Praha kroonika - 4.päev: rahvuslikus võtmes

meiekad oma maad tutvustamas

Tänane hommik algas korraldusega passid pansioni peremehe kätte toimetada, et ta meid korrakohaselt sisse saaks registreerida. Tšehhimaal nimelt kehtib tänaseni kord, et kui inimene peatub maal üle kolme päeva, peab ta olema kohalikus politseis möllitud. Tegelikult täitsa praktiline - kui midagi juhtuma peaks, on teada, kes ja kus.

Katusealusele korrusele majutatud õppejõud kurtsid endiselt, et neil toad külmad, olgugi et radikad huugavad. Pansioni peremees laiutas käsi, võttis meie õppejõu käekõrvale ning viis välja termomeetri juurde, ise seletas: näete ju, et temperatuur tõuseb, küll läheb toas ka soojemaks. Meil allpool on seevastu jätkuvalt palav.

Päeva esimene pool kulges tavapäraselt - ettekanded, diskussioonid. lektorid ilmselt olid esimesest päevast õppust võtnud ning diskussioonide jaoks ka võtmeküsimused leiutanud, mida siis rühmades arutada tuli ning oma arvamused ette kanda. See siis tähendas, et ka tagasihoidlikud eestlased sulasid üles ning suutsid suud lahti teha. Oli tõepoolest elavam ja huvitavam see arutelu.

Lõunasöök valmistas mulle sedapuhku pettumuse. Kuna olin tellinud gluteenivaba toitlustuse, anti mulle kneedlikute ja jahukastme asemel keedukartuleid kalaga. Paraku oli see kraam täiesti maitsetu, kartulid vesised, peaaegu pudruks keedetud ning soola ega mingeid muid maitseaineid see toit ka näinud polnud. :S

Pärastlõuna oli mõeldud rahvuslikus stiilis - iga osavõtjamaa pidi oma kodumaad mingil kombel teistele tutvustama. Väga erinevad lahendused, kõik omamoodi vahvad ning rahval oli üsna lõbus. Natuke rikkus asja lõppu lisatud kokkuvõttering ning ülemäära pikk paus enne järgmist esinejat. Kuigi daam oli varakult kohal, peeti ajakavva märgitud kellaajast kramplikult kinni. Veidi paindlikkust korraldajatelt oleks kasuks tulnud.

Aga päeva viimane ettekanne oli vägagi huvitav, meile räägiti juudi kogukonna sotsiaalhoolekandest. On ju juudid elanud Tšehhimaal ammusest ajast, nad on siin end paremini tundnud kui ülejäänud Euroopas. Muidugi tuleb välja arvata natsliku okupatsiooni aeg. Ka praegu on juudid üsna suur vähemusgrupp, kuid paljud noored on emigreerunud ning kogukond vananeb ning vajab seetõttu suuremat hoolitsust. 

Lisaks kinnitas ettekandja taas minu kogemust, et üle keskea piiri jõudnud juudi daamid on omapäraselt kaunid ja väärikad.

Kahetunnine vaheaeg enne ühist õhtuveetmist kulus kergeks puhkuseks, mina jõudsin ühele olulisele lepingule digiallkirja anda. Kodus veel mõtlesin, et ei topi kaardilugejat muude vidinate hulka kotti, aga õnneks siiski võtsin ka selle kaasa...

Ja õhtul oli meil pidu! Ootasid kaetud lauad, veiniklaasid ning elav muusika. Mängima oli palutud üks kohalik bänd, kes tegi juudi muusikat. Isegi minuke, kes tavaliselt muusikast kaarega mööda käib, nautis täiega. Aga loomulikult jõudsid pikatoimelised eestlased tantsupõrandale alles viimaste lugude ajaks....