Mootorsaag, kes ei taha pealinna kolida

Mehhiko seebiseriaal miljonis vaatuses

Elas ja oli ühes metsatalus keskmise suurusega mootorsaag. Peremees oli ta kunagi ostnud selle mõttega, et saab metsas mõnusasti küttepuid ja palki varuda. Eks mõnda aega sai kah, aga siis leidis peremees, et saag ikka na väiksevõitu, korralikumale palgile ei tahtnud hambad hästi peale hakata. Kett kippus ka ruttu kuluma, ei viitsinud peremees seda nii sagedasti teritada ja vahetada. Läks ja ostis siis suurema, selle sae aga torkas kuuri alla seisma.

Minul aga õue peal virnade viisi puid, mis kirvega lõhkumiseks na jämedavõitu, käsisaega jälle ei viitsi nühkida (ja ega ma seda hästi teha saagi, õlg ei kannata). Uurisin ja mõtlesin, kust saaks endale ühe paraja mootorsae, oleks paari talve küte kohe hooleta.

Juhtusin oma muret kurtma ühele tuttavale, kes juhtumisi ka selle saeomaniku tuttav. Tema jälle mainis asja saeperemehele, viimane oli siis lahkesti nõus sae kohe täitsa tasuta ära andma - mis ta ikka seisab ja ruumi raiskab, pealegi uuem, suurem ja võimsam saag ammu olemas. Jäi vaid üle organiseerida saele reis pealinna.

Aga vaat sae enda käest ju keegi ei küsinudki. Too aga mõtles, et mis tal seal kuuri all viga, katus pea kohal ja tööd ei pea tegema. Polnud ta sugugi huvitatud tundmatusse kohta orjaks minemisest. Ja päris kindlasti on saagidel omad nõiad ja sortsid olemas, kes sellisel puhul appi kargavad. Mille muuga edasisi juhtumisi seletada....

Ühesõnaga, sai tuttav peremehega kokkuleppele, et vaatab sae üle, teeb sellele veidi tehnohooldust ja siis leiame viisi, kuidas metsa seest pealinna toimetada see asi.

Esimene võimalus tekkis suve lõpupoole, kui sõbrannaga autoretke üsna sinnakanti ette võtsime. Läksime mu tuttavale külla, tema helistas saeomanikule - tolle telefon väljas. Meie aga ei riskinud metsa poole autonina keerata, esiteks olime varurehvi toel (just veidi varem oli rehv korraliku paugu pannud), teiseks ei teadnud ju, kas peremees kodus. Pöörasime autonina kodu poole ja kadusime. Läks vaid kümmekond minutit - saag koos peremehega tuttava ukse taga... Muidugi ei hakkanud ta meile järele kihutama ja läks koju tagasi.

Järgmine võimalus sael kolima hakata tekkis paari nädala pärast, kui üks peremehe kodakondsetest pidi pealinna koolitusele tulema. Aga väljasõiduga jäi too noormees hilja peale, jõudis linna suht hilja ja ei julgenud mulle siis enam helistada (no kust tema pidigi teadma, et ma ööloom ja kaua üleval). Sõitis siis otse edasi Saaremaale hundijahile, mõttega, et kui tagasi tuleb, siis toob. Saigi saag Saaremaa kah üle vaadata, noormees jahti pidada, paar hunti kah trofeeks.

Hakkas siis tagasi pealinna poole sõitma. Kõigepealt jäi sobivast praamist maha, järgmisega oleks muidugi ka veel üsna viisakal ajal linna jõudnud. Aga kus sellega, sael olid omad plaanid. Seega nõidus ta nii, et poolel teel Virtsust Tallinna, kuskil pärapõrgus metsa vahel lõhkes noormehel autorehv. Pimedas kulus selle vahetamisele nii palju aega, et linna jõudis ta alles kell kaks öösel. Olgu pealegi, mõtles ta, nädal aega linnas olla, eks mingil õhtul ikka helistada ja läbi astuda saa. Pahasti mõtles - linn pole üldse nii sõbralik. Mingil päeval sattus noormees krattide küüsi,kes vabastasid ta nii rahakotist kui mobiilist. Tuligi siis kõrvad lontis koos saega koju tagasi minna.

Läks veel mõni nädal mööda. Peremees käis vahepeal soojal maal puhkamas, mõtles, et tuleb pärast seda ise linna, toob lisaks saele mulle lepituseks mõne ruumi puid kah. Aga seejärel jäi ta hoopis haigeks - kliimavahetus ju.

Saag pidas kuuri all peenikest naeru.

Lõpuks jõudis kätte päev, mil peremehel oli omade asjatoimetuste pärast kindlasti vaja pealinna tulla. Laadis siis sae ja puud masinasse. Kuna oli ette teada, et mina laekun sel õhtul hilja, haakis peremehe kaasa end ka manuliseks ning et aega parajaks teha, ostis netist kinopiletid hetke kuumimale kultusfilmile. Seda poleks ta pidanud tegema. Asjad said ilusti ametiasutustes aetud, masin Rävala parkimismajja pandud ja kinno kõmbitud. Oh häda, kohale jõuti viis minutit liiga hilja, valitud seansile pileteid enam ei antud, kuna aga makstud olid, pakuti järgmisele. Ega midagi, veetis metsarahvas linnas aega, siis läks kinno mõttega, et kohe pärast seda kimavad minu juurest läbi, viskavad puud ja sae maha ning siis kiiresti koju. Pime ja vihmane küll, aga tühja sellest.

Kinos käidud, mindi parkimismajja auto järele. Sinnamaani oli kõik sujunud. Kuid vihm ja tuul olid vahepeal päris tormiks paisunud. Parkimismajast välja enam ei saanud, sest paar trolli olid just selle ees osanud sarved risti keerata, üks lausa puuokstes kinni. Aega läks ikka kõvasti, enne kui tekkinud sasipundar lahti harutati. Selle aja peale olid peremehel närvid juba päris püsti, suitsud said kah otsa ja proua igatses tassikest kuuma kohvi. Soovitasin (kusjuures kogu suhtlemine käis meie ühise tuttava kaudu) Järve Statoilis aja maha võtta, kohvi juua ja suitsu osta ning siis meie poole tulema hakata - sealt ju ainult viie minuti tee.

Aga kui närv must, ei ole mingist soovitusest abi. Helistas proua ühele linnasugulasele, et see veidi hingeabi annaks. Saadi kokkuleppele - sugulane läks oma autoga Statoili, seal tehti masinate vahetus, peremees prouaga sõitis koju ja sugulane pidi minu juures ära käima. Samal õhtul ta seda siiski teha ei tahtnud - aeg hiline, pime ja tormas.

Järgmisel päeval mõtles sugulane, et nüüd ilm ilus, võiks sae ära tuua. Kus sellega - masina võtmed olid, aga puud ja saag konkus ning selle võtmed oli peremees koju kaasa viinud... Kui peremees seda kuulis, virutas ta vihaga kõige suurema tainakausi puruks.

Ei jäänudki muud üle - reisis saag koju tagasi jälle ja peab seniajani luuseripõlve. Minul aga vahivad puud õue peal vastu ja naeravad. Pliidi alla toppimiseks peenemat kraami piisab, aga ahi tahaks juba toekamaid halge saada, kuid neid on juba alla kriitilise piiri...

Seebiooper kestab ning ei oska arvata, mida saenõid järgmiseks plaanib...