlemisi kallis. Seega läks käiku plaan B - tutvuda kõrvaltänavate kaubandusega, siis sujuvalt vanalinna suunduda. Eks seda kaubandust ole kah, aga midagi niisugust, mis lausa karjunud oleks, et tahaks meie kotti jõuda, ka ette ei jäänud. Tõeliselt head asjad on siiski väga kallid, tšehhi klaas näiteks.... Pealegi pole veel viimane päev, et võiks riskida kogu kaasasolevat raha ära kulutada. Mõni asi pani mõtlema, et kui raha üle jääb ja tahtmine üle ei lähe, äkki siiski... Aga seda saab otsustada alles päev enne kojulendu.

Tahtsime õhtusöögiks kindlasti ehtsat tšehhi kööki, ühe kohakese avastasime ka. Paraku oli see selline pooliseteeninduslik koht, lähed sisse, saad ühe paberi, võtad kandiku, käid letist letti, valid, mis meeldib, sööd ära ja väljudes alles maksad. Kõhu sai täis, odav oli ka, aga mulje jäi keskpärane.

Jalutasime veel ringi, saime kuulsat kellamängu vaadata-kuulata, paraku filmimine ei õnnestunud - tuleb uuesti minna. Külastasime juba tuttavat toidupoodi, võtsime õhtuks näksimist ning vaatasime ka, mida sealt koju kannataks viia. Kohalikke maiustusi paraku on päris vähe, suurem osa mujalt toodud kraam, mida meilgi piisavalt müügis. Jalutasime veel edasi ning siis avastasime ühe vahva õlletoa. Kassi kõrts peaks selle nimi olema.

Õlu oli hea, tõeliselt tume ja tummine. Olemine muidu ka väga lõbus, akordionist mängis lahedaid lugusid. Vahepeal tuli spetsiaalselt meie laua juurde, mängiski konkreetselt meile. Aga ega siis meie teadnud, et see meelelahutus arvele kenasti juurde kirjutatakse :P  Lisaks oli ka teeninduse tasu arves sees. Samas - ei läinud see nii kalliks midagi, sama raha eest ei saa Tallinna vanalinnas enamat kui tass kohvi ja tükk kooki....

Õhtu hotellis üllatas sellega, et seni korralikult toiminud wifi otsustas streikima hakata. Ju ta vist teadis, et rahvas peab järgmisel päeval tavapärasest tunduvalt varem ärkama....

Praha kroonika - 4.päev: rahvuslikus võtmes

meiekad oma maad tutvustamas

Tänane hommik algas korraldusega passid pansioni peremehe kätte toimetada, et ta meid korrakohaselt sisse saaks registreerida. Tšehhimaal nimelt kehtib tänaseni kord, et kui inimene peatub maal üle kolme päeva, peab ta olema kohalikus politseis möllitud. Tegelikult täitsa praktiline - kui midagi juhtuma peaks, on teada, kes ja kus.

Katusealusele korrusele majutatud õppejõud kurtsid endiselt, et neil toad külmad, olgugi et radikad huugavad. Pansioni peremees laiutas käsi, võttis meie õppejõu käekõrvale ning viis välja termomeetri juurde, ise seletas: näete ju, et temperatuur tõuseb, küll läheb toas ka soojemaks. Meil allpool on seevastu jätkuvalt palav.

Päeva esimene pool kulges tavapäraselt - ettekanded, diskussioonid. lektorid ilmselt olid esimesest päevast õppust võtnud ning diskussioonide jaoks ka võtmeküsimused leiutanud, mida siis rühmades arutada tuli ning oma arvamused ette kanda. See siis tähendas, et ka tagasihoidlikud eestlased sulasid üles ning suutsid suud lahti teha. Oli tõepoolest elavam ja huvitavam see arutelu.

Lõunasöök valmistas mulle sedapuhku pettumuse. Kuna olin tellinud gluteenivaba toitlustuse, anti mulle kneedlikute ja jahukastme asemel keedukartuleid kalaga. Paraku oli see kraam täiesti maitsetu, kartulid vesised, peaaegu pudruks keedetud ning soola ega mingeid muid maitseaineid see toit ka näinud polnud. :S

Pärastlõuna oli mõeldud rahvuslikus stiilis - iga osavõtjamaa pidi oma kodumaad mingil kombel teistele tutvustama. Väga erinevad lahendused, kõik omamoodi vahvad ning rahval oli üsna lõbus. Natuke rikkus asja lõppu lisatud kokkuvõttering ning ülemäära pikk paus enne järgmist esinejat. Kuigi daam oli varakult kohal, peeti ajakavva märgitud kellaajast kramplikult kinni. Veidi paindlikkust korraldajatelt oleks kasuks tulnud.

Aga päeva viimane ettekanne oli vägagi huvitav, meile räägiti juudi kogukonna sotsiaalhoolekandest. On ju juudid elanud Tšehhimaal ammusest ajast, nad on siin end paremini tundnud kui ülejäänud Euroopas. Muidugi tuleb välja arvata natsliku okupatsiooni aeg. Ka praegu on juudid üsna suur vähemusgrupp, kuid paljud noored on emigreerunud ning kogukond vananeb ning vajab seetõttu suuremat hoolitsust. 

Lisaks kinnitas ettekandja taas minu kogemust, et üle keskea piiri jõudnud juudi daamid on omapäraselt kaunid ja väärikad.

Kahetunnine vaheaeg enne ühist õhtuveetmist kulus kergeks puhkuseks, mina jõudsin ühele olulisele lepingule digiallkirja anda. Kodus veel mõtlesin, et ei topi kaardilugejat muude vidinate hulka kotti, aga õnneks siiski võtsin ka selle kaasa...

Ja õhtul oli meil pidu! Ootasid kaetud lauad, veiniklaasid ning elav muusika. Mängima oli palutud üks kohalik bänd, kes tegi juudi muusikat. Isegi minuke, kes tavaliselt muusikast kaarega mööda käib, nautis täiega. Aga loomulikult jõudsid pikatoimelised eestlased tantsupõrandale alles viimaste lugude ajaks....

Praha kroonika - 3.päev: matk pakases

torn,milles igal pühapäevahommikul 15 min kajab kellamäng
muistsel kombel - nöörist tõmmates ja sügavalt kummardades

Pühapäev teatavasti on hingamispäev. Aga ega siis usinate seminaristide jaoks tähenda see, et saab kaua magada ja niisama lebotada. Isegi hommikusöök oli tõstetud pool tundi varasemaks, et seejärel rahvas kokku koguda, kõigile metroopiletid kätte jagada ja teele asuda, kõigepealt äärelinna.

Et meil eelmise õhtu külmetamisest juba kogemus olemas ja oli juba ette teada, et kogu pärastlõuna veedetakse värskes õhus, oskasime end korralikult sisse pakkida (ja isegi siis kippus külm vahetevahel näpistama). Kõik paraku nii ettenägelikud polnud...

Kuid hommikupoolik oli ette nähtud vaimutoidu jaoks ning nii sõidutati meid metrooga kuskile päris äärelinna ning lasti karges hommikuõhus veel veerandtunnike jalutada ühte pisikesse ja armsasse evangeelsesse kirikusse. Kirik asus just eramute ja paneelelamute rajoonide piirimail, oli säravvalge ümmargune ehitis. Sees soe, nii et joped-kasukad sai kenasti varna riputatud. Mahutas sadakond inimest, kui aga meie seminariste poleks olnud, oleks peaaegu tühjaks jäänud vist. Nagu pastor pärast rääkis, ei käigi teenistustel kuigi palju rahvast, rohkem on kirikusse asja nädala sees. Ning suurte pühade ajal eelistavad prahalased hoopiski linnast ära sõita.... Aga kogudus toimib, oma eluga ollakse rahul. Ega pole kerge olla protestant maal, kus juhtroll on siiski  katoliiklastel (mõelge kasvõi Jan Husile).

Lõuna oli samas lähedal, juba harjumuspäraselt toekas ja maitsev. Ning oligi aeg uuesti metroojaama jalutada. Ilm oli ka tunduvalt mõnusamaks läinud (kuigi vara rõõmustasime :P). Seekordne sõit oli pikem ning viis meid pärast ümberistumist teisele poole jõge, Praha kindluse lähistele. Algas kolme ja poole tunnine jalgsimatk mööda libedaid sillutisekive.

Kõike giidi räägitut ei jõua üle korrata, kindlus kujutab ju endast lausa omaette linnakest. Aga kui mõelda, kui paljud kroonitud pead on seda sajandite jooksul asustanud ja ehitistega täiendanud, siis võib öelda, et pilt oli ikka suurejooneline (isegi talvel). Praegugi on kindluses Tšehhi presidendi residents, toimib Tšehhi peakirik St.Vituse katedraal, kontserte saab kuulata Püha Jüri basiilikas....

Peab tunnistama, et katedraal oli küll suur ja võimas ning väga kaunis, kuid seda täielikult nautimast takistas paraku külm - väljas igatahes oli soojem... Vana kuningaloss on otse katedraali kõrval ning sellega ühendatud, kuningas läks missale otse oma ruumidest ning istus eraldi rõdul (praegu seda restaureeritakse). Katedraali lõunatornis helistab kellamees igal pühapäevahommikul kell 9 kelli 15 minutit järjest ning ikka muistsel kombel nöörist tõmmates ja iga tõmbe juures sügavalt kummardades.

Mäest alla mööda nn. Kuldset tänavat - ka praegu on see ääristatud kenade nukumajakestega, omaaegsete töökodade asemel paraku on enamuses suveniiripoekesed. 

Karli sild päevavalges kuigi suurt muljet ei jätnudki, mõned skulptuurid ehk olid paremini näha.... Silla otsas on ka Karl IV ise, kes paljude muude suurte tegude kõrval asutas ka Praha ülikooli - vanuselt kolmanda ülikooli Euroopas.  Veel paar peatust vanalinnas ning giidil oligi aeg lahkuda. Meie aga hakkasime kohta otsima, kus veidi sooja saada.

Mõnusa ja taskukohase kohviku leidsime tegelikult kohe, aga ega siis kohe istuma pääsenud - administraatorineiu palus oodata, kuni mõni laud vabaneb. Läks üsna tublisti aega. Sulasime üles, saime sooja ning arutasime, kas õhtul veel kuhugi minna või mitte. Kuna aga praktiliselt kohviku kõrvalt avastasime toidupoe - palju parema kui eelmisel päeval kohalike juhatatud supermarket - ostsime näksimised kaasa ja otsustasime sel päeval enam mitte külma kätte minna...

Praha kroonika - 2.päev: kultuuride kohtumine

Esimene öö hotellis möödus kenasti. Ei usu, et selles mingi osa reisiväsimusel oli, lihtsalt tuba soe, voodi pehme, rahu ja vaikus. Hommikusöök oli ka mõnus ning kuigi kogenumad teadsid hoiatada, et siinne kohv põhjamaalase maitsele ei istu, oli see üllatavalt joodav.

Tipa-tapa ülikooli ning seal tabas mõningaid meie seast esimene kultuurišokk. Teatud privaatruumi uksel nimelt polegi lukku ning hõivatusest peaks märku andma ainult ukse alt paistev valgustriip. Ega sellest probleemi tehtud kah, on nii, siis on...

Seminariruumis sundis eestlaslik tagasihoidlikkus meie gruppi sättima end kõige viimasesse ritta ning ega mõttevahetuse ajal suud eriti lahti kiputud ka tegema - jälle teistmoodi kui teised. Ka lektorite erinevus torkas selgelt silma - sakslase selge ja asjalik jutt, norralannade emotsionaalsus, samuti see, et neil mõlemil olid ka slaidid jagamiseks, ning siis pärastlõunase kontrastina kohaliku tšehhi lektori monotoonne vaikne jutt, slaide ka polnud ning kuigi sisu oli tegelikult huvitav, läks sellest palju kaotsi....

Lõunasöögiga olid korraldajad välja mõelnud ühe väga laheda praktilise nipi. Kuna siin on rahvast mitmelt poolt ja mitmelgi eridieedid, jagati neile vastavad värvilised lindikesed rindu. Ettekandjal lindi värvi järgi kohe selge, kellele milline taldrik viia, ei pea üle saali kisama - kes see nüüd laktoosi- või gluteenivaba portsjoni peab saama? Aga portsjonid olid suured, toit maitsev - mida veel tahta?

Päeva lõpetas tutvumismäng ning iga grupp pidi ka kirja panema oma ootused kogu seminarile. Lahe ja lõbus oli, mulle endale meeldis kõige rohkem soomlaste kirjutatu. Nemad jagasid lehe pooleks - üldine ja erialane ootus. Üldise poole peale kirjutati esimeseks maitsev toit, erialase aga lõpetas soov (kuna tegu tudengitega, siis ka täiesti mõistetav) saada kirja ka viis ainepunkti. 

Kohalikud juhatasid kätte ka lähima supermarketi, kust võiksime endale õhtuks näksimist osta. pean tunnistama, et kuigi seal sai veedetud kas tundi, minu kotti midagi ei jõudnud. Valik on suur küll, hinnad seinast seina, osa asju kindlalt odavamad kui meil, üldiselt siiski samad ning päris mitmed asjad ka tunduvalt kallimad...

Kuna kuulus Karli sild pole meie elupaigast kuigi kaugel, võtsime paari inimesega kätte ja läksime vaatasime selle ka veel üle. Õhtul on linn ilus, aga hirmus külm oli, seepärast pikemat kolamist ette ei võtnud siiski, fotokas kippus ka lõpuks ära hanguma... Paari päeva pärast aga lubab ilmateade juba sula....

Praha kroonika - 1.päev: ei saa ikka sekeldusteta

Nagu aru saada, on Kukupai jälle reisimise ette võtnud... Seekord kutsus kümneks päevaks külla Karli ülikool sõbraliku vennasmaa pealinnas Prahas. Muidugi mitte ainult Kukupaid vaid kohe päris-päris mitut inimest.

Sekeldused algasid sedapuhku juba enne reisi. Esiteks loobus üks grupiliige, õnneks piisavalt vara, et tema peale mitte kulutusi teha. Siis ilmnes koduse inventuuri käigus, et olemasolev reisikohver on lootusetult läbi omadega, paratamatult tuli minna ja uus osta. Ajastus muidugi polnud kõige sobivam, kaalusin isegi võimalust kuidagiviisi läbi ajada. Aga praegu võin juba öelda, et õnneks tuli mõistus enne koju, ma ilmselt poleks vana kohvriga lennujaamast hotelli jõudnudki...

Järgmise käki keeras kokku reisibüroo, kes üsna viimasel hetkel saatis uued lennupiletid, kuna mingil x põhjusel oli vaja muuta tagasilendu. Kahetunnise otselennu  Prahast Tallinna ja normaalsel kellaajal kojujõudmise asemel tuleb ümberistumisega kokku veeta reisil terve päev ning koju ei pääse mingil juhul enne südaööd...  Äärmiselt arusaamatu, sest ma millegipärast ei usu, et see variant kuidagiviisi odavam oleks või lennuk ülemäära täis müüdud - täna oli pooltühi igatahes....

Hommik kulus kohvri pakkimisele, sai rahulikult toimetada. Vaatasin veel arvutist kella, et aega küll, siis aga tekkis kahtlus, et natuke nagu liiga palju. Igaks juhuks heitsin pilgu moblale ka ja loomulikult selgus, et arvutikell on järjekordselt segi läinud - täpselt õige aeg oli minema hakata. Mis siis ikka, kotid selga ja bussi peale.

Lennujaamas olime kõik kenasti kohal, pagas ära antud, piletid regatud ja siis teatati,et lend lükkub edasi - lennuk pole Prahast veel kohale jõudnudki. Välja lendasime tunnikese plaanitust hiljem. Pole kurta, kõik oli mugav, pakuti süüa-juua ja kui maandusime, tuli pagas ka üsna ruttu. Ei küsinud keegi dokumente ega kontrollinud, kas me ikka õiged kotid võtsime. 

Lennujaamast oli vaja ka linna saada. Kuna me kohaliike olusid ei tunne, siis liinibussist loobusime. Esimene idee oli võtta üks maksitakso kamba peale, see oleks läinud maksma 100 kohalikku raha nina peale (et eurodes hinda saada, tuleb kohalikud hinnad jagada ca 25-ga) ja oleks meid toonud otse hotelli ukse ette. Paraku polnud sellist pakkuda, pakuti tavalisi taksosid - need põlgasime kalliks. Teine taksofirma küsis oluliselt rohkem, seega laadisime end hoopis ühte mikrobussi, sõiduhind 130 raha. Juht tõmbas nina natuke krimpsu, kui me talle igaüks ainult sajalist pakkusime - pole nii palju peenraha tagasi anda (sajaline on siin maal väikseim paberraha). Tegime siis teisiti - klappisime mitme peale, et tagasiantav summa väiksem oleks (seega pean nüüd meeles pidama, et ühele reisikaaslasele 30 raha võlgu olen). Bussikas tõi meid otse vanalinna ning kui hakkasime vaatama, kuidas edasi, astus juht ligi, küsis: kuhu vaja? ja juhatas suuna kätte - nii 15 minutit jalutamist. Tegelikkuses kulus muidugi veidi rohkem, seda enam, et vanalinna kõnniteed on siin sillutatud samasuguste plaadikestega nagu vannitoaseinad - libedad. 

Aga kohale me jõudsime, vastuvõtt oli soe, hotelli adminn teatas, et igasuguse murega saab tema poole pöörduda 24 tundi ööpäevas, jagas wifi paroolid kätte (ja wifi on siin tasemel) ning suunas meid tubadesse. Voodid valmis tehtud, suletekid ja üüratusuured padjad ootamas, soe ja mõnus. Meie korrus on neljas (tänavapinnalt lugedes viies) ning lift olemas. Õppejõud ja muud tähtsamad tegelased majutati kuuendale korrusele, aga sinnani lift ei lähe, tuleb veidi ronida ning juba kurdeti, et seal on külm kah. Saab näha, millal professorid ülevalt alla kolima hakkavad :)

Jalutasime veel kümmekond minutit, et end ülikoolis ära registreerida ning teada anda, et oleme õnnelikult kohale jõudnud. Oodati meid seal sooja tee ja võileibadega, polnudki vaja enam linna süüa otsima minna. Kuna suurem osa rahvast oli tänast päeva alustanud üsna vara, siis niisama linna kolama ka enam ei viitsinud keegi minna, aga niipaljukest kui nägime, tundus, et väga ilus on. No aga jõuab ju järgmistel päevadelgi...

Ei saa mitte sekeldusteta...

Käis siis Kukupai jälle reisil, sedapuhku Bulgaarias.

Esimene peavalu oli kohvri pakkimine - meil ju sel minekupäeval -10 ja Sofias lubas nett isegi kuni +21, seda küll ainult päevasel ajal, õhtud ja hommikud nii +9-10 kanti. Pealegi oli kavas nii ametlikke koosviibimisi, lihtsalt seminare, paar pidulikumat õhtusööki, mitu pikka bussisõitu - mõtle siis välja, kuidas võimalikult vähese kraamiga hakkama saada. Puudu midagi ei jäänud ja üle oli ka ainult paar pisiasja, seega näib, et kogemusi on juba tekkinud.

Varasel hommikutunnil kenasti lennujaama jõutud (küll sai kohe sõidu algul taksol ots ringi keeratud, et kodunt pass ka kaasa krabada - peab ütlema, et polnudki vaja, ID-kaardist täitsa piisas), Lufthansa automaadis pilet ära registreeritud - ning polnud selleski midagi keerulist, nagu ma Karuema blogi lugedes juba kartma olin hakanud. Istusime siis kambakesi lennujaama kohvikus ning pabistasime ühe grupikaaslase pärast, keda mitte kohe näha polnud, telefoni ta ka vastu ei võtnud. Olime juba valmis uskuma, et juhtuski midagi ja jääb tal sõitmata. Aga ei, kui lennukisse kutsuma hakati, siis oli ta ühtäkki seal täitsa olemas.

Lendamine, pikem molutamine vahemaandumisel Münchenis, jälle lendamine ja kohal me olimegi. Sofia lennujaam oli hämmastavalt inimtühi, pagas tuli üpris kiiresti ning siis avastasime, et meile polegi vastu tuldud. Üks telefonikõne selgitas asja - meie lennuk jõudis isegi natuke varem, nemad olid alles autoga teel lennujaama. Tulidki varsti, tõstsid meid koos kohvritega autodesse ning viisid hotelli. Mõni tunnike puhkamiseks, õhtusöök ning pärast pikka päeva oli uni vägagi magus.

Kuna järgmine päev oli pühapäev, viidi meid kõigepealt kirikusse liturgiat kuulama - ja peab ütlema, et ortodoksi liturgia on tõesti kaunis. Seejärel suundusime kõrvalasuvasse vaimulikku seminari, kus pidi algama meie konverents. Kuna aga aeg oli märkamatult läinud ja kella järgi oleks pidanud juba kohvipaus olema, siis kohvi kõigepealt pakutigi. Üldse sai üsna kohe selgeks, et ajakava on ainult orienteeruva tähendusega - mis peaks millalgi toimuma. Asjad juhtusid ikka siis kui juhtusid, ainsad, mida ei nihutatud, olid kahetunnised lõunad ja õhtusöögid. Sellegipoolest said kõik ettekanded peetud...

Kui senini olime vaimulikku seminari ikka kõrgkooliks pidanud, siis nüüd saime endi üllatuseks teada, et tegu hoopis keskkooliga, 8-12.klassi noormeestega. Õppekavas lisaks tavalistele ainetele kirikulugu, liturgika, kreeka keel ja palju muud, mida ortodoksi vaimulikule vaja. Muidugi ei tähenda seminari lõpetamine, et kõigist poistest ka papid saavad.

Järgmisel päeval Sofia ülikoolis tundus, et oleme sattunud ajas vähemalt paarkümmend aastat tagasi - luitunud ruumid, värv koorumas lagedelt ja seintelt, arvutiklass trellitatud ukse taga... Üldse, niipalju kui linnas ja ringsõitudel koolimaju silma jäi, tundusid nad kuidagi kulunud olevat... Erandiks Plovdivi vaimulik seminar, mis lausa säras. Õpilaste toad olid ka väga heas korras, kuigi lihtsalt sisustatud.

Tänavapilt oli samuti üsna kirju, oli kenasti kordatehtud maju, samas kõrval turritasid sarikad katusest välja. Isegi ühel ja samal majal võis olla üks nurk remonditud, teine lagunemas - ja kõigis neis elati...

Inimesed seevastu olid väga toredad. Meid viidi mitmetesse küladesse tutvuma sealsete kogukondade elu ja tegemistega ning igal pool ootas soe vastuvõtt kaetud laudadega. Ühes kohas pakkusid kohalikud neiud tervituseks soola-leiba, teisal kostitas preestriproua omavalmistatud keedistega.

Üldiselt on külades üsna sarnaselt meiega probleemiks see, et noori jääb vähemaks, nad lähevad linnadesse ja välismaale tööle. Jäävad vanemad inimesed, päris paljud elavad üpris kehvalt, miinimumpension on 60€, keskmine palk 300€. Aiamaad haritakse üles, suur osa toidukraamist tuleb oma majapidamistest. Hädalistele luuakse varjupaiku, noortele püütakse pakkuda asjalikku tegevust, täiskasvanutele võimalust koos käia ning ühiselt oma küla heaks midagi teha. Paljude asjade eestvedajaks ja aktiivseks osaliseks on Bulgaaria ortodokslik kirik.

Väike eramuuseum kunagise suure paberivabriku kõrval andis ilmeka pildi kunagisest hiilgusest.

Paraku lõpetas vabrik töö, küla tühjenes ja vabrikuhooned lagunesid. Nende ümber karjatavad kohalikud nüüd oma kitsi....

Rila klooster lumiste mägede vahel - asutatud

10.sajandil eremiit Ivan Rilski poolt - on samuti üle elanud mitmesuguseid aegu, korduvalt lagunenud ja uuesti üles ehitatud. Uusim tiib on pärit aastast 1961 ja selles asub muuseum.

Kloostrist tagasi ning ootaski meid pidulik õhtusöök ja konverentsi lõpetamine. Minule tehti

õhtusöögiks väike üllatus. Kuna olin rääkinud oma tööst ja seotusest kurtidega, oli leitud mulle vestluspartneriks üks kohalik kurt. Meie norrakatest grupiliikmed vaatasid igatahes suurte silmadega, kuidas peale paari esimest kobavat fraasi meil jutt jooksma hakkas :D Nad olid ju küsinud, kas viipekeel on rahvusvaheline ning mina selgitanud, et igal maal on ikka oma keel. Kuidas siis võimalik on, et eri maadelt pärit kurdid, kes teineteise emakeelt ei oska, ikkagi takistusteta suhelda saavad?! Aga viipekeele omapära selles seisnebki...

Tundus, et seekord jäävadki suuremad sekeldused ära. Nojah, et ühel meie grupiliikmel juba esimesel õhtul kingatald lahti otsustas minna ja tal teisi jalavarje polnud, polegi eriti kõneväärt, sest järgmise päeva õhtuks oli leitud ümber nurga töökojast üks kingsepp, kes mure mõne kohaliku raha eest kiiresti ja korralikult lahendas.

Aga ega ikka nii lihtsalt asjad ka käi...

Ärasõidupäeva ennelõuna olime planeerinud linnas kolamisele ja shoppamisele. Oli ju veel mitugi huvitavat kohta üle vaatamata. Paraku oskas hotell arve vigasena teha ning avastasime selle alles pärast maksmist (kaardiga muide). Hakati siis viga parandama ja makset tühistama, sellega said nad kuidagi hakkama, kuid siis oli grupijuhil vaja ka õige arve tasuda. Böö, kaardilimiit täis, vaja ID-kaardiga teise arve kallale pääseda. Grupijuhi läpakas aga kaardilugejat ei tunnistanud, pidin mina enda oma kotist välja koukima. Aega läks, aga asja sai. See aga tähendas, et suuremaks shopinguks enam aega polnud. Seega otsustasime mõned lähemal olevad vaatamisväärsused üle vaadata, nagu väidetavalt (sama väidavad enda kohta mõned teised ka) Euroopa suurima sünagoogi. Selle kohta oli meile öeldud, et koputage, ehk teile avatakse. Koputasime, avati, küsiti kaks kohalikku raha nina pealt ja lubati sisse. Ei mingit pildistamiskeeldu, ei mingit nuhkimist, ega me kogemata keelatud kohtadesse roni. Oli ilus, suur ja vaatamist väärt.

Samas lähedal oli ka Püha Georgi (Püha Jüri) rotund - 4.sajandil rajatud ja seega Sofia vanim kirik. Vahepeal oli ka selle saatuseks mošeeks muunduda, kuid nüüd on jälle tegu kirikuga, igal õhtul kell 17 peetakse seal liturgiat.

Hagia Sofia paraku jäi seestpoolt nägemata. Majade vahel tundus ta kuidagi väga pisike ja tagasihoidlik, loetust oli vähe teisem mulje jäänud....

Kiire lõunasöök, jooksujalu turult läbi (vähemalt kohalik juust sai kaasa ostetud) ja just õigel ajal hotelli, et asjad võtta ja lennujaama kihutada. Viimane kohvripakkimine tuligi lennujaamas ette võtta ning ega see väga korralik ei saanud, kartsin isegi, et kohvrilukk annab otsad. Õnneks siiski mitte.

Lennukisse, kohvipeatus Münchenis ning lõpuks tagasi külmas ja lumises (täna küll leidsin, et seda lund on vahepeal poole vähemaks jäänud) Tallinnas.

Aga ega sellega sekeldused veel lõppenud. Kõigepealt ei õnnestunud meil tellida oma lemmikfirmade taksosid, autosid lihtsalt polnud sealkandis liikvel. Seega tuli peatusest võtta tublisti kallim sõiduk. Ei kurda, taksojuht oli igati kena (nimekaim pealegi), aga tšekiprinter jooksis kinni, läks tükk aega, enne kui selle korda sai. Taksost välja saamine oli ka seotud suurte raskustega, nimelt olid rööpad nii sügavad, et mul lihtsalt polnud kuhugi astuda selle libeda kallaku peal. Mingi ime läbi õnnestus siiski püsti jääda ja õnnelikult tuppa pääseda. Koer ei teadnud, mispidi saba liputada, kass ei suutnud otsustada, kas mind mööda sääri nühkida või lõua alla nurruma pugeda.

Viimane üllatus ootas, kui kohvri avasin. See lõhnas päris vängelt mu näopuhastusvedeliku järele - kuidagi oli kork iseenesest lahti keerdunud ja kõik vedelik kohvrisahtlisse voolanud. Midagi läbi ligunenud ja rikutud siiski polnud ning riiete vahele topitud poolteiseliitrise veinipudeliga oli ka kõik korras.

Kiire infovahetus pojaga ning lõpuks sain end üle nädala korralikult välja magada :)

Ja Facebook tahab siiani minuga bulgaaria ja türgi keeles rääkida...

Siinai kroonika - 7.päev - käsulaudu toomas

Jälle kell kolm äratus, et kella neljaks bussis istuda. Seekord siis sõit mägedesse, täpsemalt Moosese mäele, mille jalamil asub 4.sajandist katkematult töötav Katariina klooster.
Väiksem osa grupist oli eesmärgiks võtnud tõusta mäetippu, suurem osa aga plaanis niisama jalutada ja kloostriga tutvuda. Mõte oli, et ehk jõuame mäeltki enne alla kui klooster võõrastele keskpäevapalvuse ajaks suletakse, paraku peab ette rutates ütlema, et see ei õnnestunud.

Kuna rahvas oli otsustanud, et sõidetakse välja hiljem, mitte keskööl, siis jäi ära võimalus nautida päikesetõusu mäel. Selleks ajaks, kui meie kohale jõudsime, oli päike juba kõrges taevas. Taganjärele pean tunnistama, et see oli siiski õige otsus - me ei pidanud järsul mägiteel koperdama pimedas suure rahvamassi sees ning saime mäel olla üksi.

Aga kõigepealt tuli mäele saada...
Teejuhiks kohalik beduiin, hakkasime reipa sammuga marssima. Alguses polnud vigagi, kuid üsna pea venis rivi pikaks. Beduiin kiikas vahetevahel üle õla, kui tagumised liiga kaugel, siis peatus veidikeseks. Niipea kui sabaots järele jõudis, jätkus kiirmarss. See muidugi tähendas, et puhata said eelkõige tugevamad, nõrgemad tegid paar sügavamat hingetõmmet, rüüpasid lonksu vett ja üritasid taas teistele järele jõuda.

Mina pole mingi treenitud tüüp, vastupidi - mingi aja pärast hakkasin juba vaikselt ennast haletsema - oli mul nüüd vaja siia tikkuda, jalakesed valutamas, hing paelaga kaelas. Aga tagasi pöörduda uhkus kah ei lubanud.

Esimeses suuremas peatuspunktis, kus beduiinid vist maailma kalleimat teed müüsid (15 naela ehk umbes 40 EEKi väike tassitäis), tekkis küll tunne, et siit ma enam edasi ei lähe. Kaks grupiliiget jäidki maha. Vaatasin üles, mäetipp polnud sugugi lähemale nihkunud. Kuid samas ootas hulk beduiine kaamelitega, et soovijaid raske raha eest (85 naela e. umbes 190 EEKi) viimase puhkekohani sõidutada. Näitasin kaamelijuhile viieeurost ja küsisin, kas sellest piisab. Mees noogutas ning mina otsustasin, et olgu ma pealegi luuser, aga ma võtan selle.

Kui selga istusin ja kaamel end õõtsudes püsti ajas, siis oli esimene mõte - kus siin turvavöö on? Natuke aega tegelesingi sellega, et end kramplikult kinni hoida, kuid rütmi kätte saades julgesin juba päris mõnuga ringi vaadata ja mahajäänud kaaslastele lehvitada. Kaamel muide läks üles kuristiku serva poolt, vahetevahel tujutses ning keeras end teele risti. Beduiini kurguhäälsed hüüded panid ta aga jälle õiges suunas liikuma.

Nii me siis läksime. Ülevalt tuli teisi kaameleid vastu, seljas peamiselt näomaskides jaapani turistid. Peatuspunktis sunniti kaamel taas põlvili laskuma, mina sain maha ja jäin teisi järele ootama. Kasutasin seda aega mägede pildistamiseks. Olgu öeldud, et see väike sohitegemine mu päästis.

Varsti olid teisedki järgi jõudnud, väike puhkus ning jätkasime teed. Ega kergem ei olnud kui alguses, rada muutus järsemaks. Nüüd aga ei saanud enam pooleli jätta. Lõpuks jõudsime platvormini, kus sile rada lõppes ja algas kivirahnudest tahutud trepp, mille üks munk kunagi aastasadu tagasi teinud oli. Trepiks oli seda küll palju nimetada, tegelikult olid need natuke siledamaks tahutud kivirahnud, ebaühtlase kõrgusega.

Beduiin keksles kergejalgselt ees, meie rühkisime järele. Astmeid pidi kirjade järgi olema 300, aga vaevalt meist keegi neid lugeda suutis. Mina igatahes mõtlesin vahepeal, et ma olen vist päris hull, et end niisugusesse kohta vedasin. Lugesin, et järgmised neli astet, siis tõmban hinge, järgmised viis või seitse (olenevalt astmete järskusest) ja nii edasi ja edasi. Siis hõikas keegi, et tipp juba siinsamas. Mõtlesin, et kui nii, siis lähen kasvõi käpuli edasi. No käpuli just mitte, aga vaevaline oli see minek küll. Ühel hetkel aga olin kohal ja vaade, mis avanes, oli tõepoolest võimas. Seal me siis olime - käputäis eestlasi, ümberringi ainult mäed ja taevas...

Allaminek oli kergem, läksime ilma ühegi peatuseta, kui oleks peatunud, oleks olnud palju raskem teed jätkata. Kloostriõuele jõudsime just keskpäevaks ja see tähendas, et me sinna enam sisse ei saanud, tuli otse bussi suunduda.
Meil oli plaanis tagasiteel kõrbes ka väike peatus teha, kuid bussijuht oli saanud korralduse kindlaks kellaajaks linnas tagasi olla, et lennujaama uutele turistidele vastu minna. Seega nautisime kõrbe vaid bussiaknast.

Igal juhul, kes tulevikus tahab sinna mäele minna, soovitan enne mitte kolm, vaid lausa üheksa korda järele mõelda. Samas - sellist elamust naljalt mujalt ei saa...

Pildil Moosese mäetipp umbes poole mäe kõrguselt

Siinai kroonika - 6.päev - kaamelikaupa tegemas

Pärast Jeruusalemmast tulekut vajusime Nirtiga laipväsinutena vooditesse ja magasime tavapäratult kaua, hommikusöögilauda jõudsime vaat et viimasel minutil. Veidi aega jutustasime mõnede reisikaaslastega, jagasime Jeruusalemma muljeid ning otsustasime siis, et kohalik kaubandusvõrk tuleb üle vaadata - endale midagi mälestuseks ja eks kodusedki oota kingitusi. Minule oli pealegi esitatud konkreetne tellimus ühele kaamelile.

Vanale turule pääsemiseks oli meile antud head juhtnöörid - hotellist mööda tänavat edasi mošeeni, sealt alla keerata ja peaks varsti kohe paistma. Umbes pooletunnine jalutuskäik. Et oli reede ja keskpäev, oli mošee ümbrus paksult kohalikke mehi täis, kes sisse enam polnud mahtunud ja kuulasid palvust läbi valjuhääldite. Kõndisime viisakas kauguses neist mööda ja tõepoolest olimegi varsti turul.

Hulk poekesi, nende esine kaupa täis. Kaupmees ei passinud tingimata juures, aga kui seisma jäid ja midagi lähemalt uurima hakkasid, tekkis ta kohe nagu nõiaväel meie kõrvale. Kui siis meid huvitava kauba hinda küsisime, viibati ja paluti poekesse sisse astuda, viidi kõige tagumise seina äärde ja alles siis hakati hinnast rääkima. Ärisaladus ikkagi.

Araabia turul on kaupmehe solvamine, kui maksad esimese küsitud hinna. Tingimine kuulub asja juurde. Samuti kuulub asja juurde, et kui nähtaval kohal pole just sinu soovitud värvi või suurust, läheb kaupmees otsima ja püüab sulle selle leida.

Esimeses kohas, kus oma ostud tegime, teenis Nirti Eesti maffiabeibe hüüdnime, seda aga lugupidava varjundiga. Samuti lubas kaupmees, kui veel talt midagi ostma tuleme, anda poole hinnast alla. Seda ta tegi ka kui kõige lõpus talt erinevaid teesid ja vürtse ostsin. Millegipärast ma usun teda, sest kuigi valge eurooplase koorimine on sealse kaupmehe aukohus, on auasi ka antud sõna pidada.

Muidugi käisime mitmes poes ning Nirti tingijavõimed leidsid igal pool täit tunnustust. seal, kus mina oma soovitud kaameli tahtsin osta, püüdis kaupmees algul selgeks teha, et tema pole üldse omanik ja ei saa kohe kuidagi hinda alla lasta, sest tal on väga kuri ülemus, kes võib lausa kõri läbi lõigata. Selle jutu peale kehitasime kahetsevalt õlgu, et eks me lähe siis sinna poodi, kus nii kurja omanikku pole. Siis muutus jutt kohe asjalikumaks.

Aga parim kogemus oli ühes väga kenas poekeses, kus me veetsime üle tunni aja. Seal nimelt oli tohutu valik mitmesuguseid kujukesi, portselani, lõhnasid ja mida kõike veel...
Astusime sisse, vaatasime ja valisime meid huvitavad asjad välja. Müüjaks kena meesterahvas, kes rääkis tunduvalt paremat inglise keelt kui turul üldiselt räägiti. Meie aga mängisime üsna nõudlikke ostjaid, vaatasime kõik hoolega üle ja kui kaubal paistis mingi pisidefekt, palusime otsida endale defektita ese. See juba pani müüja meid tähelepanelikumalt kuulama.
Kui siis lõpuks hinda küsisime, juhatati poe tahaotsa pehmetele toolidele istuma ja hakkasime vestlema. Esimese küsitud hinna (130$) laitsime kohe maha. Siis sai räägitud maast ja ilmast, küsiti, kust me oleme, meie jälle pärisime tema kohta. Tuli välja, et polegi poe omanik, asendab hoopis venda, ise on hoopis kvaliteedikontrolli insener. Tasapisi hakkas ka hind allapoole langema. Meie seletasime, et Eesti pole üldse rikas maa, kurtsime 700-aastast orjapõlve, mil mõisnik võis eestlasest pärisorja isegi koera vastu vahetada. Nirti tegi ilmekalt selgeks, et tema küsitava summa eest saaks eestlasest tudeng kodumaal kolm nädalat süüa.
Kogu selle jutu oleks tõesti pidanud videosse võtma, õppematerjaliks araabiamaadesse reisivatele inimestele. Vahepeal pidasime omavahel eesti keeles nõu ja jätkasime siis kauplemist. Mina klõpsutasin pilte, vaatasin veel poes ringi.
Kui siis hind 130-lt 45-le langes, arvasime, et ei maksa pilli lõhki ka ajada. Palusime kauba ära ka pakkida ja pakitigi iga ese eraldi mullikilesse, et lennukis katki ei läheks. Lahkudes kiitsime, et ta on väga hea kaupmees ja avaldasime lootust, et vend ta peale pahaseks ei saa...

Nirti korjas truu orjatarina kõik meie kaubakotid oma kätte, mina jalutasin ringi, kaamera kaelas. Ja kuigi Nirti eest pakuti vahetuseks 250 kaamelit, ei saanud mina ometi oma orjatarist loobuda :P

	Ebe A. Autode asemel kaamelid oleks päris vahva vaadata Tallinn-Tartu mnt.l:DD 19.02.2010 17:12 kustuta

	Endel Apsalon ...vastu võiks anda eesti sigu, sest täna liikluses nägin, et neid on siin liiga palju... 19.02.2010 17:14 kustuta

	Tiiu Her sead paraku ei lähe siin mitte :( 19.02.2010 17:19 kustuta

Endel Apsalon ...tead eesti lammastest pole ka puudu võiks anda neidki, sest liikluses oli neid ka liiasti... 19.02.2010 17:21 kustuta

Nagu hiljem mõnedelt reisikaaslastelt kuulsime, olid mitmedki maksnudki küsitud hinna ja ei proovinudki tingida...
Üks asi veel, mis ilmselt meie kasuks rääkis - me olime tunduvalt kombekamalt riietatud (pikad seelikud, õlad kaetud) kui enamus turulisi, nagu silma jäi. Seal maal aga mõjutab see suhtumist tublisti...

Või oleks ikka pidanud need kaamelid võtma? Päris mõnus liiklusvahend kui ära harjuda ja odavam pidada ka kui auto...

Siinai kroonika - 5.päev - Jeruusalemm, sa püha taevalinn

Paar tundi puhkust, koti lahti ja kinni pakkimine, veidi enese kohendamist ja oligi meil Nirtiga ning veel mõnedel reisikaaslastel aeg uuesti bussi istuda ning lasta end kogumispunkti viia, et ümber paikneda Jeruusalemma poole viivasse bussi. Sinna kogunes üpris kirju seltskond eri hotellidest kokku korjatud peamiselt venekeelseid reisilisi.

Kaks ja pool tundi läbi öise kõrbe, seekord veidi põhja poole ja olimegi Eilatis. Ligi poolteist tundi bussis tukkumist, enne kui lubati asjad võtta ja Egiptuse pinnalt lahkuda. Iisraeli poolel võttis meid vastu punt noori sõjaväevormis näitsikuid (mõni noormees kah hulgas), pooltel automaadid rinnal. Totaalne turvakontroll, seejärel järjekord passe näitama. Meid oli ette hoiatatud, et võidakse hakata pärima igasuguseid asju reisi eesmärgi, Iisraelis olevate sugulaste, isegi vanavanemate kohta. Nii hull päriselt ei olnud, ametnik vaatas passi ja lasi oma nime ning grupi numbri öelda. Mina sain lihtsalt läbi, Nirtil aga on perekonnanimes õ-täht sees ja seda lasti ikka mitu korda üle hääldada. Passi kohe tagasi ei antudki, kutsuti teine asjamees, kes talt mobiili ja kaamera ettenäitamist nõudis. Kaamerat tal polnudki, mobiil kontrolliti mingi pulgaga üle ning anti siis ka pass tagasi. Minu seljakott pani miskipärast turvakaamera vilkuma, paluti lahti teha, vaadati ja kehitati õlgu - pole ju midagi. Kaamerat ja mobiili isegi ei küsitud.

Teisel pool ootasid meid Iisraeli bussid, Egiptuse omi üle piiri ei lastud. Veel poolteist tunnikest sõitu laheservas, mille teisel poolel paistsid Jordaania tuled (väga uhke valgustus, peab mainima) ning olimegi Surnumere ääres. Randa pääses läbi turistilõksu - kohalik spa ja kauplus. Kõigepealt kohustuslik kosmeetikapresentatsioon, seejärel instrueerimine, kuidas merre minna ja välja tulla ning lastigi see rahvas rannale.

Ausalt öeldes ajas mõte hommikul kell seitse vette ronimisest algul judinad peale. Aga rahvast vees oli, miks siis mitte proovida. Üllatus-üllatus - vesi oli vägagi soe. Ujuda muidugi ei saanud, ainult vee peal hõljuda. Nägu ei tohtinud vette panna ning mitte mingil juhul vett alla neelata. Mulle mõni tilk sattus huultele ja jube soolamaitse oli küll. Vesi on sooladest nii küllastunud, et isegi lainetada ei jaksa. Rannas oli hullem soolarant kui talvistel Tallinna tänavatel.
Veest välja, duši alla, veidi puhkust ning uuesti vette. Aeg läks kiiresti ning juba hakati märku andma, et peaks nagu edasi sõitma. Rahvas laekus bussi, paljudel näpus suured kilekotid mitmesuguse Surnumere kosmeetikaga. Ilmus ka kohalik giid Irina, kes kohe mikrofoni haaras ja kiirkõnes vuristama kukkus. Paraku tundus, et suurem osa sellest vurinast läks kurtidele kõrvadele, sest ausalt öeldes oli raske eristada olulisemaid fakte muu jutu seast. Õnneks ma paljut teadsin juba ennegi.

Jeruusalemma sissesõit oli hingematvalt kaunis - mäeküngastel laiuv helevalge linn, päikeses säravad kuplid ja katused, ei mingit sudu ega tolmu nagu Kairos. Kõigepealt viidi meid ühele vaateplatvormile, kust avanes vaade peaaegu kogu linnale. Giid näitas ühele ja teisele poole, puistas fakte nagu käisest. Paraku ilmnes siin ka tema kõige suurem puudujääk - tal oli kohutavalt kiire. Ei jõudnud ühesse asjasse veel süvenedagi kui juba viibati järgmisele poole. Küsimustele vastamisele ta aega ei kulutanud, nagu poleks kuulnudki. Edasise ekskursiooni käigus pettumus giidis aina süvenes...

Ruttu-ruttu bussi ja alla vanalinna. Giid kontsaklõbinal ees, meie ettevaatlikult järel mööda aastasadade kestel libedaks lihvitud sillutist. Viibe ühele poole - siin oli see palee, teisele poole - seal oli too palee, mööda kõveraid tänavaid ühe kiriku tagaukse juurde - palun, siin on müügipunkt, kust saate osta küünlaid ja ikoone. Nüüd ilmneski giidi kõige suurem puudus - umbes 85% tema jutust oli suunatud nende küünalde reklaamimisele ja õpetusele, kuidas neid kasutada. Kui see nii pealetükkiv poleks olnud, oleksin ehk isegi ostnud...

Soovijatel küünlad ostetud, jätkus kiirjooks läbi vanalinna. Kitsad tänavad olid tihedalt ääristatud pisikeste poekestega, millede ees seisid väärikad kaupmehed. Ei mingit pealetükkivust, aga kohe valmis teenindama, kui keegi huvi osutas. Kuskilt tuli vapustavalt head kohvilõhna, ülemistel korrustel olid aknad lahti ja pereemad ilmselt tegelesid söögivalmistamisega ja küpsetamisega - kaneeli- ja kardemonisaiade lõhnad ajasid suu vett jooksma....

Veidi pikem peatus oli Via Dolorosa kaheksandas peatuspunktis, siis jõudis laialihargnenud grupp jälle kokku koguneda. Paraku oli see ka ainus Via Dolorosaga seotud peatus, ma kahjuks ei saanudki ettekujutust, kust see siis õieti algas ja kustkaudu suundus...

Jälle kiire kontsaklõbin, turvakontroll ja ees paistiski Nutumüür. Siin anti meile 15 minutit aega omal käel ringi vaadata. See muidugi tähendas, et päris müüri äärde ei pääsenudki, selleks olid omad koridorid ning meeletu järjekord. Vaatepilt oli sellegipoolest võimas.
Et oli keskpäev ja päike paistis lagipähe, liikusime mõnede rühmakaaslastega vaikselt väravatest välja, et seal varjus veidi istuda ja teisi järele oodata.

Oligi käes lõuna. Lootsin, et saan maitsta ehtsat juudi koššertoitu, kuid buss suundus hoopis Palestiinasse, Petlemma. Ei kurda, toit oli sealgi väga maitsev.

Edasi viis tee Jeesuse sünnikirikusse. Krüpti pääsemiseks oli pikk järjekord ning loomulikult hakkas giid taas jahvatama küünaldest - palju maksavad ja mida nendega teha. Lasin selle jutu ühest kõrvast sisse, teisest välja ning jälgisin hoopis teisi giide, kes rääkisid tõepoolest huvitavaid asju kiriku ehitusest, arhitektuurist, freskodest ning muidugi kogu selle paiga ajaloost. Kui lõpuks krüpti sissepääsuni jõudsime, oli seal võimalus võtta küünlaid annetuse eest ning neid erinevate piltide ees süüdata. Selle võimaluse kasutasin küll ära.
Krüpt ise oli ääretult lihtne ja kaunis, hõbedane Petlemma täht kohal, kus kunagi oli olnud Jeesuslapse sõim, säras kutsuvalt. Rahvas liikus vaikselt, igaühele anti hetk mõtiskluseks ja iseendaga olemiseks. Isegi giid suutis mõneks ajaks suu kinni panna ja pühalikkust mitte rikkuda.

Petlemma eraldab Iisraelist kõrge müür, mis oli kaetud graffititega. Pildid olid sisukad ja heal tasemel. Üldiselt oligi Jeruusalemmas graffitit vähe, aga kui juba, siis korralikud, mõttetut sodi polnud kuskil.
Läbi kahekordse müüri vahel oleva kontrollpunkti tagasi Iisraeli poolele, järgnes kohustuslik kulla- ja suveniiripoe külastus. Pean tunnistama, et see oli väga meeldiv kogemus - palju silmailu, asjatundlik ja meeldiv teenindus, kõigile küsimustele põhjalik vastus...

Päeva viimane külaskäik viis meid Jeesuse hauakirikusse. Selleks ajaks oli päike juba loojunud, kirikutornid tagasihoidlikult ja mõjusalt valgustatud. Kiriku kõrvalkabelis peeti just õhtust liturgiat, meie saime vaadata suurt pannood Jeesuse ristilt mahavõtmisest, surilinadesse mähkimisest ja haudapanekust ning kuulata jutustust Arimaatia Joosepist, kes Jeesuse matmise korraldas.
Siinkohal ilmutas meie giid äärmist osavust, kui juhtis meid hauakambri juurde viivasse järjekorda. Aga ega siingi pipraterata pääsenud... Kambri sissepääsu juures pidas valvet vana munk, kes äkki karmi häälega mõnedel meie taga olevatel noortel lahkuda käskis. Põhjus väga lihtne - nad polnud kombekohaselt kaetud. Kas tõesti on nii raske endale selgeks teha, kuidas niisuguses paigas riietuda ja käituda?
Kes aga kambrisse astusid, said sealgi võimaluse segamatult endaga olla, tunnetada paiga pühadust ja väge. Kambri taga näidati meile veel Maarja Magdaleena sammastikku ning juhatati siis tagasi bussi, et hakata uuesti Eilati poole sõitma.

Et me elusalt ja tervelt Eilatisse jõudsime, tuleb pidada imeks. Mina oma kohal tukkusin ja ei näinud, aga reisilised, kes otse bussijuhi taga istusid, rääkisid hiljem, et bussijuht kippus iga natukese aja tagant tukastama, buss kihutas sajakilomeetrise tunnikiirusega mööda serpentiine mägedest alla, kaldudes vahetevahel üle tee telgjoone. Nemad püüdsid köhatuste ja jutustamisega bussijuhti ärkvel hoida. Peeter ja Tamara, olge tänatud selle eest!

Ilma suuremate sekeldusteta üle piiri, vastu tulnud bussi ja kella neljaks hommikul olime tagasi oma hotellis.

Jeruusalemma tahan ma kord tagasi minna. Aga siis koos mõttekaaslastega, kes tahavad võtta aega selle linnaga tutvumiseks, asjatundliku giidi juhtimisel, nautides igat sammu. See on üks kaunimaid linnu, mida ma näinud olen, püha paik nii kristlastele, juutidele kui moslemitele ning vajab tõsist süvenemist, mitte kiiret läbikappamist.

Pildil Nutumüür

Rohkem Jeruusalemma pilte siin

Siinai kroonika - 4.päev - vaaraod ja püramiidid

Mõnus uni superpehmes hotellivoodis magatud, rikkalik ja maitsev hommikusöök söödud, oligi aeg kodinad kokku korjata ja bussi istuda, sihiks teadagi püramiidide ala. Õnneks oli meie hotell valitud nii, et sinnasõiduks kulus ainult pool tundi. Päris mõjus pilt oli, kui need suured rajatised läbi sudu paistma hakkasid.

Kohapeal tuli meil otsustada, kas osta hirmkallid piletid ja seista pikas järjekorras, et pääseda Cheopsi püramiidi sisemust uudistama või pühendada enam aega väljas ringikäimisele ja rahulduda peaaegu tasuta ühte väiksemasse püramiidi sisseronimisega. Enamus valis viimase variandi.

Päris huvitav oli platsil ringi jalutada, imetleda püramiidide suurust ja ehituskvaliteeti - pikale eale vaatamata polnud neil peaaegu üldse lagunemise märke. Giid Yassir rääkis, et püramiide ei ehitanud sugugi orjad, nagu paljud arvavad, hoopiski talupojad, kes uskusid, et nad teevad seda tööd jumala auks. Ühelainsal korral olevat talupojad mässama hakanud - kui millegipärast oma päevast toidunormi kätte ei saanud. On säilinud ürikud, kus need normid täpselt kirjas. Samuti saime põhjaliku seletuse, kuidas mumifitseerimisprotsess toimus, kuidas toodi vaarao surnukeha päikeselaevaga kohale ning kuidas ta siis maeti.

Suurte püramiidide lähedal oli mitu väiksemat, neisse maeti vaaraode abikaasad. Ühes sellises saime ka sees käia. Ega me väga sügavale läinudki - õhku polnud praktiliselt üldse ja kuum oli. Pildi ikka saime, missugune üks püramiid seestpoolt välja näeb. Loomulikult polnud seal enam mingit muumiat ega hauapanuseid. Väljaronimisel tekkis imelik moment just käigusuul. Kui sinnani polnud viga midagi, siis just seal tekkis tunne, et ei jaksa sammugi edasi astuda, nagu tõmbaks hauakamber mind sisse tagasi.

Cheopsi püramiidi kõrval olid jäänused mustast basaltpõrandast, sellel kohal olevat olnud surnute tempel. Teisel pool oli hulk väiksemaid hauakambreid, kuhu lasid end matta vaarao lähemad aukandjad. Jutt, et orje ja teenijaid vaaraoga hauda kaasa pandi, on täielik müüt - inimohvreid vanas Egiptuses ei toodud.

Kui paar reisikaaslast suurest püramiidist tagasi tulid ja meiega uuesti liitusid, sõitsime veidi kaugemale, et nautida üldvaadet. Oli tõesti hämmastav, kuidas olid püramiidid ilmakaarte suhtes täpselt paigutatud ning orienteeritud Orioni tähtkuju järgi.

Muidugi vaatasime üle ka kuulsa sfinksi. On arvamus, et see lõvi kehaga mõistatuslik kuju on saanud endale Cheopsi (egiptusepäraselt Hufu) näo. Igal juhul kurja mulje jättis...

Järgmisena oli programmis Suur Egiptuse Muuseum. Parasjagu peeti selle peasaalis konverentsi Tutanhamoni ema identifitseerimise küsimuses, paraku meie sealoleku ajal konverents veel ei lõppenud, seega ei oska ma ka vastata küsimusele, kes siis lõpuks Tutanhamoni ema oli ja kas ta ikka oli kuninglikust soost naine...

Suur osa muuseumi väljapanekust hõlmaski lapsvaarao Tutanhamoni hauakambrist leitud aarete näitust. Kunagi aastaid tagasi näidati neid aardeid mõnda aega ka Ermitaažis, käisin isegi vaatamas. Aga loomulikult polnud tollal kõike seal, seega oli avastamist küllaga. Muuhulgas oli välja pandud ka maailma vanim aluspesu.

Tutanhamon, õigemini küll Tut Ankh Amon, oli surres vaevalt 19-aastane ning ei olnud jõudnud pidada ühtegi suuremat sõda. Kuid Egiptuse ajalookaanon näeb ette, et vaarao on ka võidukas väejuht, seega olid ka tema sarkofaagil lahingupildid, mil vaenlased langesid vaarao sõjavankri ees nagu niidetud.
Egiptuses osati üldse ajalugu soovitavas suunas ümber kirjutada.

Muidugi oli seal ka palju muud, saime üsna hea pildi muistsete egiptlaste elust-olust. Omaette saal oli lemmikloomade muumiatega. Mitmesugused tarberiistad, ehted, eri ühiskonnaklasside sarkofaagid... Et kogu väljapanekuga tutvuda, oleks tarvis olnud rohkem aega kui meil kasutada ning suurem osa kogutud esemetest on hoopiski hoidlates ning neile pääsevad ligi ainult uurijad. Paljud Egiptuse saladused on senini lahendamata.

Meie aga istusime taas bussi, et uuesti 500 km läbi kõrbe sõita, õhtusöögipeatusega kõrbekohvikus. Hotellis jäi meil Nirtiga vaevalt paar tundi, et end veidi kohendada ning Jeruusalemma poole teele asuda...

Suur osa Kairo pilte on siin

Siinai kroonika - 3.päev - Kairo: kultuuride paabel

Hommikune äratus kell pool neli, kell neli kogu seltskond istumas bussis ja alustamas sõitu Kairo poole. Sharm el Sheiki piiril peatus, passid näppu, viisa koha pealt lahti. Kontroll vaatas üle ja lubas edasi sõita. seletus väga lihtne - Sharm el Sheik on rahvusvaheliste vägede kontrolli all olev eristaatusega piirkond.

Tegelikult on kogu Siinai poolsaar omaette üksus, kuigi ta kuulub Egiptuse koosseisu. Kogu tee on ääristatud kontrollpostidega, igal pool tuleb olla valmis dokumentide näitamiseks. Seetõttu ei liigu siin ükski turismigrupp ilma kohaliku saatjata. Põhimõtteliselt pole ka soovitav eriti pildistada, sest võid objektiivi kogemata mõnele riiklikule objektile suunata. Seetõttu jäid fikseerimata tuledes säravad naftapuurtornid Suessi lahes ning laevad. Suessi kanali ligiduses on pildistamine täielikult keelatud.

Eks see ole ka mõistetav, arvestades sealkandis viimastel aastakümnetel toimunut, eriti kuuepäevast sõda, milles imelikul kombel ei Egiptus ega Iisrael end kaotajaks ei pea.

Vahepeal söögipaus kohalikus trahteris, seejärel veel veidi sõitu ning laskumine maa alla kolme ja poole kilomeetri pikkusesse tunnelisse. Tundus nagu tavaline maantee, millel katus peal, ei tekkinud tunnetki, et tegelikult on seal lisaks veel mitmekümnetonnised veemassid. Kummalgi kaldal hulk automaatidega relvastatud valveposte...

Kanali juurest veel mõni tund sõitu mööda Saharat ning hakkaski läbi sudu paistma üks väga hall linn. Sudu hõljub Kairo kohal pidevalt, silmapiir on ähmane ja majad paistavad kõik ühtlaselt hallid. Silma torkas, et suur osa majadest on lõpetamata, puuduvad katused ning betoonsarrused turritavad taeva poole. Seletusi sellele olukorrale pakuti koguni kolm, valige, mis kõige rohkem meeldib:
1) vihma sajab selles piirkonnas väga harva, seetõttu on võimalik ka katuseta elada
2) kohaliku kombe järgi elavad pered koos, iga poeg oma korrusel. Seega - kui sünnib mõni poeg juurde, peab ju ka temale korruse ehitama, milleks siis end katusega vaevata.
3) kui katus on peal, on maja valmis, kantakse kinnisvararegistrisse ning selle pealt tuleb hakkata üsna krõbedat maksu maksma.

Kairos liitus meiega kohalik giid Yassir, kes rääkis väga head vene keelt. Kuigi meie esimene peatus pidi olema kopti kirik, arvas Yassir, et vaataks kõigepealt üle linna peamošee. Paraku, kui me end seal sisenemiseks valmis tahtsime seada ning giid juhtnööre jagas, kuidas käituda, sõitis ette sireenitav mikrobuss ning meeste jõul ning nutunaiste hala saatel kanti sisse surnukirst. Läks mõni hetk mööda, saabus teine samasugune bussikas. Sealt kanti välja lihtsam kirst, viidi jooksuga sisse - aga mitte samast uksest. Miks? Sest esimene lahkunu oli meesterahvas, teine aga naissoost.

Yassiril oligi hea võimalus tutvustada moslemite matusekombeid. Surnu tuleb matta samal päeval enne päikeseloojangut. Naised matusele üldreeglina ei lähe, ainult mehed. Ei ole ka mingit pikka leinamist, maksimaalselt kolm päeva ning neljakümne päeva jooksul mälestatakse lahkunut. Seejärel jätkub elu tavapärases rütmis.

Kuna meil polnud sel ajal viisakas mošeesse siseneda, läksime siiski kopti kirikusse. Koptid on ühed vanemad kristlased maailmas, kiriku esimeseks patriarhiks loetakse apostel Markust. Kirik on Egiptuses järjepidevalt tegutsenud algkristlaste ajast peale. Traditsioonis ja pühapaikades on palju sellist, mida kanoonilistes evangeeliumides ei leidu, suuresti on see seotud legendidega püha perekonna Egiptuses viibimisest pärast seda, kui kuningas Herodes oli andnud käsu hukata kõik alla kaheaastased juudi poisslapsed. Joosepit ja Maarjat hoiatati õigeaegselt ning nad põgenesid Egiptusse, kus viibisid Herodese surmani, umbes kolm aastat. Sellega on seotud hulk pärimusi imedest, mis nende asupaikades olid toimunud. Kiriku kõrval näiteks kasvas suur topeltpalm, mille all Maarja olevat Jeesus-lapsega jalgu puhanud. Kiriku all aga on krüpt, milles püha perekond olevat elanud. Üldiselt ei ole see kirik ülemäära suur ega luksuslik, kuid ta on väga kaunis ja peab tunnistama, et ka väga pühalik, hoolimata turistide sagimisest.

Üsna samas lähedal oli Kairo peamine sünagoog. Kuna peale kuuepäevast sõda paljud juudid lahkusid Egiptusest, Kairo kahekümnest miljonist elanikust on juute umbes kolm tuhat, tegutseb sünagoog rohkem muuseumina. Ka seal oli sellest hoolimata üsna pühalik tunne...

Siis oligi lõpuks võimalus mošeesse tagasi pöörduda. Lävel kombekohaselt kingad jalast, neid tuli hoida nii, et tallad oleksid vastamisi, mitte lihtsalt näppu võtta. Siseõue kiviplaadid olid päikesest soojaks köetud, sees kaetud vaipadega. Uksel vaadati üle, kas oleme ikka kombekohaselt riides - põlved, käsivarred, naistel ka juuksed kaetud. Kellel polnud, neile anti rätikud või hõlstid peale võtta ning lubati siis palvesaali. Giid rääkis mõndagi huvitavat moslemite kommetest ja palveelust. Palvekordi on lubatud vahele jätta, kui töö ei võimalda süvenenult palvetada - lihtsalt niisama kombe pärast pobiseda pole mõtet. Palvesse tuleb süveneda, seda soodustavad ka vastavad asendid ja liigutused. Kui palve segamini läheb, tuleb uuesti alustada ning kui on kahtlus, et mõni kummardus vahele jääb, on soovitav neid teha mõni rohkem kui vähem.
Samal ajal, kui me seal maas istusime ja rääkisime, tuli üks perekond (loomulikult ainult mehed ning üks poisslaps) sinna palvetama koos vaimulikuga. Meist nad end häirida ei lasknud, pidasid palvuse ära ja lahkusid. Vaimulik jäi veel mõneks hetkeks, tundis heatahtlikult huvi, kes me oleme ja kust tuleme ning soovis kombekohaselt "Salaam aleikum", mis otsetõlkes tähendab: "Rahu olgu sinuga/teiega".

Kui meil kuskil levitatakse müüti, et kõik muhameedlased on verejanulised terroristid, siis tuleb endale aru anda, et see on täielik jama. Enamus neist on väga rahuarmastavad ning selline kujutluspilt solvab neid väga. Heatahtlike võõraste vastu on ka nemad heatahtlikud, külalislahkus on Koraani järgi kohustuslik.

Järgnes väike jalutuskäik vanalinnas, mille käigus giid suutis ära "eksida" ning juhtis meid mööda neid tänavaid, mis tegelikult polegi turistidele mõeldud. Kitsad, räpased, iga maja allkorrusel mingi töökoda või poeke, ülakorrustel elavad nad ise. Autod, mopeedid, kitsed - ja kõik mahtusid probleemideta ära. Tagasi bussi juurde läksime siiski mööda turistiteed, peamine vahe oli, et majad olid restaureeritud ning tänav paremini sillutatud.

Õhtu hakkas jõudma ning meil oli aeg hiliseks lõunasöögiks. Tavapärane on nn rootsi laua süsteem, igaüks saab endale taldrikusse tõsta palju soovib. Toit on väga maitsev, paraku ei kuulu õhtulauas joogid hinna sisse ning need tuleb ise osta või kuivalt süüa ja siis hiljem oma veepudelist janu kustutada.

Pärast sööki pakuti võimalust tutvuda ka kohaliku kaubandusega. Kõigepealt viidi lõhnaõlide kauplusse, kus meile korraldati presentatsioon, tutvustati erinevaid lõhnavaid õlisid ja nende kasutusvõimalusi, sest osa on ravitoimega. Päris mitmed soetasid ka endile midagi.
Järgnes kullakauplus. Paraku olid sealsed hinnad väga kõrged, kuigi pakutav oli ka kena...

Mis veel?

Kairo on kontastide linn. Just parfümeeriakaupluse ees sõitis meist mööda uusim kahe- ja poolemiljoniline Mercedes, selle kannul beduiinid oma kitsekarjaga.
Niilus valmistas pettumuse. Sogane ja tundus, et lausa elutu vesi, ühes kõrvalkanalis vedelemas hobusekorjus... Ja tegelikult ongi Niilus olnud lisaks eluandjale Egiptuse solgikraav, aga varemalt elasid seal krokodillid, kes vähemalt loomakorjused ära koristasid.

Hotell oli väga heal tasemel. Kummaline oli, et kõigepealt oli numbritoas eesruum köögiga (mille kappides nõusid polnud), seejärel kaks vannituba ning alles siis suur magamistuba.
Igal pool oli väga palju turvamehi, tourist police - mehed tumesinistes mundrites, automaadid rinnal. Hotellide sissepääsud on varustatud metallidetektoritega nagu lennujaamades. Meid sealt läbi minna ei palutud, aga kohalikul rahval küll ning sealsed naised pidid isegi käekotid ette näitama...

Kroonika jätkub....

Pildil tüüpiline Kairo tänavapilt

Siinai kroonika - 2.päev - kilpkonnasupp

Tänane päev oli määratud puhkuseks ja aklimatiseerumiseks. Ei saa jü külmalt põhjamaalt tulnuid kohe kuuma kätte seiklema panna. Kui aga aus olla, poleks ma kodus iialgi selle peale tulnud, et +28 pole sugugi palav, vaat et jahegi veel. Praegu igatahes on +31 ja mul on jakk õlgadel.

Aga meie otsustasime Nirtiga, et vaatame siis järele, kui punane see Punane meri siiski on. Hotellist viib bussikas kindlatel kellaaegadel otse randa ja tuleb järele ka. Meie laadisime end kohe esimesse bussi, vastuvõtulauast saadud rannalinad kaasas, veepudel ja päiksekaitsesprei kotis.

No polnud punast, kohe üldse mitte. Sinisemast sinisem oli. Vesi läbinisti selge, kirjud kalakesed ujusid suplejatega võidu. Rahvast oli vees palju ja vesi oli soe nagu supp.

20 kohaliku raha eest laenutasime kahe peale maski ja hingamistoru ka. Mina küll kahtlesin veidi, pole just suuremate oskustega ujuja ja pead heameelega vee alla ei pista. Aga kolm suutäit soolast vett koolirahaks ja asi selge. Kalad on tõepoolest ilusad värvilised, enamus küll kollasetriibulised, aga õnnestus ka sinisekirjuid näha.

Õlgedest punutud päikesevarjud ei ole mitte ainult turistide heaoluks, vaid pakuvad kodu ka varblastele. Mitugi korda nägime, kuidas nad vups ja vups aukudest pessa lendasid.

Vahepeal küpsetasime end päikese käes. Kerge tuul tegi olemise mõnusaks, palav ei olnudki.

Kui rannaaeg otsa sai (siin lõpetavad rannapoisid töö kella nelja ajal, kui juba hämarduma hakkab), tulime tagasi oma tagasihoidlikku majutuskohta.
Tagasihoidlik tähendab kahekohalist tuba imepehmete vooditega (voodipesu ja käterätte vahetatakse iga päev), oma duširuumi, kus dušikraanist tuleb ainult kuuma vett (kraanikausist normaalset), konditsioneeri toas, ülirikkalikku hommiku- ja õhtusöögilauda, naeratavaid ja viisakaid teenindajaid (muidugi on viisakas neile ka tippi anda), hotelli sisehoovis suurt basseini ja mullivanni. Mida luksuslik majutus siis sisaldab?

Nüüd aga tuleb paar-kolm arvutivaba päeva, sest kell 4 öösel hakkame sõitma Kairo poole, sealt laekume ülehomme õhtul ja ilmselt peame kohe hüppama Jeruusalemma bussi. Jeruusalemmast oleme tagasi neljapäeva hilisõhtul, reede puhkame ja ööl vastu laupäeva viib tee Moosese mäele.

Kroonika jätkub esimesel võimalusel.

Pildil osake tänasest kilpkonnasupist :)

Siinai kroonika - 1.päev - läbi raskuste

Olen oma teises blogis juba tükk aega tagasi kilganud, et veebruari keskel kaon siit külma ja lume seest - ära soojale maale, varbad sooja vette ja puha. Suutsin isegi Nirti õhevile ajada ja kaasa meelitada.

Reisiettevalmistused läksid oma rada - tellimine, kinnitusmeilid, uuesti järelepärimised, raha maksmine, viimaks veel teade, et lend lükkub päeva võrra edasi. Aga täna öösel kell 2 pidime siis lennujaamas olema, viisad saama ja lennukisse istuma.

Kohal me Nirtiga olime. TopToursi leti taga nägin järjekorras veel hulka tuttavaid, kellel kõigil sama plaan. Teretasime, lobisesime, tutvustasin Nirtit mõnedele inimestele. Üksteise järel said kõik kätte oma vautšerid, aga kui järg meieni jõudis, tegi näitsik leti taga suured silmad - no pole nimekirjas, mitte kumbagi kohe. Grupijuhi nimekirjas aga meie kenasti olemas. Tibi paanikas - ei saa arvutisüsteemi ka sisse, et üle kontrollida. Samas selgus, et nimekirjas on mitu inimest, kes kindlasti sellele reisile minna ei kavatsenud ja olid loobumisest ammu teada andnud.

Helistas mitmele poole, vahepeal lisandus veel üks proua, keda nimekirjast ei leitud. Meil aga polnud mingit kavatsust maha jääda. Lõpuks tuli näitsikul lausa geniaalne idee meie nimed käsitsi sisse kanda nende mittetulnute asemel, enne aga oli vaja igaks juhuks kontrollida, kas lennukis veel kohti on. Oli just täpselt nii palju kui vaja. Seega - kohvrid lindile, ise turvakontrolli ning viimastena saime me väravatest läbi.

Kogu selle sahmerdamise peale ei jäänud meil sugugi aega endale enam mõnda veepudelit lennukile kaasa osta, aga tühja sellest - peaasi, et lendama pääsesime.

Viis tundi läks üsna ruttu. Sharm el Sheikis uus häda - kuna meie nimesid nimekirjas polnud, polnud meie jaoks ka viisasid valmis. Seal ei aidanud käsitsi vahetamine ega grupijuhi seletused, saadeti teise luugi juurde, küsiti 15 $ nina pealt ja lasti meid siis lõpuks Egiptuse pinnale. Seega on TopTours mulle 15 $ võlgu hetkel. Nirtile muidugi ka.

Tunnike bussisõitu mööda nöörsirgeid tänavaid, mööda suhteliselt ühesugustest hotellikompleksidest ning olimegi oma hotellis. Siin hakkas juba palav, 29 kraadi varjus. Õnneks ei pidanud seekord paika jutud egiptlaste üliaeglasest teenindusest, tubadesse pääsesime suhteliselt ruttu. Loomulikult oli esimene asi riiete vahetamine.

Mõtlesime, mida teha, terve päev ju vaba. Valisime kõige blondiinima tegevuse - läksime keskpäevases kuumuses linna jalutama. Tegelikult pole siin muud kui ridamisi väikeseid hotelle, pikk sirge tee ning taamal kõrguvad suured liivamäed. Mõtlesime, et on ka poekesi, aga siinpool küll mitte.

Üsna lõbus oli, et viimane kui üks vaba takso aeglustas meist mööda sõites kiirust, juht andis signaali ning kutsus meid peale. Loobusime. Keerasime lõpuks otsa ringi ja kõmpisime hotelli tagasi.

Hotelli aias on kena selge veega bassein ja mullivann. Esimese hooga tundus, et vesi on külm, aga polnud ta ühtigi, väga mõnus oli. Päikese käes kuivasime kähku ära ka. Mina uurisin hotelli vastuvõtust, kuidas siinpool wifiga lood on. Täitsa olemas pidi olema, nelja päeva kaart 10 $. Toas on igatahes ühendus väga hale, aga siin vestibüülis täitsa korralik. Asi seegi.

Kellaaeg on siin sama mis Eestis ja praegu on päike loojunud ning üsna pime väljas. Meid ootab varsti õhtusöök, seejärel grupi nõupidamine ning homme on võimalus merele kaatriga sõitma pääseda, ujuda ja snorgeldada. Eks näis, mis sellest välja tuleb, öösel peaksime juba kairo poole teele asuma.

Kui nett püsib, siis kroonika jätkub...

pildil päikesetõus Vahemere kohal

See ilus kole saar....

Paar päeva suurest tsivilisatsioonist eemal olla on päris tervislik.

Naissaar on koht, kuhu ma varem pääsenud polnud. Jutte olin küll kuulnud, et see on üks päris jube koht, teised aga rääkisid, et hoopis väga ilus. Õigus oli mõlemil...

Sadamast veoautokastis majutuskohta sõites jäi kõigepealt silma paksu samblavaibaga kaetud metsaalune, kõrged mastimännid, üksjagu puutumatut loodust. Selle puutumatuse ilusiooni hävitasid aga kohe kõikides võimalikes ja võimatutes kohtades vedelevad miinikestad, poollagunenud endised kasarmuhooned, tehnikaromud, võssakasvanud prügihunnikud...

Külalistemaja oli samuti endise sõjaväeosa hoonetes, üks majadest oli lausa ideaalsesse korda pandud, lähiümbrus kaunistatud, lahke pererahvas. Kõrval aga purukspekstud akendega, kooruva värviga, nõgestesse kasvanud ukseavadega endine söökla.

Hiljem kuulsime, et kui Nõukogude armee saarelt lahkus, anti hooned üle täies korras, kasarmutes olid isegi linad voodites. Kaks aastat kulus aega saare puhastamisele miinidest (ning neid oli seal olnud meeletus koguses), siis sai aga raha otsa ning peremehetuks jäänud vara oli igasugustele rüüstajatele kerge saak. Minema tassiti kõik, millel vähegi väärtust oli, mida ära tassida ei saanud, peksti puruks. Miinikestad ei pakkunud huvi isegi mitte vanametallivarujatele - liiga kerged ning võtavad palju ruumi...

Püsielanikke on saarel vähe, peamiselt tegelevad nad turistidega (keda suvel jätkub). Mitmed matkarajad, kena liivarand, mustika- ja seenemets meelitavad rahvast. Käisime meiegi vaatamisväärsustega tutvumas.

Tellingutes kirik, vana kalmistu (kus mitmedki hauad uute plaatidega tähistatud), miinide laadimisplatvormid raudteejäänuste kõrval, miinide komplekteerimistehas, rändrahnud... Lahtise veoauto kastis sõit kitsastel ja käänulistel metsavaheteedel tekitas tunde, et oleme hoopis Lõuna-Eesti küngastel, sabakont igatahes sai parasjagu koormust. Omaette elamus oli ka rongisõit Naissaare ekspressiga, vedurijuht Petka õnnistas enne teeleasumist kogu seltskonda.

Tagasi Tallinna pääsemine oli ka seiklus - kõigepealt ei tulnud laeva, mootor oli katki läinud. Mõningase hilinemisega siiski tuli. Tellisin endale ja Tupsule sadamasse takso vastu, polnud tahtmist väsinud lapsega enam linna vahel seigelda. Esimesel taksol läks kapotialune kärssama, saadeti vahetusauto.

Aga koju jõudsime. Kes elamusi otsib, võiks saarel ära käia küll, ainult arvestada tuleb, et kuna söögid-joogid veetakse mandrilt kohale, on need ka tunduvalt kallimad. Moblalevi on juhuslik, üks hetk on, teine hetk ei ole.

Pildid hakkavad jaokaupa tekkima siia.

Puhata ja mängida

Suvi tuli ja läks. Minul aga algas puhkus. No ehk tuleb suve veelgi, mul pikk puhkus ja kuna vahepeal tuleb päevakaupa käia mõningaid kolleege asendamas, saab need päevad veel lisaks...

Juba on selgunud, et vähemalt ühest plaanist asja ei saa ja teine on veel lahtine. Asendusvariandid on õnneks olemas ning kodus kipub tegemist üle pea olema, tea, kas jõuabki kõik ära tehtud. Hunnik raamatuid ka ju ootel.

Tütrel pidi puhkus algama järgmisest nädalast, kuid kuna ta töögraafik oli ülipingeline, andis organism märku, et nii ikka ei lähe. Arst diagnoosis kurnatuse, kirjutas haiguslehe ja ei lubanud enne puhkuse lõppu töökoha poole vaadatagi mitte. Tupsu muidugi on üliõnnelik, et emme kodus ja minulgi kah palju kergem.

Oleks nüüd ilmagi, ega tervet puhkust toas ka taha istuda. Väljas on tegelikult üsna soe ning kui päris pussnuge ja väikesi poisse sadama ei hakka, tuleme toime.

Haijaht läks aia taha....

Igal aastal langeb haide ohvriks umbes 15 inimest. Inimesed ise aga tapavad keskmiselt 100 miljonit haid aastas... Samas on ligi 90% haidest alla kahe meetri pikkused ning inimestele täiesti ohutud.

Sellised ja mitmed muud huvitavad faktid on kirjas Helsingis, SeaLife's haide näitusel.

Võtsime meiegi retke ette, et natuke haijahti pidada ja targemaks saada.

Kiirkõnd läbi varahommikuse kesklinna sadamasse peletas une, SuperStar oli tööpäevaselt tühi ja muidugi kiire, meri peegelsile, päikeses sillerdav, nii et suurema osa teest võis laevatekil veeta. Tramm viis otse Linnanmäki lõbustuspargi väravasse. Tempel käeseljale ning võiski veemaailma sügavustesse sukelduda.

Haisid ja muid vee-elukaid oli igas suuruses ja igale maitsele, alates paarisentimeetristest kuni meetristeni. Fotokas oli igati jahivalmis, kuid siin ilmnes üks oluline häda. Akvaariumielukad on ju nii nobedad ega suvatse sugugi poseerimiseks paigale jääda. Põhimõtteliselt saaks pildistada liikuva objekti režiimil, kuid minu seebikas ei luba siis välku välja lülitada. Seal aga oli iga natukese aja tagant seinal kena meeldetuletus: Ega sa ometi ei pildista ju välguga? Sekelduste ärahoidmiseks tuligi siis piirduda tavarežiimiga. Nojah, kui pildid arvutisse tõmbasin, tuli lausa nutumaitse suhu. Muidugi on üht-teist vaatamiskõlblikku küll, suur osa paraku mitte. Mõnedega annab ehk töötlusega midagi teha, eks ma hiljem pimedatel ja pikkadel õhtutel hakka proovima.

Elamus oli sellegipoolest võimas. Troopiliste vete värviilu on ikka midagi muud kui meie kohalik...

Hulkusime natuke ka Linnanmäki lõbustuspargis ringi. Tupsu paraku on veel nii väike, et enamus atraktsioone pole tema jaoks. Mõne aasta pärast ehk pakub see talle rohkem huvi.

Tagasi sadamasse otsustasime minna jala. Linnanmäelt toob kesklinna mõnus pargitee ümber Töölönlahe, Marskilt keerasime Eduskunna juurest Temppeliaukio poole, põikasime sealtki läbi. Kohtusin ühe vana sõbraga, kes kohe kohvi üles pani. Veidi lobisemist ja jalgade puhkamist kulus ära küll.

Lõpuosa sadamateekonnast läks kah kiiresti, Helsingis on väga mõnus jalutada. Kuidagi väga rahulik oli, kõik jalakäijad, ratturid ja rullijad mahtusid teele ilusasti ära. Baltic Princessil on jääaeg, lastele mitu temaatilist mängukohta ja vahva show, Tupsul polnud aega igavust tunda ega virisema hakata. Õhtu mõnusalt soe ka, sai vahetevahel laevatekil roosat päikeseloojangut vaatamas käia.

Ning koju jõudes näitas sammulugeja 26 000 sammu, mis on vägagi kena päevasaak

Juhtida ennast või teisi?

Selline küsimus jäi õhku rippuma selleaastaselt Eesti Puuetega Inimeste Koja suvekoolist Karaskil, õigemini psühholoog Helgi Toomsalu loeng-ajurünnakust.

Paari tunniga polnud muidugi võimalik vastust leida. Alustasime küll igaüks iseendast - milline on minu sõnum maailmale? Seda teemat arendasime edasi järjest suuremates gruppides, kuni jõudsime mitmete läbirääkimiste kaudu ühistele tõdemustele, sealhulgas - oska õnne ära tunda ja ole õnnelik.

Psühholoog üritas küll läbi koolituse panna meid mõtlema ja välja ütlema, mida keegi nende arutelude ja kokkulepete sõlmimise käigus tundis, aga vist oli asi eestlaslikus tagasihoidlikkuses: vähesed julgesid oma tundeid avada. Samas - kui oma tunnetes selgust ei saada, on ju väga raske mõista ka teisi ning kuidas saab neid siis juhtida, kui ei osata arvestada nende tunnetega? Mina igal juhul sain kinnitust ammusele teadmisele, et juhtimine algab siiski iseendast.

Muus osas pean tunnistama, et võrreldes varasemate suvekoolidega oli seekordne saak kesisem, seda enam, et üks lektor oskas viimasel hetkel alt hüpata ja tema asemele kedagi ei leitud. Temale planeeritud aeg kasutati üldiseks infovahetuseks, aga selleks polnud küll vaja Eesti teise otsa sõita.

Paraku nöökis meid ka ilm, seltskondlik osa, mis tavaliselt toimub järve kaldal, oli surutud siseruumidesse ja Karaski Kohanemiskeskuse ilu ei saanudki täiega nautida. Eks loodame järgmisel aastal paremat.