Praha kroonika - 3.päev: matk pakases

torn,milles igal pühapäevahommikul 15 min kajab kellamäng
muistsel kombel - nöörist tõmmates ja sügavalt kummardades

Pühapäev teatavasti on hingamispäev. Aga ega siis usinate seminaristide jaoks tähenda see, et saab kaua magada ja niisama lebotada. Isegi hommikusöök oli tõstetud pool tundi varasemaks, et seejärel rahvas kokku koguda, kõigile metroopiletid kätte jagada ja teele asuda, kõigepealt äärelinna.

Et meil eelmise õhtu külmetamisest juba kogemus olemas ja oli juba ette teada, et kogu pärastlõuna veedetakse värskes õhus, oskasime end korralikult sisse pakkida (ja isegi siis kippus külm vahetevahel näpistama). Kõik paraku nii ettenägelikud polnud...

Kuid hommikupoolik oli ette nähtud vaimutoidu jaoks ning nii sõidutati meid metrooga kuskile päris äärelinna ning lasti karges hommikuõhus veel veerandtunnike jalutada ühte pisikesse ja armsasse evangeelsesse kirikusse. Kirik asus just eramute ja paneelelamute rajoonide piirimail, oli säravvalge ümmargune ehitis. Sees soe, nii et joped-kasukad sai kenasti varna riputatud. Mahutas sadakond inimest, kui aga meie seminariste poleks olnud, oleks peaaegu tühjaks jäänud vist. Nagu pastor pärast rääkis, ei käigi teenistustel kuigi palju rahvast, rohkem on kirikusse asja nädala sees. Ning suurte pühade ajal eelistavad prahalased hoopiski linnast ära sõita.... Aga kogudus toimib, oma eluga ollakse rahul. Ega pole kerge olla protestant maal, kus juhtroll on siiski  katoliiklastel (mõelge kasvõi Jan Husile).

Lõuna oli samas lähedal, juba harjumuspäraselt toekas ja maitsev. Ning oligi aeg uuesti metroojaama jalutada. Ilm oli ka tunduvalt mõnusamaks läinud (kuigi vara rõõmustasime :P). Seekordne sõit oli pikem ning viis meid pärast ümberistumist teisele poole jõge, Praha kindluse lähistele. Algas kolme ja poole tunnine jalgsimatk mööda libedaid sillutisekive.

Kõike giidi räägitut ei jõua üle korrata, kindlus kujutab ju endast lausa omaette linnakest. Aga kui mõelda, kui paljud kroonitud pead on seda sajandite jooksul asustanud ja ehitistega täiendanud, siis võib öelda, et pilt oli ikka suurejooneline (isegi talvel). Praegugi on kindluses Tšehhi presidendi residents, toimib Tšehhi peakirik St.Vituse katedraal, kontserte saab kuulata Püha Jüri basiilikas....

Peab tunnistama, et katedraal oli küll suur ja võimas ning väga kaunis, kuid seda täielikult nautimast takistas paraku külm - väljas igatahes oli soojem... Vana kuningaloss on otse katedraali kõrval ning sellega ühendatud, kuningas läks missale otse oma ruumidest ning istus eraldi rõdul (praegu seda restaureeritakse). Katedraali lõunatornis helistab kellamees igal pühapäevahommikul kell 9 kelli 15 minutit järjest ning ikka muistsel kombel nöörist tõmmates ja iga tõmbe juures sügavalt kummardades.

Mäest alla mööda nn. Kuldset tänavat - ka praegu on see ääristatud kenade nukumajakestega, omaaegsete töökodade asemel paraku on enamuses suveniiripoekesed. 

Karli sild päevavalges kuigi suurt muljet ei jätnudki, mõned skulptuurid ehk olid paremini näha.... Silla otsas on ka Karl IV ise, kes paljude muude suurte tegude kõrval asutas ka Praha ülikooli - vanuselt kolmanda ülikooli Euroopas.  Veel paar peatust vanalinnas ning giidil oligi aeg lahkuda. Meie aga hakkasime kohta otsima, kus veidi sooja saada.

Mõnusa ja taskukohase kohviku leidsime tegelikult kohe, aga ega siis kohe istuma pääsenud - administraatorineiu palus oodata, kuni mõni laud vabaneb. Läks üsna tublisti aega. Sulasime üles, saime sooja ning arutasime, kas õhtul veel kuhugi minna või mitte. Kuna aga praktiliselt kohviku kõrvalt avastasime toidupoe - palju parema kui eelmisel päeval kohalike juhatatud supermarket - ostsime näksimised kaasa ja otsustasime sel päeval enam mitte külma kätte minna...