Tudengite töökasvatus

Märkasin täna TTÜ peahoone teadetetahvlil kutset metsakoristustalgutele. Paar tudengit kõrval arutasid, kas minna või mitte. Ah, ega see kohustuslik ei ole, vaatame, mis ilm teeb, oli otsus.

Hmm, kerge see tänapäeva tudengite elu, mõtlesin.

Kui ma ise veel tipikas olin, olid igasügisesed ja -kevadised koristustalgud rangelt kohustuslikud. Aga lisaks oli alati õppeaasta algul päevakorras kolhoosi-sõit.

Rebaseaastal kolhoosi ei saadetud - vaja ju õppetöösse sisse elada. Millegipärast ei vajatud meie kursust ka järgmisel aastal appi. Aga kolmanda kursuse algul oli minek kindel. Suvel ehitusmalevas käinutele anti küll valikuvõimalus - kas minna kolhoosi või jääda laboreid ja muid ruume koristama. Mina valisin kolhoosi. Viljandimaal Mustla lähedal see oli. Kartulipõllule meid ei saadetudki, pandi hoopis kive koristama. Välja nägi see kivikoristus sedasi, et kamp tudengeid jalutas traktori järel mööda põldu ja kui mõni kivi ette jäi, visati see suure hurraaga lohistiplaadile. Nädala pärast kupatati tüdrukud lina kitkuma. See oli juba rohkem töö moodi, iga päeva lõpul pani brigadir kitkutud peod ilusti kirja ka. Sai veel neid peosid lõugutisse söödetud, konksuga söökla jaoks kartuleid võetud, lammastele lehisvihtu tehtud. Aktiivne seltsielu pealekauba. Täit kuud aega ei olnudki vist. Ja viimasel päeval laoti peo peale ligi kahe kuu stipi jagu rublasid.

Neljanda kursuse algul paistis, et seekord minekut ei tule. Pomm raksatas aga oktoobri esimesel nädalal - põllumehed on hädas, saagikoristusele! Minule see variant kohe kuidagi ei sobinud - oktoobri keskel ootas tasuta reis Gagrasse, millest ma sugugi loobuda ei raatsinud. Kuna käisin juba tööl ka, kurtsin muret tollasele ülemusele. Temal välgatas geniaalne idee: laual oli just venekeelne kiri, mis käskis kedagi Moskvasse kursustele saata. Ülemus trükkis ise mu dekaanile palvekirja, milles palus mind selleks perioodiks õppetööst vabastada ja andis eelmainitud venekeelse kirja ka kaasa. Kõndisin siis nende papritega dekanaati. Fominõh luges, vaatas mulle rangelt üle prillide otsa ja ütles: "Noor daam, saage aru, et meile on kõrgemalt poolt põllutöödele saadetavate üliõpilaste arv ette antud, me peame selle täis saama." Siis leebus ja ütles, et kui arv täis, olen vaba. Õnneks saigi vajalik arv minuta kokku.

Moskvasse ma loomulikult ei sõitnud, aga mõnusa nädala Gagras veetsin küll.

Noh ja diplomandid olid kolhoosikohustusest priid. Aga siis olid paljudel juba perekonnad ja käidi kooli kõrvalt päristööl, töö mängimiseks ei jäänud aegagi.