Vaikuse pühad

Tasa, tasa, jõulukellad kajavad...

Nii vaikseid pühi ma ei mäletagi meie peres olnud olevat. Ei mingit kiiret, ei mingeid kohustuslikke käimisi ja tegemisi, ei mingeid kohustuslikke jutte.

Hommikul magasime pojaga mõnusalt kaua, kohvitasime, lobisesime. Siis toppisin vanemate kingipaki seljakotti, hulga küünlaid ka, ja suundusin surnuaeda. Pisike Hiiu kalmistu oli hämmastavalt küünla- ja rahvarohke. Kuna mul pool suguseltsi puhkab seal, oli kohe päris mitme platsi juures tegemist. Ilm on tuulevaikne, küünlad jäid ilusti põlema.

Edasi läksin õe koju. Õde perega ise sõitsid ära pühadeks ning meie vanemad on seal maja hoidmas ja koera söötmas. Harva saan vanematega nii kokku, et kedagi rohkem juures pole ja ei pea ka ise kuhugi edasi kiirustama. Ema tundis ennast päris hästi, istusime ja lobisesime. Selle lobisemise käigus lahendasime isaga ühe veinipudeli ära, mis täditütar Elsassist toonud oli. Meelitasin isa rääkima vanadest aegadest, sain paljugi huvitavat kuulda. Aga need jutud lähevad teise blogisse millalgi (kui jaanuaris pildid ka saan).

Ja tagasi kodus. Ei jaksanudki jõulutoite eriti palju süüa. Päkapikud olid ka vahepeal käinud. Teleka panime jõulupuhkusele.

Hea on vahel lihtsalt niisama olla.

Ja suur tänu kõigile, kes te mulle blogisse, mobiilile ja mujale häid soove olete saatnud! Olgu teie pühad sama mõnusad!